24.8.08

Läbi

Vihmane, sügisene pühapäeva pärastlõuna. Olümpia on läbi. Tore tabel medaleid võitnud 87 riigi nimekirja ning aladega, milles medalid võideti, asub siin. Huvitav on vaadata, millistele aladele eri riikide sportlased on keskendunud. Näiteks aserid võitsid tervelt 7 medalit, aga kõik need rasketes lahingutes: neli maadluses, kaks dzhuudos, ühe poksis. Veel hullem lugu kasahhidega: 13 medalit ning kõik võitlusaladel. Jamaika, Keenia ja Etioopia muidugi ainult jooksevad, Zimbabwe eest hoolitses ujuja Kirsty Coventry üksi jne. Igal riigil omad lood ja omad kangelased. Suurel Hiinal täpselt 100 tükki. Kui mitmest neist sajast veel kunagi midagi kuuleme?
Mina elasin kaasa eestlastele, brittidele, Islandi toredatele meeskäsipalluritele (eesotsas joonemängija hr Sigurdssoni alias Ain Lutsepaga).
Elasin selle olümpia koos BBC live-tekstidega. Ben Dirs, Caroline Cheese, Ollie Williams jt oma naljade ja uudistega said justkui pereliikmeteks. 16 päeva peamine tegevusala võetakse vägisi käest. Mis siis nüüd peale hakata? Kontorisse nukrutsema, mis muud.

23.8.08

Mind ei ole

Olen kadunud olümpiaavarustesse. Ja üldse ei ole kahju. Ei vaja hetkel midagi muud. Brittidel on juba 18 kuldmedalit, Eestil 1. Mida saab olla paremat? Tõsine rabamine päevast päeva, hommikust õhtuni. Ehk nagu Martina Hyde Guardianis kirjutab: They are the place where the organising committee explained of the ordinary Chinese: "Everybody is happy. That is a fact."

1.8.08

Päikesevarjutus, vesi Marsil ja kõik muu

Ma olen kuidagi tujutu. Lisaks suulisele eneseväljendusoskusele hakkab vaikselt kaduma ka kirjalik. Tundub, et lihtsalt ei ole enam midagi öelda. Päevad voolavad oma uudistega mööda ja vajuvad kibekähku unustusse. Iseendale mõeldud ütlused vaid: aga kes selliseid ikka veebi üles riputama hakkab. Mõned intiimsed hetked tahaksin küll säilitada. Aga nende kirjapanekuks pole sõnu loodud.
Üldse ei viitsi enam kommenteerida seda, mida keegi teeb või arvab. Tehku ja arvaku terviseks. Ma arvan ka - enesekesksusesse mandunult. Rohelised on ses suhtes päris hea näide. Mingil hetkel, mitte nii kaua aega tagasi, avastasin, et erakonnal pole mind sugugi tarvis. Õieti pole neil suurt kedagi tarvis. Ning ega sellest polnudki pikk tee järelduseni, et ka minul pole seda erakonda suuremalt vaja. Kunagi seatud eesmärgid on muutunud mõttetuteks täppideks silmapiiril. Ei seleta neid enam silm, pole mille poole pürgida. Vaid sellest väikesest armsast sõpruskonnast on kahju, kes nii lähedaseks muutus. Aga see on juba hoopis teine jutt.
Tegelen hoopis veidrustega. Ühel päeval surfasin lõputult mööda soomlaste YLE arhiivi. Vanad uudised, meelelahutus, muusika. Ah 80-te Soome musa on nii tuttav ja turvaline. Mõnikord lausa mõnus. Eppu Normaali, J. Karjalainen, Dave Lindholm. Tänapäeval ei tea ma neist ega Soomes toimuvast enam midagi.
Rootsi TV näitab olümpiaeelset saadet Rootsi kergejõustiklastest. Nende igapäevaelust sellel rängal ettevalmistusaastal. Tore, nii tore. Kui võluv ja sümpaatne isiksus on näiteks tõkkejooksja Susanna Kallur! Muidugi väärib lümpjal pöidla hoidmist.
Ja siis mõtlen tagasi suvistele maagilistele hetkedele.
Kuidas me Urvaste vallas viljapäid korjasime. Kohalikud põllumehed ärgu muretsegu. Igat sorti võtsime ainult üheainsa: kaer, nisu, rukis, oder. Ja sidusime Muftile lakke.
Või see üksainus sume õhtu Viljandi folgil. Kõik need võrratult kaunid noored inimesed Ro:Toro ja Saksa sõprade kontserdil. Värvilised, huviäratavad, tundmatud. Nii pagana tundmatud.

Kuidas valida kookost?


Ma sain targemaks, tegelt juba üleeile, et kuidas oleks õige kookost poes valida. Kõigepealt tuleb raputada. Õige on, kui loksub miskit sees. Kui ei - siis on prügikastikraam. Teine test on nende tumedate täppide vaatamine otsal. Kui need on siledad, siis on ok. Kui need on kergelt väljapoole kummis, siis on kookospiim sees käärima läinud ja sellega pole enam miskit teha.

Ma küll ei tea, et mis selle tarkusega peale nüüd hakata? Muud vist ei oskagi, kui lihtsalt siia kirja panna. Minu mäletused sellisest kookosesisu söömisest pole kuigi ahvatlevad. Tõenäoliselt tuleks seda kuskile toidu sisse panna vms.
(Pilt on toidutare.ee-st)