Ootamatu kohtumine Otepääl

Ilus päev, kaunid inimesed. Tuli mu juurde üks vanem proua. Vaatas otse silma sisse ja pajatas 20 minutit. Oma elust, oma murest. Murest laste pärast. Elati kord Eestis teistmoodi. Elati maal. Lapsed said vanematelt väärtushinnangud, töötasid ja õppisid nende kõrval. Nüüd pole vanemaid kusagil näha. Pole neid kodus, pole neil aega. Lapsed on vallutanud telekas ja internet.
Aga proua pole lootust kaotanud. Ta usub, et igas lapses peitub anne. Nagu tal endalgi joonistusoskus. Pärit emapiimast. Proua on kunstnik. Ta usub, et mina, Nõmme poiss, saan temast aru.
Mulle läks jutt otse südamesse. Pole see tavaline kui keegi minuga sedaviisi rääkima tuleb. Mul pole suhtlusalti inimese nägu. Täna see juhtus. Tänu Minu Eestile. Tahaksin kuidagi aidata. Tahaksin, et kool oleks lapse mitte õpetaja nägu. Tahaksin, et vanematel oleks laste jaoks aega. Tahaksin, et väärtushinnangud muutuksid. Kasvõi veidi.
Muidu oli ka Minu Eesti Otepääl tore. Jutik juhtis koos Matiga elegantselt mängu. Kohalik rahvas rääkis palju ja rääkis arukalt. Avaldati paar geniaalset mõtet, mis ehk ühel päeval teoks tehakse. Minagi, võõras, tundsin ennast koduselt. Ehkki olin liblikas.