2014 aasta lõpetuseks traditsiooniline muusikapostitus. Jäin aastaga päris rahule, suurepäraseid lugusid kogunes kaugelt rohkem kui need 25 siin. Aga las nad siis esindavad teisi ka.
Tamikrest - Toumast Anlet
Tamikrest on tuareegide, rändava kõrberahva liikmetest koostatud bänd. Mängivad võrratut kõrbebluusi, mis lausa paitab kõrva. Kauamängiv Chatma, millelt juuresolev iludus pärit, ilmus tegelikult juba 2013, aga paljud väärt asjad jõuavad minuni viivitusega. Üks aasta elegantsemaid laule.
Sophie Ellis-Bextor - Runaway Daydreamer
Sophie on väga populaarne Briti lauljatar, kes sai tuntuks juba 15 aastat tagasi indiegrupis theaudience, mis mulle toona väga meeldis. Sooloartistina on ta enamasti armastanud tantsupoppi ja see pole päris minu teema. Uus album on siiski veidi teistsugune ja mõned laulud vägagi armsad.
Fanfarlo - Landlocked
Londoni bänd, mida juhib rootslane. Juba aastaid mulle meeldinud oma atmosfääriliste poplugudega. Uusim plaat mulle tervikuna erilist muljet ei valmistanud, aga seda lugu tasub esile tuua ja kuulata. Perfektne.
Ray LaMontagne - Supernova
Ray hakkas mulle kõrva esmakordselt juba kümmekond aastat tagasi debüüdiga "Trouble". Vahepeal pole midagi väga olulist lisandunud, aga uuel plaadil on taas mõned vapustavad pop-pärlid. Supernova on üks laule, mida oleksin valmis igas olukorras ja meeleolus nautima.
Judith Owen - In the Summertime
Mulle varem tundmatu Walesi päritolu lauljatar. Perfektne selle aasta suvelaul, superkaunis versioon Mungo Jerry kunagisest hitist.
CVRCHES - Lies
Sügisest 2013, aga avastasin ta jaanuaris, nii et kuulub siia. Fantastiline poplugu, täiesti võrreldav parimatega minu kuldsest noorusajast, kaheksakümnendatest. Ootan põnevusega, millega see noor trio edaspidi hakkama saab.
The War On Drugs - Burning
Kriitikute suur lemmik, Philadelphiast, jõudnud alles oma kolmanda albumini. Ja mis teha, on hea. Ma ei teagi, miks neilt just selle loo valisin. Reisilaul, sellised mulle meeldivad.
Jack White - Alone In My Home
Jack White on tõeline 21. sajandi rokkstaar. Omajagu kummaline tegelane, arusaamatu karjäärivalikuga, samas ääretult pühendunud. Armastab gootikat, jätab mõnikord mulje, et tahaks olla vampiir Jim Jarmuschi filmist. Juuresolev kontsertesitus on ehk veidi liiga ülespuhutult optimistlik, aga mis teha.
The New Pornographers - Dancehall Domine
Minu lemmikbänd ja uus plaat. Pidu! Ja ega see seltskond kunagi pettumust ei valmista. Laulu valimine parasjagu keeruline, aga võtsin selle, mis esimesena meeldima hakkas.
Jenny Lewis - She's Not Me
Võrratu laulja, võrratu laulukirjutaja. Kunagine lapsnäitleja huvitaval kombel. Vääriks palju enam tähelepanu kui ta tegelikult saab, aga see on paraku tänapäeval nii tavaline.
Jon Allen - Night & Day
Jon on üks neist paljudest, kes üritab kitarri ja veidi käriseva lauluhäälega kuulsaks saada. Mõned tema lood mulle väga meeldivad, näiteks see hingekriipiv õnnetu armastuse lugu.
Sufjan Stevens - A Little Lost
Juba aastaid kõigi indie playlistide kohustuslik osa. Sufjani enda laulud on kuidagi kummalised ja ütlemata melanhoolsed. Ma neid väga ei jaksa nautida. Aga see mulle tundmatu laulu cover on lihtsalt võrratu.
Broken Bells - After The Disco
Järjekordne näide rütmipopist, mis vist ongi minu lemmikmuusika. Broken Bells on duo, kuhu kuulub James Mercer, varasemalt ja ehk ka edaspidi suur lemmik teisest bändist The Shins.
Johnny Marr - Dynamo
See lihtne kitarrirokilugu hakkas mulle esimesest kuulamisest tohutult meeldima. Palju enam kui ükski teine laul endise The Smithsi kitarristi plaadilt. Klassikaline, stiilne, tohutult kaasahaarava refrääniga.
Trad.Attack! - Reied
Seda verivärsket Eesti triot kuulsin esmakordselt Tallinn Music Weekil märtsis, mis oligi vist nende üks esimesi kontserte. Sandra Sillamaa ja Janar Vabarna võtavad seda projekti nähtavalt väga tõsiselt. Rahvalaulu ja tänapäeva roki mix. Väga lahe idee ja teostus.
Robin McKelle and The Flytones - Like a River
Klassikaline Memphise rütm ja bluus. Ega valged muusikud seda eriti paremini teha saakski.
Rich Robinson - The Giving Key
See lugu läks mulle ühel süngel sügispäeval tohutult hinge. Rich Robinson on The Black Crowesi laulja, üdini autente rokivana.
Blake Mills - If I'm Unworthy
Täiesti uus nimi minu jaoks. Miksib jube vahvalt häält ja elektrikitarri. See võimas armastuslaul on peaaegu hüpnotiseeriv.
Tony Allen (feat. Damon Albarn) - Go Back
Rütmigeenius Aafrikast Tony Allen on juba kaugelt üle seitsmekümne. Uuel plaadil on talle abiks tulnud Bluri Damon Albarn ja tulemuseks üks väga väga hea laul.
Alex Hart - Run
Noor inglanna, kelle avastasin alles äsja. Enamik tema laule on kirjutatud võrdlemisi kantrivõtmes ja võrdlemisi igavad, aga selles siin on ilmet ja isikupära. Veel üks, kelle tulevikku huviga jälgima asun.
Future Islands - Seasons (Waiting On You)
Selle suurepärase poplaulu valis Guardian aasta parimaks lauluks. Ja miks ka mitte. Iga päevaga muutuvat maailma ja sellega seonduvat valu on siin oi kui palju peidus.
HAIM - If I Could Change Your Mind
Selline kaasahaarav noortepopp on mu salaarmastus juba ammu. Eks selleski loos on peidus miljon poiste- ja tüdrukutebändi, kes kõik tahaksid olla Michael Jacksonid. Aga õed Haimid Los Angelesest teevad oma asja väga hästi.
Sugar Stems - Haunted
Selle bändi avastasin Milwaukee raadiojaama kaudu, mida tööl vahest kuulata tavatsen. Eks nad sellest kesklääne linnast pärit ongi. Seda laulu kahjuks juutuubis üldse ei ole, nii et panen juurde lingi ühele teisele nende võrratule rock'n'rollile.
Reptile Youth - We're All In Here
See on Taani bänd! Laulust seda küll kuidagi välja ei loe, universaalne rütmipopi meistriteos.
Judith Holofernes - Ein leichtes Schwert
Judith oli suurepärase Saksa popbändi Wir Sind Helden lauljatar. Ka soolokarjääris paistab, et muusika kvaliteet ei lange. 2014 äratas taas minu salajase armastuse saksakeelse muusika vastu. Usutavasti jätkub sama ka uuel aastal.