Väsinud read

Ammuilma kirjutamata. Pole jaksanud teile rääkida ei imetoredast Rooma reisist, mõnusa sõpruse vaimus valminud ühistööst ega ka uutest muusika- ja filmielamustest. Stopp!
Neid viimaseid ju polegi. Kui välja arvata, et eileõhtuse Eurovisiooni võidab minu jahmatuseks ainus normaalne tüdruk ning ainus talutav laul. Vaat seda poleks uskunud.
Aga kogu jõud on läinud rohelistele. Alates partei kaaperdamisest kuni esiteks kaaslaste väljaviskamiseni ja sealt veel meeletus pinges möödunud üldkoguni.
Ma ei hakka rääkima, et kokku pea tervest ööpäevast TTÜ peahoone auditooriumides ja koridorides midagi eriti abi oleks olnud. Süda tahaks loota, aga mõistus ütleb vaevalt.
Esimene päev oli puhas agoonia. Turvamehed ukse ees, üksteise võidu toimuvad intervjuud ja arvutiduellid, kalgistunud pilguga parteiaparaat, aeg-ajalt nukrad strateegiakogunemised, Strandbergi lõputud monoloogid saalis. Lõpuks leitud lahendus ei sobi väga paljudele. Avalikkuse ees etendatud leppimine jäi partei sees toimumata. Ei mõistetud hukka, ei palutud andeks. Väljaviskajad särasid rõõmust.
Teisel päeval suudeti teha nägu, et asjad on muutunud. Turvamehed olid kadunud, kõigile anti sõna, parteiorganitesse kandideerijaid oli kümneid ja kümneid. Tegelikult tehti halva mängu juures head nägu. Sest eks ma tean, kes selle heitluse vähemalt enda meelest võitsid. Ikka need nn tegijad. Kardan vaid, et valijad teevad tegijatele õige pea selgeks: see oli Pyrrhose võit.
Muidugi oli ka lõbusaid momente. Näiteks valimisprogrammi improvisatsiooniline ühisesitlus, mille toimuda lubamist meist vist tegelikult keegi ei lootnud. Aga sellest kujunes ilmselt minu parteilise karjääri tipphetk. Hetkeks oli hinges miski võimas koos olemise ja koos tegemise tunne.
Teised naljakad asjad on need, mis tõenäoliselt vaid rohelises erakonnas võimalikud. Kuidagi ei suudeta otsustada, kuidas isikuvalimisi läbi viia. Kas kasutada masinaid või inimesi. Arutelu ei toimu siiski parteides tavapärasel keela-käsen viisil, vaid kuidagi sedamoodi, et koosolekut juhtinud Toomas Trapido kogub enda ümber rahvamassi, kes siis muudkui arutleb ja arutleb ja arutleb. Möödub kena tunnike, kuni lõpuks leitakse mingisugune kompromiss. Nende jaoks, kes kunagi mõne teise partei koosolekutel viibinud, olnud see müstiline vaatepilt. Mujal on ju aparaat alati kõik varem kindlaks määranud ning kellelegi ei tule pähe seda vaidlustada. Selles mõttes on endiselt vaimustav näha, et rohelistes asjad nii lihtsalt ei lähe.
Nende isikuvalimiste tulemused ei ütle edasi toimuva kohta eriti palju. Imepisikese lootuse jätavad. Aga lootus liiga väike, et teda tegelikult tähele panna.