30.1.12

Rock and roll

Veebruari Uncuti kaanel on unustamatu Creedence Clearwater Revival ja kaasas plaat nimega "Bad Moon Rising: 15 laulu Creedence'i vaimus". No loomulikult ei suutnud ma ostmata jätta - viimasest loetud muusikaajakirjast ongi liiga palju aega möödas. Plaadilt leiabki mõned lihtsalt fantastiliselt asjad: laulud varem tundmata bändidelt nagu PG Six ja Natural Child. Aga kahjuks kõrvale ka äärmist veidrust või siis sugugi mitte inspireerivat kekutamist.
Uncuti tegijad poleks nagu mõistnud, et Creedence oli oma põhiolemuselt puhas rock'n'roll. Just selle õige lisadoosiga varustet, mis pärit sügavast Lõunast ja California palmide alt. Ka nende viimane tõeline plaat ja minu arust üleüldse parim "Pendulum" on lugude pikkusest ja elektrioreli sumedusest hoolimata eelkõige lihtne ja maalähedane. Svingib nii, et kurat keskööl ristteel ootamas. Nojah, õnneks on Uncuti vennad vähemalt leidnud Dan Bairdi - venna, kes on oma karjääris olnud nii Creedence kui Creedence olla saab.
Aga tõelise maiuspalani, CCR-ist rääkiva artiklini, ma polegi veel jõudnud.

9.1.12

Ju siis on jaanuar

Kuidas siis 2012. aasta algus kokku võtta? Pidev komputeriseeritus nagu ikka. Vähesed puhkepäevad lendavad linnutiivul, tööl aga aeg seisab. Õhtuti palju jalgpalli, millega seonduvad kurjad kirumised ja valusad pettumused. Minu tüüpiline tusameelne talv.
Sherlockit on omajagu olnud. BBC näitab hetkel uusi osasid oma toredast sarjast, kus vana Doyle'i lood tänapäeva toodud. Ja muidugi põhjalikult ümber muudetud, sest kuidas sa ikka 19. sajandi õhkkonda siia ilma tood? Kõikvõimalikud tehnilised vidinad, tänapäevased väärtushinnangud ja tappev tempo. Samas on karakterid hästi õnnestunult välja joonistatud.
Hollywoodi Sherlock Robert Downey'ga peaosas on teist teed läinud. Jätnud tegevuse näiliselt Doyle'i aega, aga asetanud kogu krempli kaasaja märufilmi võtmesse. Toimib niikaua, kuni on nutikat dialoogi ja ajastu vaimule vastavaid interjööre. Kui märuliks läheb ja aegluubis peks hakkab, tundub see ülepingutatud. Ma saan aegluubis peksust aru sellises ulmekas nagu Matrix, aga 19. sajandi Inglismaal?
Nagu neil alati kombeks, tahavad jänkid ka seekord Moriarty'st hullu maailmahävitajat teha. Tema kurjad plaanid on mastaapsed ning kogu ühiskonna saatus ripub Sherlocki ja Watsoni käes. Miks ei võiks Moriarty osav kuritegelik mängur olla nagu Doyle'il? Ma ei usu hulludesse maailmahävitajatesse.
Filmi parim osa on Stephen Fry Mycroftina. Aga teda on ikka selgelt liiga vähe.
Ja lumest ei arva ma üldse midagi.