Rahvuslik-rahanduslik surve

Hommikune otsepostitus eakatele. Vaher, Parts, Reinsalu. Kilk manab raadios irlile enim mandaate. Isegi Kender üles leitud ja strateegiliselt sõimama pandud. 2003 jälle ringiga tagasi.

Berllin - suurlinna sümfoonia

1927. Berliin. Rong kihutab. Rööpad. Toss. Eeslinn. Varahommik. Tühjad tänavad. Üksikud sinikraed tööle minemas. Tehas. Elektripirni valmistamine. Piima pudelisse villimine. Ajalehe trükkimine. Ärid avavad aknaid. Solk voolab rentslis. Lapsed jooksevad kooli. Suured, rasked kooliuksed. Rikkur lahtises autos, piip suus. Tänavapesuauto. Trammid. Bussid. Kiisu jalutab. Liikuvad nukud vaateakendel. Naise ja mehe kohtumine tänavanurgal. Võrgutav pilk. Mehed tülitsevad. Koerad kaklevad. Kurnatud hobune pikali. Metallivalu. Töölised tänavatel. Keegi peab kõnet. Trammid, hobuveokid, autod, inimesed. Raudtee. Rong Zürichisse. Palju kohvreid. Luft Hansa lennuk. Tihe liiklus. Ohtlik tänavaületamine. Politseinik liiklust reguleerimas. Liikuvad viidad ristmikul.
Lõuna. Rentslis süüakse. Tehases süüakse. Sööklad täituvad. Sardellid ja kartulipudru. Kokad, ringi kargavad ettekandjad. Uhked restoranid. Lõunauinak. Lõvi rebib lihatükki. Ahv närib. Hobustel on kaerakotid peas. Nosivad. Lapsed mänguväljakul. Tüdruk lükkab nukukäru. Leierkastimees. Kaarditrikid tänavatel. Paberimasin läheb käima. Ajalehepakke veetakse laiali. Pealelõunane väljaanne. Mõrvad. Raha. Raha. Raha. Ameerika mäed. Hullunud pilguga enesetapja. Koristaja treppi küürimas. Töölised pesevad end tööpäeva lõpus veekausside kohal. Tehas sulgeb väravad. Jalgrattavõistlus. Paarikesed pargis. Purjekad. Jooksuvõistlus. Mererand. Lapsed vees. Polovõistlus.
Kõrts. Õlleklaas. Mees laulab. Linnatuled. Vilkuvad reklaamid. Restoran. Kabaree. Viiulimuusika. Tants. Trammid pimeduses. Kohvik loomaaia juures. Ilutulestik.
Öak.

KUMUs tummfilmifestivali 4. film, muusika bändilt Öäk. Trummid, bass ja rütmimasin - hämmastavalt kokkusobilik vana filmiga.

Kas veebruar on alati selline?

See talv hakkab minust vaikselt võitu saama. Ei mäleta enam, kas kunagi sai kukkumist kartmata tänaval kõndida. Punane talvejope on muutunud jälestusväärseks vaenlaseks - tema kurguni kinnitõmbamine oleks justkui ränk karistus. Kuskil nende lumevirnade all õitsesid kunagi lilled ja kasvas muru.

Kas veebruar on alati nii jälk olnud? Aastate jooksul tehtud pilte vaadates vist küll. Sest neid on vähe. Ju siis pole olnud tahtmist hangesid pildistada. J. Karjalainen laulab taustal "Ollan tiellä taas". Millal ometi?

Mis teeb teatri nauditavaks?

Kõige olulisem on hästi kirjutatud tükk. Ja seda Rakvere teatri "Oscar ja Roosamamma" on. Humoorikas, lapsemeelne, kurb. Kõike seda üheaegselt. Lugu 10-aastasest vähihaigest poisist, kelle viimased päevad peegeldavad tervet pikka elu. Kui aega vähe antud, tuleb kiirustada.
Teiseks on tarvis andekaid näitlejaid. Üllar Saaremäe poisina on ehtsalt lapsepärane, ehtne ja vahetu. Otsekohe meenuvad omaenda vähesed kontaktid sarnases vanuses lastega. Peanäitejuht on haaranud härjal sarvist ja muutnud Oscari elavaks poisiks.
Ja Ines Aru vana roosa haiglaõena on täiuslikkus ise. Kuidas seda kõigest hingest hoolitseva kaaslase ja lohutaja rolli siis paremini saaks mängida? Võimatu.
Lavastus on just piisavalt minimalistlik, et näitlejaid ja lugu mitte häirida. Lõpuks peaks Bob Dylani "Blowin' In The Wind" taskurätid välja meelitama, aga lõpp on ehtne ja loomulik. Teisiti seda ette ei kujutakski.
Tasus kärekülm laupäevaõhtu Rakveres veeta.

Tallinna lõunane pildike

Täna mängis Mauruses nägus noormees iseendaga malet. Samal ajal tagumises nurgas möirgasid mehed valjuhäälselt lehmade seemendamisest ning jõusööda hinnast.

Poliitlõuna

Mauruse kohviku ekraanil helitu ETV. Riigikogu infotund. Kohal 26, puudu 75. Kollase lipsu ja punalipuga kuuerevääril Ansip, kollase lipsu ja punalipuga kuuerevääril Lang, naeru kõkutav Lukas, kellele sõna ei anta. Vastaspoolel tundmatu triibulise lipsuga nägus vanamees Kadri Simsoni ees, väsinud kampsuniga Soosaar küsimas "Võrdsest ja ebavõrdsest..." (suurepärane kirjanditeema), ebaloomulikult viltu ette nõjatuv Sepp uhke kella ja sõrmusega, kaksikud Sarapuu ja Aab. Rõdul tohutu arv poliitikafänne.
Mõni hetk hiljem Vabaduse platsi hiigelekraanil. "Enam hullemaks minna ei saa", nentis Savisaar. Tõdes Savisaar. Leidis Savisaar. Ütles Savisaar. Arvas Savisaar.Väitis Savisaar. Lõputu pressikas, mille koostaja on vahepeal väsinud ning suurmehe nime väikese tähega kirja pannud. Isakese pilt kõrval. Ei ole keelatud välireklaam?
Riigikogu annab metsaraiumiseks rohelise tee. Kaunist kevadet.

Miks minust sotsi ei saa

Päikeselisel lõunatunnil hakkasin mõtlema küsimusele, mida paar inimest mulle esitanud on. Et kas nüüd parteituna kaldun sotsidega liitumise poole? Annan neile vähemalt kaotsi minema kippuva hääle?
Ei kaldu ja vist ka ei anna. Seekord. Maailmavaade on mul ju ikka roheline, selline klassikalist laadi. Selline, millesse sotsiaalne õiglus ja vägivallatus ka täiel määral ära mahuvad. Rohelist erakonda jään ilmselt päris pikaks ajaks taga nutma, sest lahkusin ju sealt sellepärast, et mul on mingid kummalised väärtushinnangud ja arusaamatu väärikus. Et ma päris kõigega ei lepi. Mitte sellepärast ei läinud ära, et maailmavaates pettunud oleksin.
Sotsid ei sobi päris mitmel põhjusel.
Esiteks: rohelist mõõdet ei ole neil sugugi. Üks väheseid punarohelisi Mark Soosaar kandideerib rohepunase Toomas Trapido moodi üksikkandidaadina.
Teiseks: sotside erakonnas pole märgata uuendusmeelt ega radikaalsust. Tahaksin teistmoodi mõtlemist ja tegemist, mitte klassikalist ülevalt alla skeemi.
Ja kolmandaks: partei, kus ilma suurema mureta selline mees nagu Jüri Pihl esimeheks valitakse, ei tundu mulle sobivana. Midagi seal ei klapi. Kardan vist taas oma kummalisi väärtushinnanguid solvata.
Poliitika asemel tasub hoopis kunsti nautida. Sain ootamatult suure elamuse.

Veebruarimarmelaad

Libisen hommikul täiskiilutud bussiga tööle ja õhtul sama teed tagasi. Inimesi ei vaata ega kuula, loen Naomi Noviki Temeraire'i ja Laurence'it. Vahest lõbustan ennast Ameerika või Euroopa jalgpalliga, kõrvaklappides Little Feati armsad rütmid. Pesen nõusid, panen pesu kuivama. Midagi mõistlikku ei tee, kusagil ei käi.
Magusat tahaks.

Teatripaanika

Eilne teatrielamus oli mitmeski mõttes omapärane. No see asi kõigepealt, et ma tundsin end terve päeva ütlemata sandisti. Peavalust olin õhtuks lahti saanud, kuid Linnateatri väikese saali ebamugaval toolil kükitades tekkis mõlema vaatuse ajal paanikahoog. Ilmselt õhupuudusest. Imekombel suutsin minemajooksmisest hoiduda. Naljakal kombel oli kõige hullem enesetunne Indrek Ojari monoloogide aegu, mistõttu just tema omad kõige vähem meelde jäid.
Noorelt AIDS-i surnud prantslase Lagarce'i "Üsna maailma lõpus" on selline tükk, kus viis laval viibivat näitlejat saavad monoloogidega hiilata. Nad ei suhtle omavahel, kirjeldavad üksnes oma ahtakest maailmapilti.
Juba algus on füüsiliselt ahistav. Istud teises reas kui tuleb Priit Võigemast ja seisab sinust vaevu meetri kaugusele. Ja peab pika kõne, nii et märkad iga väiksematki karvakest tema sametjakil. Võigemast suudabki lavastuses suhelda vaid publikuga. Ehk siis sisuliselt iseendaga. Sõitnud aastatepikkuse eemaloleku järel perekonna juurde, ei suuda ta nende võõraks jäänud inimestega ühisosa leida. Ta ei saa neile öeldud, et on suremas. Oma vahepealse elu seletamisest või tunnete väljendamisest rääkimata. Pereliikmetel on aga Võigemasti Louis'le öelda nii mõndagi. Ja nad teevad seda üksteise järel väga vahvalt. Anu Lamp, Sandra Uusberg, Külli Teetamm, Indrek Ojari ju ka tegelikult.
Teine huvitav asi eilse etenduse juures oli, et vaatasin seda koos teatritundjast sõbraga. Tema väikesed seletavad märkused aitasid päris huvitavalt tausta avada. Näiteks seda, et Sandra Uusberg Ükskülade teatridünastiasse kuulub, olen ju kunagi teadnud. Aga ei mäletanud enam.
Eriti meeldivat mälestust õhtust ikkagi ei jäänud. Linnateater peaks väikesesse saali kuidagi värskemat õhku juurde toimetama. Üldse on see üks kuradima kitsas ja ebamugav paik etendust vaadata. Ja miks küll peab esimene vaatus kestma üle pooleteist tunni ja teine vaevu pool tundi? Esimese lõpuks oled kange ja surnud ning kui teises esimesest ehmatusest üle saad ja veel vaadata tahad, on tükk äkki otsas mis otsas.
Kes aga näitlejate individuaalseid oskusi hindab, sellele kõlbab see tükk kenasti. Esimestest ridadest on vaatepilt eriti mõjus.