Minu muusika aastal 2011: laulud

Albumid albumiteks, parima emotsiooni saan enamasti üksikust laulust. Siia jäi nüüd tegelikult vaid umbkaudu pooled mainimisväärsetest tipphetkedest, aga ülemäära pikaks postitust venitada ei saa.

Sharon Van Etten - Save Yourself
Sharonist, New Yorgi noorest daamist ma suuremat ei tea, aga laul haaras mind juba jaanuari algul ja pole tänaseni lahti lasknud. Omapärane hääl, mis ei kõla liiga puhtalt või enesekindlalt. Laul pajatab meile kõigile tuttava loo inimese lõpmatust egoismist.
http://www.youtube.com/watch?v=t_8pqp7hMUQ

Denver - Los Adolescentes
Sellel konkreetsel Denveril käib esimese E peal kaks täpikest, aga minu klaviatuur ei mõista neid kirjutada. Tegemist on ühe noore pundiga Tšiilist, kellest ma õigupoolest midagi kuulnud ei peaks olema. Sattus millalgi eelmisel talvel ette ja võlus täielikult. Nauditav elektropopp, mida eriti mõnus nautida koos suurepärase teismeliste elust pajatava videoga. "Los adolescentes" tähendabki maakeeli noorukid ehk pubekad ehk teismelised. Tsiteerides ühte video kommentaari: pean Tšiilisse kolima, sest tahan selles videos elada.
http://www.youtube.com/watch?v=k8W9NJqUu6s

Cass McCombs - County Line
Võluvalt ajatu California. Kujutlen end Vaikse ookeani kaldale mõnel imekaunil päeval. Või nagu juurdelisatud videos mõnele neist ameerika lõpututest maanteedest. Laulu taustal hiiliv vaikne elektriorel on jumalik. Üks neid lugusid, mis võiks kesta igavesti.
http://www.dailymotion.com/video/xj2h1f_cass-mccombs-county-line_music

Eilen Jewell - Over Again
Aeglane kantri, nii neetult nukker, aga omal moel ka lootusrikas. Eilen laulab oma endisele poisile - ma olen sinust üle saanud. Aga ei ole sa sugugi, Eilen. Noore Bostonis resideeruva daami koduleht ütleb, et tema ääretult nukrad laulud on kirjutatud õige idüllilistes, päikeselistes oludes. Hmm. Kahtlane.
http://www.youtube.com/watch?v=TFFXr_H9DWY

Tinariwen - Imidiwan Win Sahara
Tinariweni kõrbebluus on alati nauditav. Uuel plaadil on mitu armastusväärset lugu, see ehk kõige meeldejäävama meloodiaga. Olgu see laul minu väike austusavaldus imelisele Araabia kevade aastale. Juutuubist kahjuks päris õiget laulu ei leidnud, aga Tenere Taqqim Tossam on samuti suurepärane.
http://www.youtube.com/watch?v=uMUuuW13Fp8

Field Music - The Rest Is Noise
Üks väga voolav ja arenev tükk klassikalist rokki. Jääb hetkega meelde ja niipea ei unune. Field Music on Sunderlandi bänd, seotud selliste kenade kooslustega nagu Futureheads ja Maximo Park. Laul ammusest 2010. aastast, aga minuni jõudis alles tänavu.
http://www.youtube.com/watch?v=VjtaxTd8OOo

Edie Brickell - On The Avenue
Edie on tubli vana kooli laulja-laulukirjutaja. Sündinud Texases, täna elab kuulsa abikaasa Paul Simoni ja kolme lapsega muidugi Suures Õunas. Edie uutes lauludes on tunnet ja vabaduse hõngu. Too On The Avenue pajatab mõnusast öisest tänavapeost. Väga newyorgilik kas pole. Kahjuks õiget laulu jälle ei leidnud, aga asendus pole paha.
http://www.youtube.com/watch?v=-OnmVjQYHtY

Iron & Wine - Me and Lazarus
Iron & Wine'i "Kiss Each Other Clean" jäi väga napilt parimate albumite hulgast välja. Samuel Beam on alternatiivmusa huviliste tõeline superstaar, kelle iga plaati enam-vähem meistriteosena tervitatakse. Too jaanuaris ilmunud uusim temalt anti välja suure plaadifirma poolt, tubli reklaamikampaania toel. Me and Lazarus esindab taas seda mulle nii meeldivat mõnusalt voolava ja areneva rocklaulu stiili.
http://www.youtube.com/watch?v=20KU55xaGT0

Joan As Police Woman - Magic
Karmima olemisega tädi, video ka parajalt hirmus. Aga Joan Wisseri The Magic on parimate pop-laulude traditsioonide esindav lugu. Absoluutselt ajatu, võid ta rahuga paigutada ükskõik mis aastasse läinud sajandi seitsmekümnendatest kaugesse tulevikku välja. Ja seda maagiat otsime me ju kõik, isegi need kes oma tagasihoidliku välise olemuse põhjal vähimatki ei vääri.
http://www.youtube.com/watch?v=ZPqVig-ggMw&ob=av2e

Anna Calvi - Desire
Milline suurepärane ihast nõretav meistriteos. Detsembris 2010 arvas BBC, et Annast saab üks 2011 uusi tegijaid. Ja nii see tõepoolest läks. Debüüdilt paistavad silma singlitena välja antud lood, parimana kõigist vaimustavalt kuratlik Desire. Only the lonely fall.
http://www.youtube.com/watch?v=EKVy0EVu2ZI

Black Joe Lewis & The Honeybears - Since I Met You Baby
Tänapäevase kõlaga Ivory Joe Hunteri klassik. Endine pandimaja töötaja Joe Lewis oma suure ja uskumatult hästi kõlava bluusibändiga. Allolevat linki tasub siiski peamiselt vaid kuulata. Suurepärane laul, jubedad fotod.
http://www.youtube.com/watch?v=h3pl8lPepXs

Foster The People - Pumped Up Kicks
Milwaukee raadiojaam 88Nine, mida aeg-ajalt netist kuulan, hakkas seda lugu kevadel käiama. Refrään jääb hetkega meelde ja asub peas oma elu elama. Millest siin loos juttu on, pole mul vähimatki aimu. Kõik teised Foster The People'i laulud on tundunud hirmuäratavalt koledad. Aga Pumped Up Kicks oli üks lõppeva aasta ahhaa-momente. Mingil hetkel hakkas sellest üdini nakkavast loost igati arusaadavalt kavereid laekuma.
http://www.youtube.com/watch?v=SDTZ7iX4vTQ&ob=av2e

Rabbit! - Good Thing
Meite asi on hea asi. On jah. Võrratult rulluv pop-pärl. Nuff said.
http://www.youtube.com/watch?v=loKeq3TylS0

TV On The Radio - Second Song
See on nüüd sedamoodi laul, mis aastaid ja aastaid raadios kõlama saab. Kunagi kuulad nagu praegu U2-te või REM-i, et pagan ega ometi jälle! Võrratult konstrueeritud meistriteos, kusjuures piisavalt täiskasvanulik, et isegi mina fännin. Shift to the light.
http://www.youtube.com/watch?v=uwYM2t22h_E&ob=av2e

CocknBull Kid - Asthma Attack
Kui ennist sai tervitatud Araabia kevadet, siis see lugu meenutab mulle hilissuvist Londoni mäsu. Laul pealkirjaga "astmaatiline atakk" ei saa ju ometi olla miski diskohitt? Arva uuesti. Miks sihuke laul mulle meeldida võiks? No, mina armastan ju ka Londonit.
http://www.youtube.com/watch?v=toOV8Ui2ddI

Eleanor Friedberger - My Mistakes
Mõnus inimsuhetest kõnelev poplugu. Kriitikud ütlevad, et tüdrukut on võimatu klassifitseerida (ehh), aga ta on oma debüütplaadil millegi olulisega hakkama saanud. Mis mina siis targematega vaidlen. Laulu lõpu eel poeb hinge üks imeilus saksofonisoolo.
http://www.youtube.com/watch?v=MRUOoSKt6Kg

The Bangles - Under A Cloud
Kõik kaheksakümnendatel üles kasvanud noormehed olid Susanna Hoffsi armunud. Oli ta ju tohutult kena tõmmusilmne tütarlaps, tõeline California ime. Pealegi omapärase lauluhäälega. The Bangles tundus üldsegi lamedavõitu popmuusika ajastul ütlemata tore tüdrukutebänd. Nüüd on nad nelja-viiekümnesed daamid ja tagasi suurepärase päikeselise plaadiga. Susanna lauldud Under A Cloud ei jää The Banglesi omaaaegsetele superhittidele millegagi alla. Juutuubist leidsin kahjuks üksnes lühikese katkendi.
http://www.youtube.com/watch?v=Ap1zTAPAOVY

Death Cab For Cutie - Monday Morning
Nagu too TV On The Radio lugu ülal, on seegi sajaprotsendiline raadiohitt. Juba see kuidas kohe alguses räägitakse tüdrukust, kes armastab vanu asju ja loomulikku elu. Kes siis sellist tüdrukut ei ihaldaks? Loomulikult jääd kohe laulu kuulama.
Nimetet Washingtoni osariigi bänd oskab ajatuid hitte kirjutada.
http://www.youtube.com/watch?v=PuyY0gzrtqU

Florence And The Machine - Shake It Out
Florence Welsh on saanud juba kapitäie auhindu ja pälvib neid oma uue plaadi eest veel samapalju. Kindlasti üks selle kümnendi olulisi Briti artiste. Shake It Out raputab kuulaja korralikult läbi.
http://www.youtube.com/watch?v=WbN0nX61rIs&ob=av2e

Cowboy Junkies - Late Night Radio
Kanada vaimustav Junkies kuulub minu suurte lemmikute hulka juba kaugelt üle kahekümne aasta. Vennad/õed Timminsid on viimasel ajal pettumuse valmistanud - nagu kahjuks teeb ka nende viimane plaat. Kuid see sisaldab ühe pärli: konti kriipivad kitarrid, Margo sensuaalne hääl ja muidugi minu jaoks vastupandamatu teema: hilisöine raadio.
http://www.youtube.com/watch?v=IkDaklxPTJE

BoDeans - Blowin' My Mind
Veel üks kaheksakümnendate ellujääja. Keegi enam suurt ei pea ega mäleta peale minusuguste. Aga minu arust kirjutab BoDeans endiselt ütlemata vahvaid lugusid. Paremaid kui enamik uusi artiste.
http://www.youtube.com/watch?v=UABYMxmHyCI

Little Miss Higgins - Snowin' Today: A Lament for Louis Riel
Õiget laulu ei leia, aga just selline retrohõnguline hõrk meistriteos ta on. Talviselt nukker, aga teisalt ikka kuidagi helge. Sai sel aastal ühte vesternit vaatama hakatud. Väikese Preili Higginsi laulud sobiksid sealsete meeleoludega. Ja kes on too Louis Riel?
http://www.youtube.com/watch?v=MHFJpTPS4_g

Elbow - High Ideals
Ja lõpetuseks veel üks ütlemata menukas 21. sajandi Briti bänd. Edetabelite tipus, klassikaline ja hea. Lauludes on oluline sotsiaalne sõnum peidus. High Ideals räägib näiteks põlvkondadest.
http://www.youtube.com/watch?v=0sxNFyZl5XI

No nii. Mõnus aasta oli - ehk tuleb uus parem veel.

Minu muusika aastal 2011: kauamängivad

Võtan muusika-aasta nagu tavaks kokku. Millegipärast paistab see keerulisem kui varem - hääd heli jätkus pea igasse kuusse. Nagu ikka, on valik sügavalt subjektiivne. Trendidele ma ei allu ja mida ei juhtunud kuulma, seda pole mu jaoks olemas. Alustaks seekord magusamast: vähestest tervikalbumitest, mis mainimist väärivad. Plaadid pole paremuse järjekorras.
Lisatud ka mõned lingid netiavarustesse.

The Decemberists - The King Is Dead
Decemberists on Oregoni punt, aga dekabristidest revolutsionäärid nad oma muusikaga ei ole. Tavalised keskealised jänkid, samas ülimalt filigraanse maitsega. The King Is Dead on nende kuues album: maalähedane ja rahulik, aga rokib mu kõrvus mis jube. Parimates lauludes maandutakse kusagile lõkke äärde ja jutustatakse imetoredaid igapäevaseid lugusid.
http://www.youtube.com/watch?v=XmtCtbQzlsM

Robbie Robertson - How To Become Clairvoyant
Robbie on kahtlemata legend. Aga ühtlasi oli ta üks neid meistreid, kellelt midagi uut kuulda tundus juba lootusetu. Viimasest albumist oli möödas juba kaugelt üle kümne aasta ja siis äkki... Huh, kevadel olin totaalselt sillas. Nüüd aasta lõpus olen valmis tunnistama, et täiuslikkusest on asi kaugel. 87. aasta vapustav soolodebüüt jääb ületamata. Aga ei, siia ritta mahub Robbie vabalt. Mitu laulu kriibivad hinge nii, et isegi siirupiselt magus Claptoni Eric ei suuda asja ära rikkuda.
http://www.youtube.com/watch?v=SWYZ9Z_R62Q

Ryan Adams - Ashes & Fire
Kuidas iseloomustada täiuslikku laulukirjutajat? Võimatu. Neetult suurepärased lood on sellel plaadil. Otsi nõrka kohta, otsi otsi. Ei sa leia. Ryanil on hullud deemonid kallal. Naised, alkohol, uimastid, tervisemured. Küllap ta sellepärast nii hästi kirjutabki. Loodetavasti on ta veidramad eksperimendid nüüd läbi ja hakkabki järjest tulema nii kvaliteetset staffi. Njah, vaevalt muidugi. Inimese elu tähendab kannatusi. Vaid kannatusest sünnib meistriteos.
http://www.youtube.com/watch?v=zp_7-OW_YuU
http://www.youtube.com/watch?v=xP0fYLk48kA

Laura Marling - A Creature I Don't Know
Kes siis Laurat ei armastaks. Ta on ütlemata kaunis tütarlaps. Suutis juba 17-aastaselt kirjutada lugusid, mis enamikule muusikutest eluaegne unistus. Seesama ülalmainit Ryan Adams ütles ühes intervjuus, et kuulnud Laura plaati, ütles ta endale: no kurat mees, võta ennast kokku, konkurents on jõhker. Tänaseks pole Laura enam teismeline, karm 21 turjal, valu ja vaeva elus kogenud ja muusika, see muutub aastatega üksnes paremaks. Kaksiklaul Don't Ask Me Why/Salinas on parimas mõttes erakordne kogemus.
http://www.youtube.com/watch?v=j-TMl5oCRjk&ob=av2n
http://www.youtube.com/watch?v=w2HpbJveBg0

Tedeschi Trucks Band - Revelator
Euroopas tundmatu nähtus, aga see on vana mandri kaotus. Susan Tedeschi on vist peamiselt džässilauljatar, abikaasa Derek Trucks kitarrivirtuoos - The Allman Brothersi legendaarse trummari Butch Trucksi poeg. Võiks vast öelda, et omavahel on ühendatud kõikvõimalikud Ameerika muusikatraditsioonid. Kõrvale on need helid ütlemata armsad, muusikud absoluutne tippklass ja Susani hääl kirsiks tordi peal. Soovitan soojalt tutvuda.
http://www.youtube.com/watch?v=hxaineCMv38&ob=av2e
http://www.youtube.com/watch?v=BHlw1hWXjsM

Reedeõhtune valss

Keerab vaikselt jõulude poole, tänavu eriliselt pimedas ja vihmas. Vahepeal on möödunud mõned väheütlevad nädalad. Mõni kinoskäik on ju sinna ära mahtunud. Näiteks võluvalt stiilne "Tinker, Taylor, Soldier, Spy". Külma sõja aegne spioonilugu, mis pandud toimuma minu sünniaastal! Fantastilised näitlejad muidugi. Kes mäletab märksa nooremat Gary Oldmani Dracula või Lee Harvey Oswaldina, võib teda vananeva Smiley rollis vaevu ära tunda. Aga eks filmi teeb eriliseks seitsmekümnendate alguse skisofreeniline hallus. Tsirkuseks nimetatava luure peamaja ehitussoojakuid meenutavad kabinetid on tõeline leid. Pole ime, et sisekaadrid võeti üles armeebarakkides.
Ühel hetkel sattusime Draamateatrisse "Aabitsa kukke" vaatama. Eks ma olen Tõnu Oja fänn juba palju aastaid ja see talle kirjutatud näidend on mehe karjääri tipphetki. Kirjutanud on Kivirähk loo pigem tragöödiana. Sellest polegi kohe nii lihtne aru saada. Etenduse ajal naerad omajagu, aga pärast tahaksid nutta. On ju see lugu abituse jultunud ärakasutamisest. Peategelane on jäänud lihtsameelseks, sest kõigile ta ümber on see alati olnud kõige kasulikum.
Detsembri saabumine tähendab minu puhul ka aasta parimate laulude ja plaatide kokkuotsimist. Tänavu on olnud väga hea muusika-aasta. Või siis pole ma julmadeks valikuteks valmis. Igatahes on mul praegu 57 lauluga nimekiri ja ühestki neist justkui loobuda ka ei taha. Eks ole näha mis saab kui kirjutamiseks läheb.
Kingiralli käib ka niikuinii. Minu ülim vastumeelsus ostmise suhtes tõstab pead. Ja Facebooki orjus süveneb. Aga eks ta töö kõrvale ülivajalik kaaslane on. Nagu ka BBC raadiote muusikasaated. Hoiavad veidigi aju ärkvel. Oleksin vist ilma nende igahommikuste poole seitsmeste tõusmisteta hoopis teine inimene.

Hooajalised tervitused Tom Waitsilt.

Pöff 9: Läbi mis läbi, talve ei kuskil

Tõmban hilinenult Pöffi otsad kokku. Kuulukse, et "Lihtne elu" võitis peaauhinna, nii et ometi kord õnnestus õigele seansile sattuda. Oli vägev elamus tõesti ja saal polnud isegi mitte täis. Rahvahitiks sellisel filmil muidugi asja polegi. Nähtud sai ka publiku lemmikfilm "Superclasico". Taani linateos oli kenake meelelahutus tõepoolest, paraku liiga kallis alternatiiv odavale jänkirämpsule.
Viimasesse õhtusse jäi veel üks kinokäik. Seekord näidati palju Islandi filme ning vaatasin siis minagi ühe nende seast. "Meie oma Oslo" vaatleb kinost, vähem vist päris elust, igati tuttavat olukorda. Omavahel pealtnäha sobimatute inimeste armumist igati ebamugavates oludes. Eks neid olusid on siin omajagu ekstreemsuseni viidud. Et oleks naljakam. Toimib küll, aeg-ajalt ehk liigsalt üle võlli keerates. Lõpuks tahad ikka, et läheks neil ometi hästi. Ja muidugi lähebki.
Igati kena optimistlikult lõpetada. Kuid Pöffi sisse ma seekord ei pääsenudki. Süvenemiseks polnud jaksu. Kui vähegi võimalik, proovin järgmisel aastal uuesti.

Mässupäeval

1. detsembril mõtlen millegipärast igal aastal mässule. 1924 toimunud kommunistide võimuhaaramiskatsele, mis külvas noores Eesti Vabariigis paanikat ja hirmu. See oli esimene hoop idealistliku demokraatliku riigi pihta, mida me esivanemad toona üles ehitada proovisid. Suure sõja järel sündinud riigi algidee oli ju lausa naivistlikult vabameelne. Kõigile maailmavaadetele pidi värskes riigis ruumi olema.
Tänavu vaatasin, mida suuremad ajalehed 2. detsembril sest sündmusest pajatasid. Päevalehe esiküljelt vaatab vastu järelehüüd Balti jaamas hukkunud teedeministri Karl Kark'ile. Ja tohutu hulk kinofilmide reklaame. Teistel lehekülgedel kirjutatakse aga mässust päris põhjalikult ja koguni veidi analüüsivalt. Ühesõnaga reageeris Päevaleht kiiresti. Erinevalt Tartus ilmunud Postimehest, mis järgmisel päeval avaldab vaid riigivanema kõne parlamendile ning ametlikud teated. Ajakirjaniku pilk puudub. Küllap nii ruttu ei jõutud.
Päevalehe 5. küljelt leiab ülioptimistliku lootuse anonüümselt Toompea korrespondendilt: "Nii kurb kui olnud sündmus oma laadi poolelt ka on, ühte head näevad temas väga paljud: ta raputab meid loiduselt, ta sunnib jätma hävitavad parteitülid, ta sunnib meele tuletama, et me kaugeltki veel ei ela vana Jumala selja taga."
1. detsembri pärastlõunal Toompeal valitsenud ülev ja üksmeelne meeleolu ei kestnud paraku kaua. Tülid muutusid aastatega aina intensiivsemaks. Kuni demokraatliku vabariigi idee maa pealt pühiti.
Muuseas - sama 1924. aasta 2. detsembri Päevalehe 5. leheküljel, otse parlamendireportaazhi kõrval on tagasihoidlik kuulutus: ilmus trükist Johannes Barbaruse luulekogu "Geomeetriline inimene".