Ju siis on jaanuar

Kuidas siis 2012. aasta algus kokku võtta? Pidev komputeriseeritus nagu ikka. Vähesed puhkepäevad lendavad linnutiivul, tööl aga aeg seisab. Õhtuti palju jalgpalli, millega seonduvad kurjad kirumised ja valusad pettumused. Minu tüüpiline tusameelne talv.
Sherlockit on omajagu olnud. BBC näitab hetkel uusi osasid oma toredast sarjast, kus vana Doyle'i lood tänapäeva toodud. Ja muidugi põhjalikult ümber muudetud, sest kuidas sa ikka 19. sajandi õhkkonda siia ilma tood? Kõikvõimalikud tehnilised vidinad, tänapäevased väärtushinnangud ja tappev tempo. Samas on karakterid hästi õnnestunult välja joonistatud.
Hollywoodi Sherlock Robert Downey'ga peaosas on teist teed läinud. Jätnud tegevuse näiliselt Doyle'i aega, aga asetanud kogu krempli kaasaja märufilmi võtmesse. Toimib niikaua, kuni on nutikat dialoogi ja ajastu vaimule vastavaid interjööre. Kui märuliks läheb ja aegluubis peks hakkab, tundub see ülepingutatud. Ma saan aegluubis peksust aru sellises ulmekas nagu Matrix, aga 19. sajandi Inglismaal?
Nagu neil alati kombeks, tahavad jänkid ka seekord Moriarty'st hullu maailmahävitajat teha. Tema kurjad plaanid on mastaapsed ning kogu ühiskonna saatus ripub Sherlocki ja Watsoni käes. Miks ei võiks Moriarty osav kuritegelik mängur olla nagu Doyle'il? Ma ei usu hulludesse maailmahävitajatesse.
Filmi parim osa on Stephen Fry Mycroftina. Aga teda on ikka selgelt liiga vähe.
Ja lumest ei arva ma üldse midagi.