Härra Nukra otsingul

Unetul laupäeva varahommikul mõtlesin voodis toreda blogipostituse peale. Aga kirja panemata see mul tookord jäi. Nüüd teen hilinenud katse mõtted taastada.
Umbes kolmkümmend aastat tagasi tekkis mõnedel tegelastel idee, et vana hea kitarridel ja trummidel põhinev popmuusika on ajast ja arust. Käes aeg helisid süntekal toota ja abiks esialgu veel üsna algelisi kompuutreid kasutada. Kraftwerki koolkond või nii.
Üks seda tüüpi noor sündilõvi kandis nime Vince Clarke. Kaheksakümnendate algul asutas ta koos lauljatar Alison Moyet'ga bändi Yazoo. Kuulsaks said nad juba oma esimese singliga. Selleks ajaks kui aastal 1983 ilmus duo teine album, oli Vince'il ja Alisonil juba teineteisest villand. Vince asutas peagi Erasure ja Alison tegi lühikese, aga õnnestunud soolokarjääri.
Too Yazoo teine album oli aga pagana hea. Mitu meeldejäävat poplaulu, teiste hulgas 9-aastasele poisile ja tema isale eriti kõrva jäänud "Mr. Blue". Tahtsime seda laulu hirmsasti endale, aga aastal 1983 see nii lihtne polnudki.
Raadiomajas, kus isa soovisaateid tegi, liikus välismaa plaate küll aeg-ajalt. Sai neid siis makilindile ümber lindistatud ning kodus tüdimuseni kuulatud. Aga Yazoo albumit ei paistnud esialgu kusagil. Teine võimalus oli Soome raadiost lindistamine. See oli äärmiselt nauditav ja innustav tegevus. Argipäevaõhtutel oli vahetevahel "Kovan päivän ilta". Tero Liete või Heimo Holopainen. Laupäevaõhtust diskosaadet juhtis Tapani Ripatti. Rootsikeelse kanali peal oli imetore "Smutronstellet" ning Mikael Wiik. Ja pühapäevahommikuti "Onnenpäivä" ja tõeline rockmuusikateadja, entsüklopeediate autor Jake Nyman. Aga Yazoo "Mr. Blue'd" neist kahjuks ükski ei mänginud. Sama albumi "Nobody's Diary" sai linti küll, aga see polnud siiski päris see. Möödusid kuud ja vaikselt hakkas lootus kaduma.
Ma ei tea, kas just täpselt selle "Mr. Blue" pärast, aga soojal suvel 1983 ei saanud juba peaaegu 10-aastane poisike enam teisiti. Ta pidi päris iseseisvalt raadiost muusikat lindistama hakkama. Kaubamajja olid äsja müügile ilmunud esimesed N. Liidu turule mõeldud TDK kassetid. Ning ühel laisal suvisel ennelõunal võttis poiss südame põksudes ühel kassetil ümbrispaberi ära, pani maki valmis nagu isa seda ikka oli teinud ning jäi raadiost popmuusikat ootama. Varsti hakkaski midagi sellist nagu "Musiikkia keskipäivän ratoksi". Lausmuusikat igale maitsele - vahest mõni poplaul Soome oma lugude ja dzhässi seas. Ja poiss võttis kätte ning tegigi oma esimese lindistamiskatse.
Need kõige esimesed lood on mul tänase päevani alles. Pigem on nad katkendid kui terviklaulud, sellised kõikuva nivoo ja vägeva sahinaga. Aga ometi nõnda armsad. Sest järgmised 15 aastat sisustas raadiost toreda muusika jahtimine suure osa mu vabast ajast. Stiilid, lemmikud, raadiosaated vaheldusid. Muusika jäi.
Kui isa tol ammukadunud suveõhtul koju tuli ja ma veidi hirmuga talle ära rääkisin, mida olin teinud... siis ta polnudki vihane. Ütles hoopis, et saad nüüd mulle mõnikord saate jaoks laule lindistada. Ja eks ma seda siis rõõmuga tegingi.
Aga Yazoo "Mr. Blue" jäi meile veel mõneks ajaks kättesaamatuks. Ilmselt oli juba aasta 1984 kui isa ühel õhtul uute raadios lindistatud lintidega koju saabus. Ning teiste seas oli seal ka "You and Me Both", toosama Yazoo teine album. Härra Nukker oli lõpuks üles leitud.

Lõpuks ometi, vol 2

Kevadveed voolavad täna Tallinnas. Vastupandamatult. Toompealt alla katkematu joana, päikeses sillerdades.
Nii suur rõõm, et läheks või kontoris käimise kingadega sulistama.

Rohelised 2009

Päevalehest võib lugeda ühe venekeelse kooli õpetaja sõnu abiturientide kohta: „Huvitutakse ette­võtlusest ja kohtusüsteemist, päevapoliitikast ja erakondadest. Reformi­erakonda ei sallita, aga Keskerakonnale eelistavad minu omad pigem rohelisi.”
Jahah, kaunis üllatav. Olen roheliste listides päris mitu korda ärgitanud erakonda vene emakeelega kõneisikut leidma. Sellist noort, ärksat, rohelisi väärtusi kandvat isikut. Venekeelse rahva seas paistab olevat oluline vähemus neid, kes hea meelega Savisaare asemel kedagi teist toetaks. Kusjuures Reform või Isamaa need sugugi olla ei saa.
Aga ei ole sest ideest kinni võetud. Või siis pole sobivat inimest leitud. Kui keegi taolist tunneb, andke roheliste peakorteri lipsustatud härrastele teada. Tarvis oleks.
Samal ajal Eesti meedias: Jõerüüt vs Strandberg
Marekile tahaksin öelda, et inimeste südant rehkendustega ei võida.

Oh, laddie would you love me

Inspireerituna tänahommikusest lugemiselamusest täiskiilutud bussis, panen allpool kirja mõned read traditsioonilisest shoti laulust "Baron's Heir". Seda laulab imekaunilt toosama Eddi Reader oma paari aasta eest ilmunud plaadil "Peacetime".
Aga lugesin ma hommikul Rothfussi "Tuule nime" teist köidet ning jäin mõttesse... Meeste poolt kirja pandud fantaasiates on see ainutähtis noor neiu alati pimestavalt kaunis, uskumatult tark ja müstiline, kättesaamatu olend.
Kui vähe me seevastu igapäevaselt teise inimese erakordsust austame ja imetleme.

O gin I were a baron's heir
And I could braid gems in my hair,
I'd be as braw as ye are fair
Oh, laddie would you love me
And I would take you to the town
And show you braw sights, manys a wan
I would wear a silken gown
Oh, laddie would you love me

***

And when the braw moon glistens o'er
Our lonesome bield and heathery mair
Will you no greet that we're so poor
Oh laddie for I love thee
For I have nought to offer thee
No gold from mine
nor pearl from sea
Nor do I come fae high degree
Oh, laddie how I love thee

John Martyni mälestuseks...

...ja Eddi Readeri kiituseks.

Mündimaania

Mündimaania jätkub - võiks öelda progresseeruvalt. Sel nädalal sain tänu headele sõpradele kohe mitu pihutäit põnevat metalli juurde. Aitäh!!!

Ma olen mõelnud, et mis mind nende juures paelub. See, et see on raha? Et see on/oli/kunagi saab olema väärtuslik? Ei.

Kõigepealt - metall. See on kohe mõnus ja sõbralik peos, sellises pisikeses koguses, kujundatuna, läbimõelduna, tähendust omavana. See energia sobib kuidagi minuga kokku, sest see on metall. Ka helmetega tegeledas olid mulle kõige sümpaatsemad metallhelmed.

Teine asi - mina arhivaarihingeline naudin nende süstematiseerimist ja sättimist. Kõige toredam ongi uue peotäie albumisse sättimine. Kõigepealt avastad, et näh - valed lisaalbumilehed said ostetud. Liiga väikeste taskutega. Enamikel riikidel on vähemalt 1 münt nii suur, mis siia enam ei mahu. Ja nii tuleb olemasoleva ruumi raame asju ringi tõsta ja kõik kenasti ära mahutada. Toree! Välja arvatud see, et valedele albumilehtedele sai raha kukutatud...

Igatahes on olemaolevate müntide nimekiri kenasti siin üleval (paremal ääres all on blogis ka alati selle viide - seal kõige all).



Kõige toredamad neist on mitteümmargused või siis auguga. Võib-olla sellepärast, et tänapäevaseid (või siis eestimaiseid) selliseid massiliselt pole.

Leeviksed

Meie linnumajake pole kaugeltki nii liigirikas kui Osalisel (tõenäoliselt oleme ka liiga harva valgel ajal seda jälgimas - arvuti-telekas jpm nõuavad oma), kuid täna käis meil selline tore punakõht.

Kõigepealt käis isalind toidulauda üle vaatamas. Küll vaid seda osa, mis sai rõduäärele suuremate lindude tarbeks pandud, kes piimapakki ei mahu (musträstas, kuldnokk). Siis nad käisid koos söömas.

Kuid pildistada õnnestus mul neid hetk hiljem puuoksal. Kas pole armas paar!?

Kehv blogija

Hea blogija kirjutab iga päev pika ja põhjaliku arvamuse päevakajalisest teemast. Kõik loevad ja noogutavad - vaat kus tark inime. Kehv blogija annab lihtsalt lingi viimasele lollusele, mis internetis vastu juhtus. Pole vaja küsida, kumba seltsi mina kuulun.
Niisiis. Ülistiilne vormeliäss Damon Hill superlaheda Mersu roolis. Ja kõrvalistmel hädine kiilakas telereporter. Elu nagu filmis.

Kui vutipisik sees...

...siis You are the Ref pakub meelelahutust tundideks.

Dogma inimesest olulisem

Rooma paavst leiab, et kondoomid muudavad AIDS-i epideemia Aafrikas üksnes hullemaks. AIDS-i vastu aitavat kõige paremini traditsiooniline katoliiklik usk. "The traditional teaching of the church has proven to be the only failsafe way to prevent the spread of HIV/Aids."
Kolmkümmend aastat surma on Benedict XVI sõnade parimaks tõestuseks. Õnnelik valik Vatikanilt.

Tarbimisühiskonna loojang

Hämardub. Viru keskusest diagonaalis üle tee asuva Foorumi koridoris pole märgata hingelistki. Butiik butiiki järel paremal ja vasakul, igaühest vaatab vastu vaid igavlev müüjatibi. Kõlaritest voogab jubedamat sorti instrumentaaldžässi. Partei täitevkomitee rusudele ehitatud klaasist monstrum leinab kadunud mammonapäevi.

Jah

Tahtsin riputada siia väikese päevakohase sinise esmasba, aga Etta ja Chuck lõid mind jalust.

Lagavulin

Ütleme nii, et ma ei tahaks olla see kopiraiter, kes sellele viskile Eestis kampaaniat välja mõtleb.

Samas - äkki oleks hoopis huvitav väljakutse...

Wikipedia andmetel on see pärit Islay saarelt. Mille naabersaareks on Jura saar. See kõlab kokku nagu mõni tore lugu eestlase puhkusereisilt.

Elada ilma mobiili ja arvutita

Tanya Gold Guardianist teeb proovi.
Ega see ju tõesõna võimatu polegi. Ise olen ka paras arvutisõltlane, aga telefonis suhtlen reeglina ainult paari inimesega. Aga ikka on veider tunne kui aparaadi maha unustan. Eile lõunal käies näiteks mõtlesin mitu korda, et pagan mobiil jäi töö juurde, mis siis kui praegu kokku kukun ja edasi minna ei jaksa. Kodus pole tavatelefoni ka enam, nii et seegi teeb pikaks ajaks väljalülitamise raskeks.
Ah - Tanya kirjutab minust palju paremini. Lugege parem teda.

Nostalgiaminutid emale

Vabandust... :)

Peapiiskop on roheline sotsialist

Rowan Williams saadab pilgu taeva poole ja deklareerib: "On saanud selgeks, et fossiilkütuste tarbimisel põhinev elustiil vähendab võimalusi inimkonna pikaajaliseks õitsenguks. Küsimus on keskkonnale tehtavas kahjus - rääkimata erinevatest poliitilistest lõksudest, mis on seotud nafta tootmise ja turustamisega maailmas, viimasest tulenevalt konfliktide ja regionaalse stabiilsuse kadumisega". Või teisal: "Halvasti ehk liiga nõrgalt reguleeritud turul ei jälgi keegi tegelike rahavoogude nappust. Selline jälgimise puudumine on eriti atraktiivne kui poliitikud keskenduvad valituks saamise nimel inimeste tarbimisvõimaluste kasvatamisele."
Williams räägib veel töötajate sotsiaalsete õiguste kaitsest, rahvusvaheliste hiidkorporatsioonide monopoolse seisundi vastaste seaduste karmistamisest ja nn vana kapitalismi tagasitulekust, kus lisaks tuludele oleksid ka riskid omavahel solidaarselt jagatud.
On ühiskondi, kus vaimulik ei pelga olla arvamusliider ja väljendada tüüpilise kirikumehe jaoks õige radikaalseid seisukohti.

Kevadpäike Valgejärvel

Milline imekaunis nädalavahetus see on olnud. Leevikesed ja metsvindid on tagasi me akna taga. Kus nad küll vahepeal käisid? Paar kuud oli ainus külaline musträstas. Eile nautisime kevadpäikest Ellamaa lähedal Valgejärve matkarajal.

Lõpuks ometi

Täna tundsin esimest korda kevade hõngu. Olgu käesolevaga annaalidesse raiutud.

Stargate Atlantise kütkeis

Asi on päris hulluks läinud. Mõnel õhtul vaatame Jutikuga isegi neli kolmveerandtunnist osa. Kolmandal hooajal ka alles, nii et seda mõnusat piina jätkub veel mõneks ajaks. Unenägudesse pole Wraithid veel õnneks kolinud.
Ja mina kes ma pole enam aastaid jänkide telesarju vaadata tahtnud... Kuis siis nüüd niiviisi?
Sarjast lähemalt.

Wilde kadunud

Wilde'i pubi kadumine teeb minusuguse nostalgilise inimese ütlemata nukraks. Oli ju Wilde Jutikuga me Tartu päevade keskseid kohti. Juba ühika aegadel käisime seal aeg-ajalt Vanaema kooke ja Iiri pada nosimas. Oli ju Wilde üks meie esimesi istumiskohti. Ning Wilde'i fuajee telefoniautomaadist sai ikka koju helistatud - siis kui moblat veel polnud. Ja kui Jutik juba Veski tänaval elas ja töötas, käisime mõnikord Wilde'is lõunal.
Suviti Tartust läbi sõites oli vana hea terrass ringilendavate herilastega üks me lemmik istumiskohti. Suured siidriklaasid ees, hingasime endasse seda va Tartu vaimu. Ja sigaretisuitsu, mis terrassil alati hõljus. Ja kõrvallaudadest kostis tihtipeale üliintelligentset juttu: istusid siis seal parajasti ulmehuvilised või mõnele tudengikorporatsioonile külla tulnud sõbrad Inglismaalt, Soomest, Rootsist. Kust iganes. Palju imearmsaid pilke, palju toredaid vestlusi, palju mõnusaid kõhutäisi. Wilde'i kohvikus nägime värskete rohelistena 2006. aasta sügisel Strandbergi läpakal klõbistamas. Ja veel eelmise aasta suvel kasutasin Wilde'i wifit Wimbledoni vaatamiseks.
Tartu on viimastel aastatel jäänud oma Kaubamajade ja Taskutega kaugeks ja võõraks, aga Wilde justkui jäi meid ootama. Või nii vähemalt lootsime. Veel eelmisel nädalal kujutlesin, kuidas märtsi keskel Tartut väisates sest trepist jälle käsikäes üles sammume. Aga võta näpust. Nüüd on ta kinni ja punase telliskivimaja tulevik tundmatu.

Disko pole oluline, punk on oluline. See on põhiline.

Märtsi pole kuskil, talv jätkab järelejätmatu innuga mu välja väsitamist. Siiski otsid heledaid päikesekiiri neis argistes päevades ja vahest isegi leiad.
Osalise imetore sünnipäevapidu näiteks, kus sain esimest korda elus hobuse ja saaniga sõita. Hoian ju vähimastki seiklusest kõrvale. Küll hoidsin alguses kramplikult kinni, et mitte oma sadade kilodega reelt maha libiseda, aga pärastpoole kui asend sisse võetud, oli mõnus lasta loomal end vedada ja vaadata hallikat taevast läbi lumiste okste. Üle kilomeetri ei julgenud küll suksut kiusata, tal oli meiega ikka väga-väga raske. Pole enam ammu loomaharjumust - kui oma kõutsipoiss välja arvata. Ses mõttes neljast täiskasvanud suksust sentimeetrite kaugusel seista - erakordne elamus. Pärast mängisime veel Järvamaa-teemalist täringumängu. Kuhu see kutsu Jürile külla sõitiski stiilis lugu. Aga lõbusalt möödusid tunnid seal Albu valla Lehtmetsa külas.
Eile õhtul mängisid Mihkel Raud ja Hendrik Sal-Saller Vene teatris. Ikka seda pungipõhjaga rocki ja rolli õnneks. Koos noore, vihase, virtuoosse bändiga. Generaator M-i, Mr. Lawrence'it, Smilersit ja Singer Vingerit. Sex Pistols, Dead Kennedys ja Black Sabbath samuti esindatud. Raud imiteeris Jello Biafrat ja Johnny Rottenit, Saller tõmbas varrukast mõned kaunid ballaadid. Tähtsaid laule mõlema mehe teelt. Tõsiselt dünaamiline duo. Kui topeltkitarrid ikka täie ägedusega põrisema pandi, läksid vast isegi proua-härra Ilvese paljukuulnud kõrvad lukku.
Kontserdielamusi on viimasel ajal hirmus vähe, seepärast usun, et RaudSalleri nooruslik ind jääb pikaks ajaks meelde. Vahvad on need täiskasvanud mehed, kel va noorpõlv ikka hinge kriipimas. Ja ehkki Saller pole suutnud oma punki ülistavat motot alati kanda (oh neid Smilersi mõningaid jubedaid diskolugusid eks ole), paistis ta rokkimisvõimalust südamest nautivat. Raud pole alla andnud nagunii.