Raadiounelmad

Kuulan Frankie Millerit ja imestan, miks teda küll Rod Stewartist kehvemaks peeti. You Don't Need To Laugh To Be Happy My Friend...
Kõrvale juurdlen, kuidas teile sellest raadiopiraatide filmist rääkida, mis meil kinodes jookseb. Richard Curtise "The Boat That Rocked" oli mulle muidugi kohustuslik. Juba sellepärast, et isa-ema raadioajakirjanikud ning Radio Luxembourg ja Radio Caroline olid mulle tuttavad mõisted juba enne kui lugema õppisin.
Eks ma lapsena kujutlesin ennast tihti mõne muusikajaama DJ-na. See paistis ülimalt ahvatleva eluviisina. Veeta oma päevad pisikeses ruumis, mis otsast otsani täis vinüülplaate ja muusikalinte. Täielik vabadus ükskõik millist lugu ükskõik millal eetrisse paisata ning rääkida sinna kõrvale mida iganes. Absoluutse musafriigina muust maailmast hoolimata.
Just nii taevalikku elu raadiopiraadid Curtise filmis elavadki. Absoluutsed rock'n'rolli inglid. Nad pakuvad Briti rahvale imepärast naudingut, mille valitsus ja BBC on kõvasti ära keelanud. Kuni rocki põhjatult vihkav riigivõim raadiopiraatluse keelustab.
Suhteliselt ebausutav ja tõega üsna suuri vabadusi võttev film seega. Samas milline vahva näitlejateansambel ja mõnusalt rulluv lugu. Nojah, kui nüüd väga pedantne olla - Jimi Hendrixi "The Wind Cries Mary" ilmus alles mais 1967, nii et eelmisel aastavahetusel Radio Rock seda vaevalt mängida sai. Ning Jerry Garcialik onu Bob jaanuari algul 67 ka vaevalt Grateful Deadi kuulas. Bänd oli muidugi juba kaugel Californias olemas, aga mehed olid sellal alles stuudios debüütplaati lindistamas. Aga see polegi eriti oluline.
Muidugi ega raadiopiraadid tegelikult päris nii ilusat elu elanud. Eraraadiod nagu filmi prototüübiks peetav Radio Caroline ei eraldanud end Põhjamere tormistele vetele ilmaasjata. Põhjuseks oli ikka seadusandlus, mis mandril BBC-le ühtegi konkurenti ei lubanud. Ning raadioasjanduse aluseks olid ikka reklaamitulud, mis tegid sellest ühel hetkel kasumĺiku, aga pärast 1967. aastal BBC 1 asutamist juba üpris kahtlase äri.
Ja ega Radio Caroline filmi Radio Rocki moodi suurejooneliselt põhja läinud, et igaveseks kaduda. Kui neil Põhjamerel elu põrguks tehti, kolisid nad Mani saare lähistele, sealt Hollandisse ja lõpuks Hispaaniasse. Vahetevahel pandi pillid kotti, kord läks neil üks laev isegi põhja, kuid alati ilmuti tagasi. Kuni 1991 tekkis võimalus legaalselt Inglismaal tegutsema asuda.
Radio Caroline on tänagi olemas. Satelliidi kaudu ja internetis just sel hetkelgi kuulatav. DJ Del Richardson tutvustab seal just praegu vahvat rockabilly meest nimega Fireball Steven.
Nii et tõesõna, selles on Richard Curtisel ja tema fantastilisel filmiseltskonnal õigus: rock'n'roll ei sure kunagi. Ja raadio ei vaiki. Küllap minagi veel ühel päeval oma vinüülplaate ja muusikalinte otsast otsani täis ruumi üles leian. Ja keegi kusagil sosistab: play something sweet, play something mellow...