Rahutu hing

Mõtted on kusagil pilve peal, kõrvad kolavad Roddy Harti laulude vahel (Restless Soul - rahutu hing), jalad tahaksid olulisi asju teha. Tuba koristada vähemalt või midagi. Puhkus muudab mind rahutuks. Vist on õige, et parem teda oodata kui läbi elada. Alati peab päeva olulisi tegemisi mahutama, niisama olla ei suuda.
Ühel päeval kolistasime taas pool Eestit läbi. Jõudsime õhtuks kaunilt korda seatud Alatskivi lossi vaatama. Kusagilt kostis klaverimuusikat ja nii avastasime teiselt korruselt Tubina muuseumi. Kusagil teises toas võis imetleda kui sarnased on toad praegu sajanditaguste fotodega võrreldes. Pildid said aga taas nutifonidega tehtud ja mul pole endiselt vähimatki aimu, kuidas neid arvutisse kanda. Nii et pole muud öelda kui et mine vaata Alatskivi ise. Täitsa väärt reis. Pärast saab peita pilgu Peipsi mustavasse vette.
Teisel õhtul Vargamäel etendusel. Ma ei usu, et kunagi "Tõde ja õigust" läbi lugema hakkan. Tänu teatrile olen siiski kursis, millest seal juttu. Neid tükke on päris palju nähtud. Seekord "Vargamäe varjus" ehk Mari kurb lugu. Miski imepisikene ruum on leitud, kuhu pealtvaatajaid ükshaaval istuma peab mahutama. Lavaks kitsas puitpõrand keset inimesi kahe otsaukse ja pööninguga. Näitlejad nii lähedal, et puuduta kui tahad. Ülle Lichtfeldt ja Indrek Saar, Tarvo Sõmer ja Velvo Väli. Silmad prozhektorivalguses säramas. Teater nagu ta suvel olema peab.
Inglismaal noored mässavad telerite ja moblade pärast, meie oma kodumaised inimesed hulluvad relvad käes, isegi Rainmakers on tagasi. Sõnad said ühtlasi otsa.