Päikesevarjutus, vesi Marsil ja kõik muu

Ma olen kuidagi tujutu. Lisaks suulisele eneseväljendusoskusele hakkab vaikselt kaduma ka kirjalik. Tundub, et lihtsalt ei ole enam midagi öelda. Päevad voolavad oma uudistega mööda ja vajuvad kibekähku unustusse. Iseendale mõeldud ütlused vaid: aga kes selliseid ikka veebi üles riputama hakkab. Mõned intiimsed hetked tahaksin küll säilitada. Aga nende kirjapanekuks pole sõnu loodud.
Üldse ei viitsi enam kommenteerida seda, mida keegi teeb või arvab. Tehku ja arvaku terviseks. Ma arvan ka - enesekesksusesse mandunult. Rohelised on ses suhtes päris hea näide. Mingil hetkel, mitte nii kaua aega tagasi, avastasin, et erakonnal pole mind sugugi tarvis. Õieti pole neil suurt kedagi tarvis. Ning ega sellest polnudki pikk tee järelduseni, et ka minul pole seda erakonda suuremalt vaja. Kunagi seatud eesmärgid on muutunud mõttetuteks täppideks silmapiiril. Ei seleta neid enam silm, pole mille poole pürgida. Vaid sellest väikesest armsast sõpruskonnast on kahju, kes nii lähedaseks muutus. Aga see on juba hoopis teine jutt.
Tegelen hoopis veidrustega. Ühel päeval surfasin lõputult mööda soomlaste YLE arhiivi. Vanad uudised, meelelahutus, muusika. Ah 80-te Soome musa on nii tuttav ja turvaline. Mõnikord lausa mõnus. Eppu Normaali, J. Karjalainen, Dave Lindholm. Tänapäeval ei tea ma neist ega Soomes toimuvast enam midagi.
Rootsi TV näitab olümpiaeelset saadet Rootsi kergejõustiklastest. Nende igapäevaelust sellel rängal ettevalmistusaastal. Tore, nii tore. Kui võluv ja sümpaatne isiksus on näiteks tõkkejooksja Susanna Kallur! Muidugi väärib lümpjal pöidla hoidmist.
Ja siis mõtlen tagasi suvistele maagilistele hetkedele.
Kuidas me Urvaste vallas viljapäid korjasime. Kohalikud põllumehed ärgu muretsegu. Igat sorti võtsime ainult üheainsa: kaer, nisu, rukis, oder. Ja sidusime Muftile lakke.
Või see üksainus sume õhtu Viljandi folgil. Kõik need võrratult kaunid noored inimesed Ro:Toro ja Saksa sõprade kontserdil. Värvilised, huviäratavad, tundmatud. Nii pagana tundmatud.