Rakveres, Ukrainas, Poolas

Suveteatriga on juba aastaid sellised lood, et meie valikusse mahuvad peamiselt Eesti kultuuriajalugu puudutavad tükid. Nii olen korduvalt käinud Viinistus, eelmisel suvel Jänedal ja Tammsaare mail ning eile Rakveres. "Noor Eesti".
Tegelikult peaks tüki nimi olema ju "Siuru", sest sellesamuse rühmituse loomisest seal laval kõneldakse. "Noor Eesti" on vaid meenutus. Mängupaigaks on Rakveres valitud kena teatrihoone tagune järveäärne park. Ja kirjanduslugu äratatakse seal päris armsalt kolmeks tunniks ellu. Semper, Visnapuu, Gailit, Under, Adson, Tuglas ja Laikmaa on kõik üpris usutavad ja Rakvere näitlejate poolt vahvalt üles korjatud. Mõni näitleja muidugi väga oma rolli välja ei mängi. Aga nii on see alati. Rakveres paistab siiski olevat mitmekülgselt andekas trupp.
Tavapäraste pisikeste ebameeldivuste nagu kõva pingi, vilu õhtu ja sääskede mured unustad teise vaatuse ajal sootuks. Nimelt ärkab lavastus just siis päriselt ellu. Dialoogid on vaimukad ja luulet esitatakse suure andumusega. Väga ei mõista, miks oli vaja tükki siduda eesootava ränga tulevikuga ja mis mõte on lõpus sisse toodud poisikesel, kes peaks olema väike Uku Masing. Aga ega täiuslik see elamus ju saanudki olla. Vähemalt süstis minusse soovi kirjandusajalugu üle lugeda. Ja see on ütlemata tore.
Etendus lõppes 23.43, mis on veidi hilja. Vaja ju siia pealinna veel tagasi jõuda ja hommikul varakult taas tööle. Aga säherdused väsitavad suveõhtud meeldivad mulle siiski palju enam kui need, mille lihtsalt teleka ees veedan.
Teleka peamine teema on praegu muidugi jalgpalli EM Ukrainas ja Poolas. Alagrupimängud on nüüd läbi, suur hulk lemmikuid üsna oodatult välja langenud ja kaasa elada veel vaid Inglismaale. Mis on masohhismi meistriklass nagu ma 30 aasta jooksul väga hästi selgeks saanud.
Aga jalgpall on sellel turniiril olnud suurepärane. Tundub, et jälle julgetakse rünnata. Ja ei ole sellist ühest mängustiili, mida enamik tiime eelistaks. Igaüks mängib ikka väga omamoodi, otsib võidusadamasse jõudmiseks unikaalseid lahendusi.
Eks ole näha, mis lõpuks saab. Saksamaa - Hispaania finaal on endiselt kõige tõenäolisem lahendus, aga ehk läheb teisiti. Tegelikult on kõigil kaheksal meeskonnal veel täiesti arvestatav võimalus.

Lonkava Sääse Kõrts

Hiliskevad möödub uduselt. Ikka arvuti külge köidetuna. Kuigi parema meelega teeksin midagi hoopis värskes õhus huvitavate inimestega. Aga ei jõua ega jaksa hankida nii palju elamusi kui mõttes endalt nõuan.
Hästi huvitav oli eelmisel laupäeval puuriitadest maja ehitada. Algselt arvasin, et läheme kambaga Lõuna-Eestisse lihtsalt puid riita seadma, kuid saime hoopis huvitavama ülesande. Ühe päevaga saimegi majaseinad püsti ning isegi aknad puuhalgude vahele sisse ehitatud. Katus peale ja kooskäimiskoht keset rohelist aasa olemas. Praegu tõsi, seal suuremat ei istu. Sääski on lihtsalt nii metsikult palju. Riita ladudes oli parv kogu aeg ümber. Õnneks ei osutunud elukad nii verehuvilisteks kui kohapeal tundus. Lonkava Sääse Kõrts aga ootab varsti külalisi.
Järgmisel päeval käisime Alaveski loomapargis. Üks väga vahva paik Valga ja Võru vahel. Pisikesed karupojad ja kõikvõimalikud muud elukad ilvestest mägikitsedeni. Üks tavaline perekond püüab sel moel turismiga teenida. Selliste kodukootud loomaaedade investeeringud aga vist eriti hästi ära ei tasu. Mitmed taolised paigad Eestimaal on mõnda aega tegutsenud. Kuni entusiasm otsa sai. Kes teab, kas Alaveskil läheb paremini? Praegu on seal igatahes vahva jalutada ja loomi näha. Intiimsem  ja rahulikum kindlasti kui Tallinna loomaaias.
Ühel õhtul sattusime üle aastate Estoniasse balletti vaatama. Seal jällegi ei ole ülemäära intiimne, üsna ahistav ausalt öeldes. Kui seal see teatrisaal välja müüakse, on küünarnukiruum ikka tõesõna väike. Mitte, et Straussi imekauni muusika järgi tehtud "Rosalinde" meelt poleks lahutanud. Aeg-ajalt võib ülitraditsioonilise teatri võlusid nautida küll. Aga ega ma ei hakka end kunagi seal Estonias hästi tundma.
Kalamaja päevad on üks neist üritustest, millele mittejõudmisest mul on tuline kahju. Püüdsin seda kompenseerida vanalinnapäevadel jalutamisega, aga see pole see. On ikka ju selgelt näha, et vanalinnapäevad pole linnakodanike enda loodud. Linnaametnike organiseeritud ja rahastatud üritus ei suuda võistelda inimeste enda entusiasmiga. Mõned lavad, muuseumid, nänniputkad. Enamasti ei toimu hoovides ega tänavanurkadel midagi. Pole ise loomist ega tegemist. Ka neil päevil on vanalinn rohkem turistide kui linnakodanike päralt. Suurel suvel põgenevad kesklinnast viimasedki kohalikud.
Mitte, et eilne ekskursioon Vene tänavalt Laia tänava poole huvitav poleks olnud. Vanalinn on meil ääretult põnev. Nii paljudest erinevatest sajanditest on midagi säilinud. Tallinn pole tühjaks põlenud ja pole teda üheski sõjas lõplikult hävitatud. See on loonud ülihuvitava keskkonna, mida tahaks rohkem tunda ja nautida.