Üleliigsel päeval

29. veebruar on ühe mu kunagise kursavenna sünnipäev. Ta on niisiis üks neist, kes iga nelja aasta tagant korralikult pidutsevad, mitte igal aastal häbelikult kõrvale ei hiili. Palju õnne, Mart! Kus iganes sa täna ka ei viibi.
Viimasel ajal oleme haaratud uue Mufti võimalusest. Päris täpselt ei teagi, mis sest lõpuks välja tuleb. Igatahes oleks ta koguni punane ja vanast Muftist veidi pikem. Sama värvi kui mu lapsepõlve Punane Elevant! Igasuguseid pabereid ja läbirääkimisi on selliste asjadega ikka tohutult. Ehk läheb õnneks.
Muidu on veebruar enamasti tähendanud kodus istumist. Talve lõpp pole mind kunagi inspireerinud. Pärnus oli küll üks tore päev vahepeal. Saatpalu & Rebane esitasid Dagö laule mingi rannaspaa nukras konverentsisaalis. Suutes ometi sealgi vapustava meeleolu luua, eelkõige oma isikupärase oskusega lugusid jutustada.
Lisaks olen lugenud Barbara Cartlandi armastusromaani ja Karl Ristikivi päevikut. Omamoodi kurvad eksemplarid mõlemad. Cartlandi ühe eksperimendi tarbeks, Ristikivi puht ajaloolisest huvist.
Tegime ka veidi kevadsuviseid reisiplaane. Juba mõtlen Palanga-sõidu muusika peale ja avastan, et kodus on niipalju autosõbralikku mõnusat staffi, et tunnid jäävad seks tarbeks neetult lühikeseks.
Ah jaa ja meeleavaldus muidugi ka. Kuis siis seda unustada saaks. ACTA tõi Vabaduse platsile üllatavalt palju rahvast. Muidugi mitte niipalju kui oli Facebookis lubajaid. Aga siiski piisavalt, et võimuülburid hetkeks kõikuma lüüa. Euroopa Parlamendis on nüüdseks sisse antud 2,4 miljoni allkirjaga ACTA-vastane petitsioon. Ehk võetakse mõistuse häält kuulda.
Kevad võiks tulla.

Külma talve imesid - Keila-Joa ja Türisalu

Hommikul voodis tuli mõte. Cafe Tipos kiire hommikusöök ühes ootamatult varajase vastlakukliga ja siis Keila-Joale pildistama. Autoraadio räägib öistest temperatuuridest, mis ulatusid -34 kanti. Aga kella kaheteistkümne paiku vaid paarikümne külmakraadi ringis. Ja vaatepilt, mis avaneb, on peaaegu ebamaine. Vaba vett on üllatavalt palju ja tema kohal päikeses tantsiv aur. Samamoodi aurab suuresti jäävaba Läänemeri.

Päikese karge sära

Meenutan mõningase härdusega vanu Ikarus-busse. Selliste ilmadega nagu praegu läksid nende aknad alati umbjäässe. Ja siis pidid kindaga sinna jää sisse augukesi tekitama, et aru saada, kus parajasti oled. Muidugi polnud bussis sees oluliselt soojem kui väljas. Parem juba seista kui lõdisedes istuda. Kuni karvkasukalised olevused hingeõhuga atmosfääri soojaks kütsid.
Eks olid siis ju rohkemgi kui praegu tänulik sooja kodu eest. Bussipeatusest veel kümme minutit vändata. Ja isegi kui veel pimedas kuuris taskulambiga puid toomas pidid käima ja hiiglama kaua ootama, enne kui üleriided maha said koorida. Veel üks tunne, mida enam kogeda ei saa: seista toanurgas selg vastu kuuma ahju.
Aga külmaga harjub. Märksa paremini kui kuumaga. Pärast tundub mõni miinuskraad tõelise rannailmana.