Uue aasta pajatus

Mõtlesin, et võiks siia aeg-ajalt jälle kirjutada. Kasvõi mõne suurema elamuse korral. Eks aeg näitab, mis sellest välja tuleb.
2013 on tohutult suur number. Mäletan, kuidas teismelisena millalgi kaheksakümnendate lõpul mõtlesin, et aasta 2000 on veel nii hirmus kaugel. Tea, milline ma siis küll olen ja kas mind üldse enam on. Kõik see on tulnud ja läinud. Nüüd on mingi hilisem aeg. Aeg, mis ruttab ilma peatumata mööda. Pühade eel vaadatud Twilighti seeria viimases filmis - vampiirid ja libahundid - räägiti surelikkusest ja surematusest. Ma usun, et surematute jaoks lippab aeg sama kiiresti. Kui mitte kiiremini veel.
Uus aasta tuli vihmasajus libisedes. Pidi kuidagi majast välja tänava äärde pääsema. Ilutulestikku lasti isegi äärelinnas metsikult palju ja kaua. Muidu mängisime lauamänge. Kõige vahvam oli kolm tundi kestnud võitlus "Vereimejate kantsi" pärast. See on ausõna eestlastel toredasti välja mõeldud mäng. Neljakesi rabeledes võtab lõpuni jõudmine tublisti lõbusat aega. Päris uus "Raamat" kõikvõimalike kirjandusküsimustega on seevastu hästi hariv. Saime ruttu aru kui puudulikud need literatuursed teadmised meil ikkagi on.
Ja pärast aastavahetust sai Jututäringuid veeretatud. Veeretad üheksat täringut ja jutustad neil olevate piktogrammide põhjal loo. Või siis alustad ja teised jätkavad. Täringute peal võivad olla näiteks kala, loss, võti, õun, tulnuka moodi inimese nägu. Mis iganes. Iga kord tuleb veidi erinev kombinatsioon. Väsinuna ja veinisena ääretult mõnus ajaviide. Alustasime muinaslugu vahvast kuningriigist ja jõudsime kuidagimoodi mardikaga muteerunud kuningapojani, kes troonipärijana lossitorni lukustati. Veidi fantaasiat ja kõigil on hästi lõbus.
Eile oli õige traditsiooniline 1. jaanuar. Veetlevalt kurb Viini kontsert ning siis traditsioonilised uue aasta suusahüpped ja veidi Inglise vutti. Suusahüpetes jäi parim austerlane seekord teisele kohale. Mis polegi kõige hullem uue aasta enne. Aasta esimese päeva õhtul aga hakkad paratamatult mõtlema, et homme algab kõik taas uuesti. Iga nädalaga veidi enam lootust, et seegi talv saab kunagi otsa.