Härra Nukra otsingul

Unetul laupäeva varahommikul mõtlesin voodis toreda blogipostituse peale. Aga kirja panemata see mul tookord jäi. Nüüd teen hilinenud katse mõtted taastada.
Umbes kolmkümmend aastat tagasi tekkis mõnedel tegelastel idee, et vana hea kitarridel ja trummidel põhinev popmuusika on ajast ja arust. Käes aeg helisid süntekal toota ja abiks esialgu veel üsna algelisi kompuutreid kasutada. Kraftwerki koolkond või nii.
Üks seda tüüpi noor sündilõvi kandis nime Vince Clarke. Kaheksakümnendate algul asutas ta koos lauljatar Alison Moyet'ga bändi Yazoo. Kuulsaks said nad juba oma esimese singliga. Selleks ajaks kui aastal 1983 ilmus duo teine album, oli Vince'il ja Alisonil juba teineteisest villand. Vince asutas peagi Erasure ja Alison tegi lühikese, aga õnnestunud soolokarjääri.
Too Yazoo teine album oli aga pagana hea. Mitu meeldejäävat poplaulu, teiste hulgas 9-aastasele poisile ja tema isale eriti kõrva jäänud "Mr. Blue". Tahtsime seda laulu hirmsasti endale, aga aastal 1983 see nii lihtne polnudki.
Raadiomajas, kus isa soovisaateid tegi, liikus välismaa plaate küll aeg-ajalt. Sai neid siis makilindile ümber lindistatud ning kodus tüdimuseni kuulatud. Aga Yazoo albumit ei paistnud esialgu kusagil. Teine võimalus oli Soome raadiost lindistamine. See oli äärmiselt nauditav ja innustav tegevus. Argipäevaõhtutel oli vahetevahel "Kovan päivän ilta". Tero Liete või Heimo Holopainen. Laupäevaõhtust diskosaadet juhtis Tapani Ripatti. Rootsikeelse kanali peal oli imetore "Smutronstellet" ning Mikael Wiik. Ja pühapäevahommikuti "Onnenpäivä" ja tõeline rockmuusikateadja, entsüklopeediate autor Jake Nyman. Aga Yazoo "Mr. Blue'd" neist kahjuks ükski ei mänginud. Sama albumi "Nobody's Diary" sai linti küll, aga see polnud siiski päris see. Möödusid kuud ja vaikselt hakkas lootus kaduma.
Ma ei tea, kas just täpselt selle "Mr. Blue" pärast, aga soojal suvel 1983 ei saanud juba peaaegu 10-aastane poisike enam teisiti. Ta pidi päris iseseisvalt raadiost muusikat lindistama hakkama. Kaubamajja olid äsja müügile ilmunud esimesed N. Liidu turule mõeldud TDK kassetid. Ning ühel laisal suvisel ennelõunal võttis poiss südame põksudes ühel kassetil ümbrispaberi ära, pani maki valmis nagu isa seda ikka oli teinud ning jäi raadiost popmuusikat ootama. Varsti hakkaski midagi sellist nagu "Musiikkia keskipäivän ratoksi". Lausmuusikat igale maitsele - vahest mõni poplaul Soome oma lugude ja dzhässi seas. Ja poiss võttis kätte ning tegigi oma esimese lindistamiskatse.
Need kõige esimesed lood on mul tänase päevani alles. Pigem on nad katkendid kui terviklaulud, sellised kõikuva nivoo ja vägeva sahinaga. Aga ometi nõnda armsad. Sest järgmised 15 aastat sisustas raadiost toreda muusika jahtimine suure osa mu vabast ajast. Stiilid, lemmikud, raadiosaated vaheldusid. Muusika jäi.
Kui isa tol ammukadunud suveõhtul koju tuli ja ma veidi hirmuga talle ära rääkisin, mida olin teinud... siis ta polnudki vihane. Ütles hoopis, et saad nüüd mulle mõnikord saate jaoks laule lindistada. Ja eks ma seda siis rõõmuga tegingi.
Aga Yazoo "Mr. Blue" jäi meile veel mõneks ajaks kättesaamatuks. Ilmselt oli juba aasta 1984 kui isa ühel õhtul uute raadios lindistatud lintidega koju saabus. Ning teiste seas oli seal ka "You and Me Both", toosama Yazoo teine album. Härra Nukker oli lõpuks üles leitud.