Kõigi nende päevade mäletuseks...

...mil ma blogida ei jõudnud või jaksanud, mõni tähelepanek. Tiit Kändler kirjutas äsja Päevalehes, et tänapäeva inimene ei tea teda ümbritsevate tehnoloogiaimede toimimisest midagi. Ja kui peaks ette tulema ajaränd sadade aastate taha või kasvõi sattumine üksikule saarele, oleksime rängalt hädas. Selgitada, kuidas tulevikus kõik toimub, me minevikuinimestele ei oskaks. Ja põhilisi toimetulekuoskusi ka tavalisel linnainimesel enam pole. Häda ja hukatus - kui see meie turvaline maailm peaks ühel ilusal päeval kaduma.
Kändleri lugu viib mõtted Kumus nüüd vist juba maha võetud Graafikatriennaali näitusele. Asjapulgad oskavad paremini hinnata, aga mulle mõjus nähtu ühtaegu põnevalt ja rusuvalt. Juba see, et alustasid nõukaaegsete triennaalide ajaloolise ülevaatega suures saalis. Ja sõitsid liftiga üles ja nägid tänapäeva graafikat kogu oma meeletus hulluses.
Väga sünge poliitiline alltoon on nendel töödel. Kogu maailma vaen ja viletsus kristalliseerub kunstis, muutudes appikarjeks. Hetketi tekkis mul tunne, nagu kükitaksid nende tööde autorid keldris ja kisaksid seal välja oma pingeid ja kartusi. Kuuljaks vaid külmad kiviseinad. Poliitiline ja poeetiline said üheks, tulemuseks ääretu nukrus.
Aga homme on Öko-Eesti? ja juba täna hakkab PÖFF. Mitu filmi seekord kavva mahub? Rekordit ma vaevalt purustan, aga korraks tahaks seda hõngu tabada küll.