Tankid tänavale?

Postimehes suures rasvases kirjas: "Peaminister esineb homme teles erakordse poliitavaldusega."
Mis põrgu siis nüüd lahti on? Kuulutatakse mõnele sõbralikule naaberriigile sõda? Alustatakse riigipööret presidendi errusaatmisega? Keelustatakse poliitilised parteid? Süda jätab lööke vahele.
Pisemat kirja lugedes selgub, et Reform tegeleb homme tavalise poliitreklaamiga ning nende õukonnaväljaanne võtab asjast viimast. Ajakirjandus mingu nurka ja nutku veidi aega. Teda Eestis ei eksisteeri.

Ehk tuleb folgisuvi

Viru folgi lehel võib lugeda intervjuud minu lemmikust Eesti bändi Kirtana Rasa liikme Kadi Uiboga.

Kärbe

Ilmumas on uus hittajakiri "Kärbe". Millest räägime?
Eeskätt muidugi riigieelarvest. Alustame pikema sarilooga "Nemad said ranitsatoetust", kus tutvustame riigi raske ranitsa toel üles kasvanud avaliku elu tegelasi. Kui palju rõõmu ja elurikkust leiab nendes portreedes!
Meie teine suurem projekt "Nemad said matusetoetust" kõneleb lugematutest kuulsustest, kes tänu riigi abikäele maamulda sängitati. Meenutame pisarsilmil kõigi poolt lugupeetud isiksusi.
Muidugi ei puudu meie uues väljaandes püsirubriigid "Kõrgem riigiametnik kirub", "Pankrot: uute lootuste algus", väärt saripõnevikus õpetab jurist kuidas töötajate palku vähendada ja ise ikka puhtaks poisiks jääda.
Muidugi ei puudu meie ajakirjast meelelahutuslikum pool. Värske pilk kõigi poolt armastatud staaride igapäevaellu. Ja muidugi uued kärpekõlakad iga nädal.

Optimism

be good to yourself
every day and every night
get yourself a girl
you can depend to treat you right
be true to one another
'til your dying day
may the sun shine down your way

Frankie Miller, "Be Good To Yourself"

Pärast pikka vaikust

Jätkaks õige pauguga - Rod, Ronnie L, Ronnie W, Ian ja fantastiline Kenney. On's paremat rock'n'roll bändi kunagi nähtud?
Loodetavasti jõuame varsti ka imelisest Pariisist kirjutada.

Rõõm näha...

...rohelisi tegutsemas. Aplaus Tartu sõpradele Sirli ja Jutaga eesotsas. Loodetavasti jõuame meiegi siit põhjast millalgi Tartu Messikeskuse juurde kõrgpeenart kaema. Olla teine seal lausa aasta lõpuni.

Teatris uinumisest

Täna imestas üks kolleeg, kuidas küll saab teatrietendust vaadates põhjalikult magama jääda? Väga lihtsalt. Mina olen uinunud nii teatris, kontserdil kui kinos. Ning mitte etteaste ületamatu igavuse tõttu. Tarvis on olla väsinud. Väga, väga väsinud. Paljud ei väsi kunagi, mina päris tihti.

Raadiounelmad

Kuulan Frankie Millerit ja imestan, miks teda küll Rod Stewartist kehvemaks peeti. You Don't Need To Laugh To Be Happy My Friend...
Kõrvale juurdlen, kuidas teile sellest raadiopiraatide filmist rääkida, mis meil kinodes jookseb. Richard Curtise "The Boat That Rocked" oli mulle muidugi kohustuslik. Juba sellepärast, et isa-ema raadioajakirjanikud ning Radio Luxembourg ja Radio Caroline olid mulle tuttavad mõisted juba enne kui lugema õppisin.
Eks ma lapsena kujutlesin ennast tihti mõne muusikajaama DJ-na. See paistis ülimalt ahvatleva eluviisina. Veeta oma päevad pisikeses ruumis, mis otsast otsani täis vinüülplaate ja muusikalinte. Täielik vabadus ükskõik millist lugu ükskõik millal eetrisse paisata ning rääkida sinna kõrvale mida iganes. Absoluutse musafriigina muust maailmast hoolimata.
Just nii taevalikku elu raadiopiraadid Curtise filmis elavadki. Absoluutsed rock'n'rolli inglid. Nad pakuvad Briti rahvale imepärast naudingut, mille valitsus ja BBC on kõvasti ära keelanud. Kuni rocki põhjatult vihkav riigivõim raadiopiraatluse keelustab.
Suhteliselt ebausutav ja tõega üsna suuri vabadusi võttev film seega. Samas milline vahva näitlejateansambel ja mõnusalt rulluv lugu. Nojah, kui nüüd väga pedantne olla - Jimi Hendrixi "The Wind Cries Mary" ilmus alles mais 1967, nii et eelmisel aastavahetusel Radio Rock seda vaevalt mängida sai. Ning Jerry Garcialik onu Bob jaanuari algul 67 ka vaevalt Grateful Deadi kuulas. Bänd oli muidugi juba kaugel Californias olemas, aga mehed olid sellal alles stuudios debüütplaati lindistamas. Aga see polegi eriti oluline.
Muidugi ega raadiopiraadid tegelikult päris nii ilusat elu elanud. Eraraadiod nagu filmi prototüübiks peetav Radio Caroline ei eraldanud end Põhjamere tormistele vetele ilmaasjata. Põhjuseks oli ikka seadusandlus, mis mandril BBC-le ühtegi konkurenti ei lubanud. Ning raadioasjanduse aluseks olid ikka reklaamitulud, mis tegid sellest ühel hetkel kasumĺiku, aga pärast 1967. aastal BBC 1 asutamist juba üpris kahtlase äri.
Ja ega Radio Caroline filmi Radio Rocki moodi suurejooneliselt põhja läinud, et igaveseks kaduda. Kui neil Põhjamerel elu põrguks tehti, kolisid nad Mani saare lähistele, sealt Hollandisse ja lõpuks Hispaaniasse. Vahetevahel pandi pillid kotti, kord läks neil üks laev isegi põhja, kuid alati ilmuti tagasi. Kuni 1991 tekkis võimalus legaalselt Inglismaal tegutsema asuda.
Radio Caroline on tänagi olemas. Satelliidi kaudu ja internetis just sel hetkelgi kuulatav. DJ Del Richardson tutvustab seal just praegu vahvat rockabilly meest nimega Fireball Steven.
Nii et tõesõna, selles on Richard Curtisel ja tema fantastilisel filmiseltskonnal õigus: rock'n'roll ei sure kunagi. Ja raadio ei vaiki. Küllap minagi veel ühel päeval oma vinüülplaate ja muusikalinte otsast otsani täis ruumi üles leian. Ja keegi kusagil sosistab: play something sweet, play something mellow...

Kevadtööde raport

Eile püstitasime maal kasvuhoonet. Hallistest toodi muhe puutöömees kohale ja karkass sai mõne tunniga üles. Mullatööd ka kõrvalt tehtud. Ma ei mäletagi, millal viimati labidaga maad kaevasin. Vist siis kui nänn alles elas. Uskumatul kombel pole meil sellest tegusast hommikupoolikust ainsatki pilti.
Täna tegutseme juba siin kodus. Augustis saab kolimisest kaks aastast, aga kahe toa aknad olid meil väljaspoolt tänaseni pesemata. Õudsem vaatepilt. Nüüd sai lõpuks plastikust pesemisjunn ostetud koos pika vardaga. Ja mis juhtuski? Teise tõmbega murdus pesemishari varda otsast ära.
Aga ega me seepärast veel alla andnud. Leiutasime viisi kuidas põrandapesuharjaga aknad siiski pestud ja kuivatatud said. Nüüd on hoopis teine tera. Kas pole?


Ja siis sai veel rõdu alt ja ülevalt puhastatud. Samblikust roheliseks tõmbunud, kassikarvu ja vanu okkaid täis, vapustavalt tolmune. Sai korraliku tööga parem.
Kiisugi jalutas täna õues juba julgemalt. Saab üldse paremat pühapäeva ette kujutada?

Ootamatu kohtumine Otepääl

Ilus päev, kaunid inimesed. Tuli mu juurde üks vanem proua. Vaatas otse silma sisse ja pajatas 20 minutit. Oma elust, oma murest. Murest laste pärast. Elati kord Eestis teistmoodi. Elati maal. Lapsed said vanematelt väärtushinnangud, töötasid ja õppisid nende kõrval. Nüüd pole vanemaid kusagil näha. Pole neid kodus, pole neil aega. Lapsed on vallutanud telekas ja internet.
Aga proua pole lootust kaotanud. Ta usub, et igas lapses peitub anne. Nagu tal endalgi joonistusoskus. Pärit emapiimast. Proua on kunstnik. Ta usub, et mina, Nõmme poiss, saan temast aru.
Mulle läks jutt otse südamesse. Pole see tavaline kui keegi minuga sedaviisi rääkima tuleb. Mul pole suhtlusalti inimese nägu. Täna see juhtus. Tänu Minu Eestile. Tahaksin kuidagi aidata. Tahaksin, et kool oleks lapse mitte õpetaja nägu. Tahaksin, et vanematel oleks laste jaoks aega. Tahaksin, et väärtushinnangud muutuksid. Kasvõi veidi.
Muidu oli ka Minu Eesti Otepääl tore. Jutik juhtis koos Matiga elegantselt mängu. Kohalik rahvas rääkis palju ja rääkis arukalt. Avaldati paar geniaalset mõtet, mis ehk ühel päeval teoks tehakse. Minagi, võõras, tundsin ennast koduselt. Ehkki olin liblikas.