Disko pole oluline, punk on oluline. See on põhiline.

Märtsi pole kuskil, talv jätkab järelejätmatu innuga mu välja väsitamist. Siiski otsid heledaid päikesekiiri neis argistes päevades ja vahest isegi leiad.
Osalise imetore sünnipäevapidu näiteks, kus sain esimest korda elus hobuse ja saaniga sõita. Hoian ju vähimastki seiklusest kõrvale. Küll hoidsin alguses kramplikult kinni, et mitte oma sadade kilodega reelt maha libiseda, aga pärastpoole kui asend sisse võetud, oli mõnus lasta loomal end vedada ja vaadata hallikat taevast läbi lumiste okste. Üle kilomeetri ei julgenud küll suksut kiusata, tal oli meiega ikka väga-väga raske. Pole enam ammu loomaharjumust - kui oma kõutsipoiss välja arvata. Ses mõttes neljast täiskasvanud suksust sentimeetrite kaugusel seista - erakordne elamus. Pärast mängisime veel Järvamaa-teemalist täringumängu. Kuhu see kutsu Jürile külla sõitiski stiilis lugu. Aga lõbusalt möödusid tunnid seal Albu valla Lehtmetsa külas.
Eile õhtul mängisid Mihkel Raud ja Hendrik Sal-Saller Vene teatris. Ikka seda pungipõhjaga rocki ja rolli õnneks. Koos noore, vihase, virtuoosse bändiga. Generaator M-i, Mr. Lawrence'it, Smilersit ja Singer Vingerit. Sex Pistols, Dead Kennedys ja Black Sabbath samuti esindatud. Raud imiteeris Jello Biafrat ja Johnny Rottenit, Saller tõmbas varrukast mõned kaunid ballaadid. Tähtsaid laule mõlema mehe teelt. Tõsiselt dünaamiline duo. Kui topeltkitarrid ikka täie ägedusega põrisema pandi, läksid vast isegi proua-härra Ilvese paljukuulnud kõrvad lukku.
Kontserdielamusi on viimasel ajal hirmus vähe, seepärast usun, et RaudSalleri nooruslik ind jääb pikaks ajaks meelde. Vahvad on need täiskasvanud mehed, kel va noorpõlv ikka hinge kriipimas. Ja ehkki Saller pole suutnud oma punki ülistavat motot alati kanda (oh neid Smilersi mõningaid jubedaid diskolugusid eks ole), paistis ta rokkimisvõimalust südamest nautivat. Raud pole alla andnud nagunii.