Suvi ja sügise värvid

Justkui oleks suvi tagasi tulnud. Ainult metsa värvid pole enam suvised. Punaseks tõmbunud puulehed sinise taeva taustal on mulle alati imekaunid tundunud. Tore jalutamise ilm täna. Vahelduseks võid seenepilte klõpsida. Või siis raamatukokku sisse astuda ja laenutada näiteks raamatu jalkamajandusest.
Metsade hirm.
Perekond enne.
Perekond pärast.
Liudikud.

Suvelõpu noppeid

* Üle hulga aja saan kinofilmisoovituse anda. "A Single Man" Artises on Tom Fordi ajastutruu vaade meestevahelisele armastusele kuuekümnendate Los Angeleses. Hell ja kurb film, üks aasta kino tipphetki. Eriti nautisin peategelase kodu - tundus imeline kuuekümnendate sisedisaini meistriteos. Maitsekalt tume ja veidi suurustlev.

* Tore kergliiklustee on ehitatud, mis Rocca Al Marest Stroomi randa viib. Ei saa arugi kui juba üks ots läbitud. Ühel hetkel paistavad Oleviste kirik ja Teletorn nagu peopesal. Ainult väike Liisu ei armasta seda pikka teekonda mitte üks põrm.

* Shokolaadibraunid Guardiani retsepti alusel lausa sulavad suus. Eriti mõnus nautida koos Hiina rohelise ploomiveini, BBC värske Sherlocki ning mõnusa seltskonnaga.

* Loojangueelne jalutuskäik septembris on ütlemata tore. Päike värvib pilved imeilusaks ja õhk on täis rohelist värskust.

* Suvi ei ole ikka veel Pärnust jalga lasknud. Pargid on rohelised ja mere ääres puhub mahe tuul. Salakaval teine aga paganas. Päev hiljem nina tilgub ja enesetunne nigel.

* Martin Scorsese ja co "Boardwalk Empire" on sügise telesündmus. Esimene osa paistis võrratult värviline ja pilt 1920. aasta Atlantic City'st säras ja sädeles. Art direction (kuidas seda Eesti keelde tõlkida?) on vapustav. Maffialugu ise tõotab põnevaid arenguid.

* Kui nüüd veel nohust lahti saaks...

*

ETV2 kolmapäeva õhtul

ETV näitab vahest toredaid filme. Seni tehti seda põhikanalil teisipäevaõhtuti. Ainult kole hilja ja jalgpalliga samal ajal, nii et ma harva vaatasin. Nüüd on filmid kolitud ETV2-te ja toodud kolmapäevale veidi varasemaks. Muidugi kattub endiselt jalgpalliga. Aga jalgpall on ju niikuinii alati, nii et mis parata.
Aga põhimõtteliselt: vaadake kolmapäeval ETV2-te. Eile oli näiteks imearmas muusikafilm Dublinist, kus peaosi mängisid toreda bändi Swell Season liikmed. Väike lugu iirlase ja tshehhitari kohtumisest, ühistest lauludest ja sõnatust armastusest enne vältimatut lahkuminekut. Piisavalt kurb, et tunduda kaunis.
Vast üllatavad seal rahvusringhäälingus veel mõne pisikese filmipärliga.

Mogadishu

Huvitavad asjad juhtuvad ette liiga hilja. Nagu täna kui lõunasöögi kõrvale demonstreeriti väga põnevat ja ilmselt suhteliselt haruldast vaadet Somaaliale. Eile õhtul mul muidugi ei tulnud pähe seda ETV-st vaadata.
Mogadishu oma totaalses kaootilisuses ja täielikus läbikukkumises pani mõtted liikuma. Et kujutage siis ette linna kauni päikese all, imeilusa sinise mere kõrval. Kunagi imekaunist paika, mis on inimeste mõistetamatu tegevuse tulemusena muudetud rusuhunnikuks. Umbes nagu oli Beirut keheksakümnendatel. Liibanoni kodusõda on vaibunud, Somaalia oma paistab lõputu. Niimoodi seal potensiaalses paradiisis siis elatakse: prügi on tänavatelt 20 aastat koristamata, teed puuduvad, majadest on järel vaid varemed, elektrivarustust pole enam aastaid, puhast vett pea võimatu saada. Välismaalasena saad ringi liikuda ainult nelja ihukaitse pideva valve all. Sisuliselt kõik meessoost elanikud on relvastatud grupeeringu liikmed, närivad mingit uimastavat taime ja tööd ei tee. Kui õhtul pimedaks läheb, hakatakse moepärast sõdima. Tegelikult ei anna see kunagi mingit tulemust, põhimõtteliselt selline tühi marodööritsemine. Käruga ringiveetavatest rahahunnikutest ma ei räägigi. Inflatsioon teeb oma töö.
Omamoodi paistab selline anarhia isegi ligitõmbav ja kui mitte muud siis omapärane. Niikaua kui ise sellise portsu keskel elama ei pea. Siis oleks küll pahasti.
Film pidi vist Somaalia merepiraatidest rääkima, aga nii kaua ma vaadata ei saanud. Ja tegelikult on sealne igapäevaelu huvitavamgi. Püüdsin pärast Wikipedia abiga Somaalia olukorrast mingit selgust saada, aga see paistab täiesti võimatu. On mingid islamivõitlejate grupid ja siis mingid seltskonnad, kelle kõigi nimedes figureerivad uhked sõnad nagu demokraatia ja vabadus. Tegelikult mõned autotäied poisse kalashnikovidega ja "president".
Eestis on tegelikult päris hea elada.

Pühapäev Valgas ja Valkas

Sattusin eile sealkandis liikuma. Üpris trööstitu tundus. Peamiselt vist seetõttu, et peale suuremate supermarketite olid linna kõik poed kinni. Ja ka peamine tõmbenumber turg. Suletud on pühapäeviti ka kõik kohvikud. Mis ju iseenesest veider, sest puhkepäeval oleks inimestel aega neis istuda ja sotsiaalseid võrgustikke arendada. Kuigi eestlased väiksemates linnades vist pühapäeviti kodust väljas ei käi. Ja turiste muidugi Valgas pole, sest seal pole neil midagi vaadata. Maxima, Rimi ja Selver on kõik suured ja uhked ja avatud, aga inimtühjad.
Lõpuks õnnestus Hesburgerist üks kohvitass kaubelda ja seal hakkasid silma aknatagused piiritähised. Jalutaks siis korra ka Valkas.
Läti poole peal pole vaatepilt parem. Tänavad on rohkem lagunenud ja majad kehvemas seisukorras. Samas on päris palju ilusat haljastust, mille poolest Eesti Valga just ei hiilga. Kõige kurvema mulje jättis Valka esindusväljak kultuurimaja kõrval. Tohutu lage plats, nõukaaegsete kiviplaatidega kaetud. Plaadid nii lagunenud olekus, et seal on raske isegi liikuda. Platsi ühes servas lihtne puust tuulik. Seest tühi, põrand hakkab sisse vajuma, seinad paksult täis kritseldatud.
Valgast mööda sirget ja siledat maanteed Tartu suunas sõites mõtlesin, miks meil need asjad ikka nii peavad olema. Maanteed hoitakse autode jaoks korras, aga inimese hea elu eest ei jaksa keegi hoolitseda.

Kui ametnik sinuga kõneleb

EPL kirjutab täna inimestest, kes aitavad oma vaeste kaasteeliste loomi. Abi saavad küülikud, kassid ja koerad, kuid millegipärast mitte ainelist puudust kannatavad kalad ja roomajad. Viimased polevat kõlbulikud.
Aga tähelepanu tahtsin tegelikult juhtida Tartu omavalitsusametnik Merle Kivesti sõnumile, mille ajakirjanik talt välja on suutnud pigistada. Öelnud kõigepealt, et omavalitsustel on veavu raha vaesunud inimeste abistamiseks ja loomadega me hoopiski tegeleda ei saa, lisab Merle K.: "Samas kui me inimesele toiduostmiseks toetusraha anna­me, ei välista ju seda, et inimene ostab süüa ka oma koerale või kassile.”
Välistada ei saa ega tohi tõepoolest midagi. Seda tõde tunneb iga ametnik. Mina pean ka alati inimestega telefonis rääkides või silmast silma vesteldes meeles hoidma, et mitte kunagi ei tohi mitte midagi kindlalt öelda. Sest mina olen ju ainult üks väike tähtsusetu hammasratas ja hoopiski on teadmata, kes tegelikult lõpuks kodaniku asja üle otsustab ja mis asjaoludel. Seetõttu on sajaprotsendiline välistamine ametniku jaoks alati välistatud.

Leiutaja tuleb Tallinna

Imelik päev täna. Tuli ootamatu inspiratsioon kirjutada üks väike lugu...

***

A. ärkab võpatades. Rongiakna taga on siiski vaid pimedus.

Varju oli ta märganud Tartu ringteel. Kaks autot tagapool, igati end nähtamatuks muutes. Aga ei lollita nii kedagi. Juba Kanepi taga oli A. end veidralt tundnud ning tavapärasest ägedamalt gaasi vajutanud. Vari pidi juba siis lähedal olema.
Aga Tartus jättis ta asja sinnapaika. Suitsupausi ajal Statoilis polnud kedagi näha. A. oli kindel, et küllap ootab kusagil siinsamas. Esmane on rahu säilitada.
Mäo ristis lõpuks reaktsioon, äkiline pööre Türi suunas. Raadios kõneles keegi metsloomadest maanteel. Hirm ja õudus valdas A mõtted. Vaimusilmas põder metsatukast auto ette hüppamas. Täiskuu näitas end pilve tagant. Aga pole viga. Elmar aitab. Elmar on sõber.
Türilt mõni verst Rapla poole kustutas A tuled ja veeres aeglaselt metsarajale puude varju. Kümme minutit täielikku vaikust. Õnneks on novembris varakult pime. Iga autot pingsalt jälgides Türile tagasi. Grossi poe kõrval suitsupaus. Varju ei kusagil. Siiski paar põiget kõrvaltänavate kaudu ja uuesti Rapla maanteele. Elmarist tuleb ilus laul. Kõik pole veel kadunud.
A. polnud Raplas aastaid käinud, kuid mäletas, et raudteejaam asub kusagil pärapõrgus. Täna sobib see imehästi. Tallinna rong väljub 20.50. Eeltöö on nädalaid tehtud. Peaks napilt jõudma. Vari on muidugi siinsamas lähedal. Või ehk ikkagi veidike kaugemal?

Tallinn paistab totralt valge, raudtee ümbrus kõntsane ja kole nagu alati. A. pole seda linna kunagi armastanud. Juba lapsena Telliskivi tänaval üks nöök ja pettus. Julm ja halastamatu paik. Mitte nagu Tartu. Vana-Antslast rääkimata. Aga täna pole pääsu. Aastaid pole pidanud siia tulema, aga täna on see päev.
Balti jaamas paadialused lärmavad ja kolistavad kilekottidega. Sittagi pole muutunud. Palitu kindlalt üle kohvri külge kinnitatud käe. Nii märkamatult kui võimalik Toompuiesteele. Varjud on siin igal nurgal, iga laternaposti man. Pagan, saaks vaid rutem kohale.
Vana maja suurte puude varjus kaugelt ei paista. Pime nagu tont. A. poeb ettevaatlikult kõrvalhoovi ja jälgib ümbrust. Ei kosta midagi peale õudustäratava kasside kräunumise. Kusagil lüüakse uks pauguga kinni. Tänav on tühi.
Käekell näitab 22.12. Nad peavad mind ootama. Kikivarvul viimased astmed. Kolm koputust. Paus. Kolm koputust. Paus. Kolm koputust. Turvamees avab aeglaselt ukse, lühinägeliku jubedad prillid ees. Irvitab vaikselt. Tema selja taga seisab Ekspert. Ometi sõbralik nägu!
Oh nüüd neid kallistusi ja käepigistusi. Eksperti tunneb A juba aastaid. Mitte nägupidi muidugi. Aga kõik kirjad ja telefonikõned on tugeva sõpruse tunnistajaiks. Ekspert on leiutaja parim sõber.
Taskulambi valgusvihk juhatab mehed ruttu keldrisse, saladusliku turvaukse juurde. Ekspert kinnitab jumalakeeli, et A. on sedapuhku esimene. Kõige kiirem. Võidumees.
Kiire noogutus lubab salatuppa astuda. Vaid kiviseinad, tool, aknaid pole, nurgas seif. Põuest võti välja ja kohver lahti. Paberid ruttu seifi. Kasvava rahuloluga sulgeb A. enda järel ukse. Kolm rasket lukku keerab turvamees imekähku kinni.
Fuajees võetakse väike pits. Siis on aeg minna. A. süütab tänaval sigareti. Lõpuks on see tehtud. Pesumasina võlli esmapatent on peagi käes. Vaid mõned aastad ekspertiisi. Aga Ekspert on tubli, ta saab hakkama, teda võib usaldada. Kusagil tuleb vaid hommikuni tiksuda ja siis Raplasse auto järele.
A. jalutab vanalinna poole, hing laulmas. Ei ta enam märka, et kõrvalhoovist hiilib selja taha üks pime vari...

Bolivar ja Juht Rootsi-Ameerika liinilaeval

Veidrate asjaolude tõttu sattus üle aastate näppu killuke ammuunustatud kirjavahetust. Kentsakas lugu, aga päris meeleolukas.

***

Ajalooürikud vaikivad, aga mina ei saa enam varjata enda käes olevat informatsiooni.
Tuntud vabadusvõitleja Simon Bolivari ja eesti soost kontrabassikunstniku Ludvig Juhti kohtumine Rootsi-Ameerika liinilaeval leidis tõepoolest aset.
Unustamatu, pilvine pealelõuna 18. mail 1938. Härra Ludvig Juht Bostonist on teel kodumaale suvepuhkust veetma. Senor Simon Bolivar aga reisib Rootsi sanatooriumisse ravile. Bolivar on juba vana mees, kepi ja habemega, aga endiselt on tal seljas tulipunane kindralirüü. Tema pilk on suunatud kaugusse, kuni kuuleb enda kõrval köhatust. (Edasine vestlus algab inglise ja jätkub hispaania keeles, meie aga tõlgime kõik kodumaa keelde, eks ole?)
Ludvig: “Vabandage Vana (kuidas siis tõlkida “old chap”?) ega teil piibu jaoks tuld ei ole.
Simon: “Mul on kahju, Senor. Olete te ameeriklane? Ega te juhuslikult hispaania keelt ei oska?”
Ludvig: “Aga loomulikult. Viibisin hiljuti Lõuna-Ameerikas ringreisil. Olen Ludvig Juht Bostonist, mängin kontrabassi. Rahvuselt olen aga eestlane ja nüüd teel kodumaale, kus pole palju aastaid viibinud.”
Simon: “Rõõm tutvuda, Senor. Minu nimi on Simon Bolivar, praegu rohkem vanaduspuhkusel. Elan oma villas kaunis Venezuelas.”
Ludvig: “Tuhat ja tuline! Kas tõesti seesama Simon Bolivar, vabadusvõitleja? Teie kuulute ju rohkem eelmisesse sajandisse, kulla mees!”
Simon: “Nojaa, teil on muidugi õigus. Soovite ehk klaasikese brändit? Ma ei oskagi öelda, mis on minu pikaealisuse saladus. Alles päris viimasel ajal on tervis veidikene alt hakanud vedama. Nüüd sõidangi kuulsasse Södertälje sanatooriumisse, et pisut puhata ja jõudu koguda. Ütlete end eestlane olevat? Pole sellisest rahvakillust varem kuulnudki!”
Ludvig: “Oo, milline maitsev brändi! Viib lausa keele alla. Aga vaadake, Eesti – see pole üksnes rahvus, vaid meil on lausa oma riik! Alles paarkümmend aastat, aga teeme suuri edusamme. Vabadusvõitlus vabastas meid Vene ikke alt, täpselt nagu teiegi võitlesite Hispaania kolonisaatoritega.”
Simon: “Kas tõesti!? Lubage, ma surun teie kätt. Kui kahju, et meie Venezuelas pole vaprast eesti rahvast midagi kuulnud! Kas too veetlev proua, kes just salongi astus, on teie abikaasa?”
Ludvig: “Jah, tõepoolest. Vabandage mind hetkeks....Elviire, palun mine kajutisse laste juurde tagasi! Ei mingit vaidlemist. Mul on huvitav vestlus käsil. Ole kallis!....Niisiis, minu meelest tuleks mõelda, kuidas Lõuna-Ameerika rahvad ja eestlased teineteisest teada saaksid. Ma hangin Eestist mõned raamatud ja saadan nad teile Rootsisse, kas sobib? Siis, kui kodumaale jõuate, saaksite oma avastusest teada anda.”
Simon: “Väärt mõte, kallis Senor Juht. Soovin, et mul õnnestub teie heateole samaga vastata. Kuidas vaid raamatuid kaugest Venezuelast Eestisse toimetada?”
Ludvig: “Oo, see ei ole raske ülesanne. Igast Lõuna-Ameerika sadamast võib leida Eesti meremehe. Meie oleme suur mererahvas! Küllap Eesti meremees kodumaad külastades teie raamatud kohale toimetab.”
Simon: “Suurepärane, siis on kokku lepitud! Homme paneme kokkuleppe paberile. Oo, vabandage mind, aga pean nüüd lõunauinakule asuma. Väsimus juba kontides.”
Ludvig: “Pole midagi, Vana! Põõnake hästi!”
Nii lõppes kahe suurvaimu vestlus. Järgmisel päeval tehti tõepoolest kirjalik leping, mis aga paraku igaveseks täitmata jäi. Härra Simon Bolivar suri paar kuud hiljem Rootsis, jõudmata kunagi tagasi kallile kodumaale. Härra Juht unustas aga Pärnu rannas hullates lepingu sootuks ja sama juhtus kahetsusväärsel kombel ka minu, tema tollase erasekretäriga.
Lepingupaber läks kodumaal kaotsi ja meie härra Juht’iga lahkusime Tallinnast päikeselisel laupäeval septembris 1938, et mitte kunagi enam naasta. See oli kõige kurvem päev minu elus!
Nüüd on minuni jõudnud kuuldused, et Eesti Rahvusraamatukogus on avatud Lõuna-Ameerika tuba, mis kannab Simon Bolivari nime. Kindel see, et meie omal ajal allkirjastatud leping üles leiti ja minu kallite suurvaimude idee teostamist leidis! See on rõõmustav uudis vanale mehele, kes juba liiga väeti, et vana kodumaad külastada. Soovin oma kallile Eestile kõike paremat!

Austusega,
Eugen Kobras
Boston, Massachusetts

Sügisõhtu bluus

Et siis bolognese Vapianos, misjärel põhjalik põrandakoristus, misjärel Kaia Kanepi monotoonne pallipaugutamine, misjärel hoomatav hulk Harry Enfieldi ning Monty Pythonit juutuubis. Kui keegi teine su elu lõbusaks ei tee, peab ise üritama.

Sündinud põgenema

Eilne "Punane elavhõbe" sundis mõtlema, kaugel ma ise seadusetuse aegade kriminaali saatusest olin. Põlvkond ju õige. No tegelikult vist päris kaugel ikka. Polnud mul sihukest julgust ega pealehakkamist. Armastasin asju, mida teadsin ja tundsin. Kuigi kambaga kaasajooksmine oleks toona päris lihtne võinud olla. Meil klassis seda spekulandijuttu ikka räägiti ja mitte vähe. Seda muidugi ei tea, palju neil lugudel tõepõhja taga oli.
1995. aasta kooli kokkutulekul nägin siis esmakordselt selle tüüpärika lähedalt ära, kellesuguseid ka filmis näha sai. Kiilaks aetud pea, nahktagi, dressipüksid ja tossud. Mu enda klassikaaslane. Jäi ka mu viimaseks kokkutulekuks ja hiljem neid inimesi kohanud pole.
Aga see eile õhtul teleris näidatud "Punane elavhõbe" oli ikka kaunis armetu. Vägivalda ja jõhkrust näidati mõnuga, aga karakterid jäid lihtsustatud karikatuurideks.

Kingitus

Sain sünnipäevakingiks veidi virtuaalraha, et veebipoest muusikat osta. Tekitas omajagu elevust ja viis mind pikkadeks tundideks arvuti taha mälestusi lappama. Ma ju selline veidrik, kes minevikumälestusi dateerib laulude abil. Mäletan täpselt, kus olin ja mida mõtlesin kui seda lugu kümneaastaselt kuulsin. Või toda teist kuueteistkümneselt.
Pea kuu aega on olnud vahva otsida ja otsustada, mida sealt poest osta. Enamasti asju, mis peaaegu unustusse vajunud ja raskesti kättesaadavad. Või siis hoopis uued ja hiiglama mõnusad. Raske on olnud ka. Paljudest armsatest lauludest tuli paratamatult loobuda. Aga igatahes saan nüüd vapustava playlisti teha. Sellise, millest kiiresti ei tüdine. Paremat kingitust poleks minusugusele teha saanud. Aitäh!

Ja muuseas - täna on 3. september.

Näoraamatulood

Sõbrakutse esmapilgul täiesti tundmatult inimeselt. Just mõtlesin, et seekord enne "ignore" vajutamist õige kirjutan ja küsin, et kes ja miks? Aga enne kuskil mälusopis midagi liikus. Guugeldades selguski, et kunagine klassikaaslane, keda viimati nägin pea 20 aastat tagasi.
Uurisin siis, palju toona umbkaudu kahekümneviiest lõpetajast ennast veel näoraamatus peidab. Mõni üksik vaid. Paljud preilid on ilmselt vahepeal prouadeks saanud ning mitmed nimegi vahetanud. Aga ikkagi vähe. Ühtlasi selgus, et nägupidi mäletan ehk ühte kolmandikku klassikaaslastest. Mõni nimigi ei ütle enam midagi. Jube kiiresti on aastad möödunud.

Tagasihoidlik vaikne kaabakas

Jätsin nimme lugemata kõik netikirjutised selle nn kurikamõrvari kohta, igasugustest kommentaaridest rääkimata. Aga täna tuleb postkasti Päevaleht ja sunnib rasvase punase pealkirjaga avalehel ikkagi teemat uurima. No ok, mida meie uuriv ajakirjandus siis on avastanud?
See kurikamõrvar olla üks tagasihoidlik, suurepäraste kutseoskustega vanalinna kokk, kes alati täitis kõik ülemuse käsud ja kunagi vastu ei vaielnud. Kinnise loomuga pereisa, kelle väikesteks harrastusteks olid aeg-ajalt vägistada ning nähtavasti ka tappa. Meel läheb igal inimesel vahest mustaks ja tuleb ennast kuidagi välja elada. Aga muidu oli ühiskonna kuri vaenlane tähelepandamatu hall tegelane nagu me kõik. Ei midagi hullumeelset ega eriskummalist. Mõrvahommikul jalutanud ka Snelli tiigi äärest rahumeeli tööle. Töö tuleb ära teha ja ülemäära juttu ajada ei maksa.
Nojah. Eks klassikudki kirjutavad, et vaikne mõrvar on see kõige hullem.
Eesti tublisse ja tervesse ühiskonda, kus igaüks oma asjadega ise hakkama peab saama ja teise inimese mured kedagi ei huvita, sobib selline mõrvar nagu rusikas silmaauku.

Pühapäevane filmiõhtu

Eilse koduse päeva lõpetasime koguni kahe järjestikuse filmiga. Üllatavalt jõuetekohane tundus.
Taarka tikkus rohkem unenägudesse kui Kellad. Justkui mäletan, et trügisin unes kusagil laulupeol või muul taolisel rahvalikul üritusel vägisi soololauljaks. Ehkki hääl oli nõrguke ning lauluoskused rohkem pentsikud.
Taarka tundus Eesti filmi kohta päris nauditav. Tehtud hoole ja armastusega. Seto laulutraditsioonid on mulle kaunis võõrad, aga sealsete elukommetega olen paari raamatu põhjal kokku puutunud. Kogukondlik sotsiaalne taust oma reeglitega, millest üle lihtsalt ei astuta. Individualistliku eestlase jaoks parajalt võõras ja uudishimu tekitav.
Taarka lugu oleks ju võinud veel palju traagilisemana kujutada. Püherdada vaesuses ja sotsiaalses tõrjutuses, mis vaesele rahvalaulikule terve ta elu osaks sai. Aga kuidagi suudeti omajagu huumorit ja optimismigi filmi ära peita. Siiri Sisaskit oli mõnus vaadata ka ja Tõnu Oja muidugi alati.
Veidi rohkem raha kulutades saanuks muidugi enam tagamaad avada. Ja ehk filmi muidu ka suursugusemaks muuta. Aga setokeelne film on haruldus ja esimene katsetus aia taha küll ei läinud.
Ja siis üks viimaseid lugusid Hercule Poirot' sarjast "Clocks". Agatha Christie oskas oma krimkasid mõnusalt varieerida. 12. hooaja ülejäänud filmid viisid David Suchet vapustava Poirot näiteks aururongiga sõitma või siis imepärase aiaga maamõisa, Clocks aga on põnev mõrvarijaht Doveri tänavatel. Segatuna veel kolmekümnendate aastate maailmapoliitika ja reetmistega. ITV Poirot filmid on algusest peale olnud võimatult stiilsed. Kunagi ei ole lahkutud kolmekümnendate ammukadunud idüllist - ehkki Agatha kirjutas ju neid lugusid veel seitsmekümnendatelgi. Romaan "Kellad" ilmus tegelikult näiteks aastal 1967.
"Clocksi" kaunid pastelsed värvid ja Doveri kandi vapustav loodus annavad filmile palju juurde. Ning lugu ise on esimesest minutist viimaseni põnev ja ettearvamatu.
"Clocks" on vast varsti ka ETV ekraanil. Loodan, et 12. hooaeg ei tähendanud Poirot lugude lõppu, vaid David Suchet'l lubatakse mängida ära ka viimased Christie kirjutatud krimkad. Lõpetades muidugi nukra hüvastijätuga "Eesriie langeb".

Tallinn Raekoja tornist

Ühel päikeselisel päeval tegime teoks ammuse unistuse ja ronisime Raekoja torni. Sealt näeb linna hoopis teise nurga alt kui Toompea vaateplatsidelt. Trepp on kitsas, astmed kõrged, ronimisvõimaluse eest pead turistihinda maksma ja reied pärast valutavad. Aga pildid saavad ilusad.

Hooaeg

Kõik tänavapostid hõiskavad, et uus hooaeg hakkab. Nojah kui on lõputult vaba raha, siis võiks ju jah teatrites käima hakata. Koolilapsed mõtlevad juba õudusega järgmisele nädalale. Mäletan minagi neid kella kaheksasi keemia kontrolltöid. Bussi nr 20A litsub end iga hommikuga aina rohkem noori innukaid neide, kes pole isiklikku autot veel jaksanud soetada. Miski asi neid seal Hallivanamehe peatuses ootab.
Mina sügist ei talu. September veel kuidagiviisi saab üle elatud, nädalavahetustel pääseb ehk loodusesse liikuma ja kõik. Aga siis on juba liiga külm ja pime. Ja nõnda pool aastat järjepanu. Detsembris tänu Pöffile ja pühadele väike puhkepaus, kuid jaanuar seda hullem.
Ei teagi, mis ma siin manan. Elul pole ju tegelikult häda midagi. Saaks veidigi arvuti juurest eemale. Igavusest peab kuidagi võitu saama. Igavus paneb jooma nagu Oskar Luts väga õigesti kirjeldab. Ning seda poleks hoopiski tarvis.
Õnneks on muusika. Ja head raamatud. Accelerando sai lõpuks loetud (lõpplahendus kuidagi pettumus) ja nüüd juba ka Indrek Hargla esimene "Apteeker Melchior". Iseenesest ju küllalt lihtsakoeline krimka, aga keskaegse Tallinna õhustik täpipealt tabatud. Ootan juba Melchiori järgmist seiklust.

Jõuluootus jälle algab

Huvitav on verivärske ametniku mõttemõlgutusi Hajameelse blogist lugeda. Ma ise olen seda tööd nii kaua teinud, et miski enam ei üllata. Ei mõtle ma suurt nende paberite sisulise tähenduse peale, millele alla kirjutan. Võtan stoilise rahuga asjaolu, et kui keegi on siin majas puhkusel, siis mina mõnda asja teha ei saa. Ei erutu üleliia kui arvutiprogramm päevade kaupa jupsib. Asjad on siin alati nõnda olnud ja saavad alati olema. Ametiasutus oma kindlate reeglitega.
Mul on ju siin ka omad reeglid. Ja omad väikesed mõnud. Palju on Eestis meessoost riigiametnikke, kes saavad endale lubada luksust t-särgiga tööl käia? OK, ametikõrgendust nii ei saa. Aga kõrgemal kohal eriti olla ei tahaks ka. Sest seal peab juba allkirja tähenduse peale mõtlema hakkama.
Aga ega tööl tagasi hea olla pole. Nii kui eile uksest sisse astusin, hakkas vastik enesetunne külge. Puhkuse ajal polnud vähimatki häda, aga nii kui siia laua taha istun...
Õnneks leevendas eilseid piinu sushiõhtu sõpradega, mis üle ootuste lõbusaks kujunes. Sushit oli muidugi liiga vähe ja see kadus taldrikutelt sekunditega. Aga samas oli tore kõrvalt vaadata HD-kontserdikanalilt Snow Patroli ja lihtsalt mõnusasti juttu ajada.
Nojah. Nüüd peab kuidagi ülejäänud nädala ka veel vastu pidama. Ja siis järgmise. Ja järgmise. Millal need jõulud nüüd tulevadki?

Rootsiretk 2010

Esmaspäev, 17.august

Millegipärast (reisiärevus?) olime eelneval ööl kehvasti maganud ja nii keerasimegi kohe laeva jõudes magama.
Pärast aga - laevakajuti Scrabble. Erakordselt tore ajaviide.
Öö laevas möödus vaikselt ja meri oli ka rahulik. Hommikul oli ainus soov juba autosse pääseda ja sõitma hakata.

Teisipäev, 18.august

Stockholmist saime kenasti autoga välja ja leidsime õige E18 otsa lihtsalt üles. Lootuses uimasust peletada tegime Shellis latte-peatuse (Bålsta ja Enköpingi vahel). Mõõnus!
Avesta poole sõites nägime esimest paljudest teeremontidest Rootsi teedel. Neid oli tõesti rohkesti! Kummaline oli see, et 2 või 3 korral oli ühe sõidusuuna sulgemise tõttu pandud foor liiklust reguleerima, kuid siiski lisaks foorile oli ootel olnud autokolonnile ka "lapsehoidja" pandud. Nimelt vedas rohelise tule korral kolonni remondikohast läbi vastav vilkuritega auto, millel oli rootsikeelne tekst - järgne mulle!

Eesmärk oli ühe rutuga kaugemale põhja jõuda, seepärast väga ringi ei vaadanud. Enne kui Hedemoras käisime korraks metsas ja ostsime kohalikust Hemköpist nosimist. Kusagil õnnestus põlv valusaks lüüa, nii et enne Morat oli päris mure liikumise pärast. Aga õnneks järgmiseks päevaks asi peaaegu unustatud.

Moras sattusime Vasaloppeti radadele. Muidu on see selline laisk ja mittemidagiütlev linnake. Kas puuhobune on Mora või kogu tohutu Dalarna maakonna sümbol? Igatahes ühe sellise otsa kohe Moras komistasime. Tundus, et olime seal ainsad, kes omavahel rootsi keelt ei rääkinud. Turismihooaeg tundus Rootsis läbi olevat. Jäi küsimus, palju veel põhjapoole põrutame. Oxbergis maanteelt lahkumise otsus osutus õigeks. Öö veetsime imekaunis paigas järvekaldal. Ja taas mitte kaugel Vasaloppeti radadest. Mõned kohalikud käisid suplemas, aga rohkem meid ei tülitanud keegi. Peale vägevate puravike, mis otse telgi kõrval kasvasid. Öösel algas pidev vihmasadu, mis ei lakanud õieti järgmise õhtuni.

Tüüpiline Rootsi mets. Palju suuri kive. Hedemora lähedal Brunnsjöni orienteerumis- ja suusakeskuses oleval loodusrajal - sel reisil meie esimene jalutuskäik looduses.



Kupoleni tohutust kaubanduskeskusest Borlänges möödume viuhti. Siis me veel ei teadnud, et poolteist päeva hiljem maabume sinnasamma viiendale korrusele ööbima. Poodi?!

Tüüpiline Rootsi elamine on punast värvi ja valgete aknaraamidega. Sedasama ka abihooned. Väidetavalt pakuti kunagi odavalt Rootsi rahvale tööstuse rauajääke kui odavat majavärvi. Ja sealt need punased hooned alguse said.

Mora kanti jõudes tõmbavad kõrgemad mäed taamal juba hirmsasti ligi.

Mora kirik, pärit lausa 13. sajandist. Siinsamas kõrval on igal varakevadel 90 km pikkuse Vasaloppeti finish. Korra on Raul Ollele siin võitjapärg kaela pistetud.

Rootsis on päris palju kitsaid sildu, kus autod korraga ühes suunas sõita saavad. Oxbergi lähedalt leidsime aga sellise "üheautosilla", kus autod niigi kitsukest teed veel rongidega jagama peavad.

Maagiline õhtuvalgus Oxbergi järve ääres. Kohalik rahvas käib seal suplemas, meile oli see väga sobiv telkimispaik.

Õnneks oli katelok, mida priimusel soojendada sai. Ei pidanud kordagi sooja toitu restoranist nõutama.

Maagilised pilved ja mäed. Oxbergssjön.

Hommik Oxbergi järve kõrval. Öösel alanud vihmasadu peab parajasti pisukest pausi. Kahjuks vaid üürikeseks hetkeks. Läbimärk telk juhtis meid järgmisel õhtul ootamatult Borlänge Kupolenisse.

Kolmapäev, 19. august
Oxbergist sõitma hakates lootsime mägedes päikest näha. Ümbrus oli aga õige hall. Hommikusööki jõudsime võtta alles Åsenis, peateelt kõrval asunud mägikülas. Õnneks jätkus viitsimist ilusa vaatega koht üles leida.
Sealsamas kõrval udune ja peegelsile järv Åsdammen, parklas silt: lubatud vaid kohalikele kalameestele. Polnud seal parajasti ühtegi märgata.
Peagi algasid tee ääres tohutud rabametsad, mis jätsid mulje, et oleme Rootsi metsikumasse ossa jõudnud. Mäetipud kadusid vaikselt udussse. Kusagil viis rappa väike laudtee, mida mööda siis kõndisime. Linnuvaatlustorni otsimiseks tundus liiga märg. Pealegi ootas Fulufjället.
Fulufjälleti rahvuspark on mägedesse igatsejale vist Eestist minnes üleüldse kõige lähedasem paik. Alla 500 kilomeetri Stockholmist. Seal on kümneid kilomeetreid matkaradu, aga pidevas vihmas valisime neist kõige lühema - Njupeskäri koseni viiva. Need paar tundi olid kahtlemata reisi tipphetk. Olime läbimärjad, aga rõõmsad. Fulufjälletis on nõiduslik mets põlispuude, sambla, sõnajalgade ja muidugi uduste mäenõlvadega. Marju on tee ääres rohkesti leida, rootslased korilusega ei tegele.

Edasi sõita oli lausa kahju. Kiirpõige Norrasse näitas, et teed on seal kehvemad ja sildimajandus olematu. Kaardil märgitud korralik maantee Ljordaleni ja Ostby vahel osutus lausa kruusateeks. Aga ega vist eksimisvõimalust tegelikult olnud. Aastaid tallel seisnud Norra mündid kulutasime jogurtile ja pasteedile - maitsvad mõlemad. Ja õige pea olime Rootsis tagasi.

Maantee möödub seal suurtest mäesuusakeskustest. Praegusel aastaajal kõik tühjad ja lumevabad. Sälenis jõudsime enda teadmata Vasaloppeti stardipaika. Nojah - Morast 90 kilomeetrit. Aga sinnapoole me tagasi ei sõitnud. Maantee 71 maantee 70 asemel. Kolm korda kihutas meist mööda üks väike veoauto (kiirusega vähemalt 130 km/h 90 alas). Mingi kullerauto ühest punktist teise kiirustamas?

Vihma muudkui kallas. Märg telk kuivas aeglaselt ja kämpingud ei kutsunud sugugi. Otsime Borlänges hotelli? OK, aga ülemäära kulutada ei taha. Scandia ja teised tundub liiga kallid. Ehk näkkab Falunis? Sinna jõudes tuleb Jutikul mõte bookinghouse'ist uurida ega tänaseks midagi odavat veel kinni panna ei saaks. Tundub uskumatu mõte - kell juba üheksa läbi. Aga ometi see õnnestub. Milleks see iPhone kõik võimeline pole. Ümbruskonna odavaim peatuspaik Kupolen Borlänges: odav öö kaubanduskeskuses 770 krooni.

Tuba õnnestub kinni panna, aga hotelli sisse saamist see veel ei taga. PIN-kood välisust ei ava, proovime kuidas iganes. Telefonikõne abil saame majja sisse, aga mitte liftiga üles. Helistame taas väsinud häälega valvemehikesele. Selgub, et lifti vastas on turvakapp ja seal sees toavõti, mis lubab viiendale korrusele sõita ja tuppa sisse pääseda.

Tundub täiesti sürr - mobiilist bookimine, telefoni teel saadud koodide abil kaubanduskeskusesse sisenemine ja lõpuks oma tuppa jõudmine... issanda teed on kummalised! Ja kui me suvalises bensukas guugeldasime, siis sõitis meist mööda auto, millel oli numbrimärgiks - GORILLA (vist oli Toyota Corolla). Ju siis Rootsis ei nõuta taolisel numbrimärgil vähemalt 1 numbri olemasolu.

Uh. Pea valutab ja väsimus pikast päevast tahab maha murda.

Kusagil tee peal kohatud kosk. Vett on Rootsis palju nagu metsi ja mägesidki. Maalilisi järvi ei jaksa vist kohalikud kuidagi ära imestada - neid on seal lõputult palju.

Aseni küla juures lubas kaart meile maalilist vaadet. Niikaua sõitsime ringi kuni üles leidsime.

Iga kilomeetriga jõudsime aina metsikuma looduse rüppe.

Matkaraja puhkekoht, seinal mitmes keeles linnuliikide nimekiri.

Asdammeni tohutu vaikne järv hommikuses vihmas ja udus.

Fulufjälleti rahvuspargi külastuskeskuse tohutu klaassein. Seina taga ürgraba.

Turvalised, hästi sildistatud matkarajad Fulufjälletis.

Taas kohtuvad vesi ja mets.

Võib vaid aimata nende kivikaljude kõrgust. Oleme 800 meetri kõrgusel.

Rootsi kõrgeim juga. Kui vaid seda udu segamas poleks.

Fulufjälleti mägedes hämmastas looduse lopsakus. Seal uitaks hea meele ja korraliku ilmaga päevi.

Norra piiri lähedal. Mäed on kõrged ja vaated oleksid meeletud kui...

Stoa kanal Norras. Kunagi parvetati siin puitu.

Neljapäev, 20.august

Uudistame natuke hommikul Falunit kuid midagi väga toredat silma ei jää. Korjame turistinfost paar voldikut ja sõidame Stabergi vasekaevanduse meistri endisesse elukohta. Seal on selline rahulik maaidüll, vaatepilt umbes nagu tublis Eesti suurtalus. Õunaaed ja köögiviljad ja korralik puumaja kõrvalhoonetega. Ehk mitte barokkstiilis nagu Stabergis, aga muidu küll. Nurga tagant algavad vasekarva väljad.

Sandvikenis paistab kaardi pealt suure järve vahelt tore tee läbi sõitvat. Läheme siis seda uudistama. Aga tegelikult varjutavad mõlemale poole tammi ehitatud majad vaate ning teetööd ei luba eriti kusagil peatuda.

Kihutame edasi, jätame Gävle vahele ning keerame E4 peale. Kusagil seal paistab tee kõrval huvitav hiinapärane ehitis Draakonivärav. Kaubanduskeskus ja hotell. Uudistama ei läinud. Sõitsime hoopis Örbuhusi, kus kunagi istus vangis kukutatud kuningas Erik XIV. Vaid mõned kilomeetrid eemal asub kaevanduslinn Dannemora oma tohutute rauakaevandusaukudega. Millegipärast pole turiste ega pääse ka kaevandusi endid uudistama. Pildistame siis eemalt, mis vähegi paistab. Igatahes ulatuvad kõige sügavamad kaevandused 500 meetrit maapõue ning rauda kaevandati siin juba 16. sajandil.

Kiirnuudlid parkimisplatsil soojaks ja edasi Öregrundi, kus meid juba lahkelt maitsva hautisega oodatakse. Paistab mõnus mereäärne linnake, pisikese sadama ja kitsate puhtate tänavatega. Kuritegevus sisuliselt puudub ning naaber tunneb naabrit. Pärast jalutuskäiku DVD "Geisha memuaarid". Ootad ehk rohkem kui pakutakse. Kuigi film on hirmus pikk. Miks jaapanlased seal omavahel rääkides inglist murravad? Hämmastav.

Olgu veel märgitud, et rootslased on vägevad hobusekasvatajaid. Neid loomi on tee kõrval palju rohkem kui lehmi või lambaid. Valgeid hobuseid ja riietatud hobuseid. Ühe korra näeme ka pullikarja. Ja esimest kassi alles Örbuhusis.

Maalitud kivi jalgrattateel kus me tegelikult sõita ei oleks tohtinud. Kaardil lubatud alternatiivtee Falunisse osutus olematuks ja sundis meid kiirteele naasma.

Faluni linna sümbol on vist sokk. Selliseid kirjuid eksemplare paistis seal mitu.

Toredad humalapostid - tundusid mulle oma lihtsuses väga võluvad. Tahaks oma aeda kubagi midagi sellist teha.

Faluni lähedal Stabergis kaevandati kunagi innukalt vaske. Kaevanduse omanik oli rikas mees ja võis endale lubada toredat maamõisa uhke barokkaiaga. Nüüd seda eurorahade toel vaikselt taastatakse. Mõnus koht jalutamiseks.

Meeltesegadushoogude tõttu või hoopis võimuvõitluse tulemusena võimult kõrvaldatud kuningas Erik XIV leidis siin oma õnnetu lõpu. Pandi arseeni toidu sisse. Nüüd ümbritseb kunagist vangilossi uhke park. Olime seal ainsad turistid.

Üks üpris viinamäe teo sarnane elukas.

Dannemoras kaevandati pikki sajandeid rauamaaki ja kaevandusshahtid ulatuvad 500 meetri sügavusse. Kahjuks jäi mulje, et matkarada on hooletusse jäetud.


Reede, 21. august
Hommikul istume kohvilauas ja kuidagi läheb jutt Rootsi majanduspõgenikele. Neid on ka maalilises Öregrundis ja mitte vähe. Süüriast ning Eritreast, Somaaliast. Paljud naudivad Rootsi riigi suurepäraseid toetusi, aga pole oma eluga ikkagi rahul. Eestlased ja teised Euroopa Liidu sisserändajad ei naudi nii suuri privileege. Mõte läheb vägisi sellele, et need võõrad rahvad ikkagi rikastavad Rootsi ühiskonda. Mis sellest, et on probleeme ja arusaamatusi. Tundub ikkagi märgatavalt sümpaatsem kui eestilik rahvusriigiihalus.

Vahepeal tuleb Rakveres sündinud kiisu Hanna toitu nõudma. Kasutab selleks kõiki oma kassilikke võlusid. Ja muidugi saab, mida tahab.

Öregrundis elav Marju viib meid Forsmarki tuumajaama vaatama. Taas üks koht, kuhu ei osanud arvata end sattuvat. Päris tasuta lubatakse reaktorite kõrval asuvasse vaatetorni, kust avaneb uhke vaade tohutule jaamale ning ümberkaudsetele metsastele saartele.

Ja siis ongi meil aeg hakata sadama poole sõitma. Teeme kiire vahepeatuse Uppsalas kuid näeme vähe - siiski piisavalt, et tagasi tahta. Stockholmi sisse sõites satume reedeõhtuse tipptunni ummikusse ja venime 10 km/h päris mitu kilomeetrit. Ja tagatipuks õnnestub valele teele keerata ning selle asemel, et otse sadamasse saada, eksleme sinna läbi keskklinna - kuid siiski suht ladusalt. Sadamasse jõudes oleme suht närvilised, sest laeva väljumiseni on vaid 35 min. Kuid peale meid tuleb veel 2 autot ja tuttavlik on järjekorras seistes peeglist piiludes nende näol tuttavat kergendust ja rõõmu näha: ikkagi jõudsime!

Kiisu Hanna. Pärit Rakverest, endine tänavakiisu, resideerub hetkel Öregrundis.

Forsmarki aatomielektrijaama vaatetornist avaneb vapustav vaade ümberkaudsetele saartele.

Üks Forsmarki tuumajaama reaktoreid, see kõige uuem. Rootsi pole kinni pidanud poliitilisest otsusest tuumaenergeetikast loobuda. Selleski jaamas on tõenäoliselt sadu töötajaid.

Forsmarki imetore külatanav. Ometi on mõni maja ka valge, taamal paistab kirik.

Uppsalas oli meil väga vähe aega ja ei näinud me suuremat midagi. Leidsime tuleviku tarbeks ühe toreda söögikoha.

Laeval pärast keerulisi seiklusi Stockholmi liikluses.

Veered laisalt, aeg

Päevad veerevad laisalt, ainult neetult kiiresti. Ma olen ise ka laisk, lihtsalt veel üks heaoluühiskonna parasiit. Ainult harva veel tõuseb kusagilt sisemusest protest. Aga ei jõua mõtetest kaugemale.

Mitmele poole oleme jõudnud. Alliklepa imeliselt läbipaistvat merevett nautima näiteks. Jutik leidis samalt rannalt imelisi kivisid ja tahab hirmsasti tagasi. Homme siis vist lähemegi.

Sel õhtul kui raju purustas puid ja kirikuid Tartus ning Väike-Maarjas, olime Raplas Jaan Tätte kontserdil. Seal ei juhtunud muud kui see, et võimendus ütles keset Maarja-Liisi laulu üles. Ja kadunuks ta jäigi. Kaugemal seisnud publik ei kuulnud äkki akustiliseks muutunud kontserti enam suuremat. Aga eks tuldigi rohkem kuuma koera ja õlle pärast.

Sünnipäev sai samuti taas mööda. Number suurem. Kingiti võimalus veidi oma lemmikmuusikat osta. Eks olengi nüüd mitu päeva mööda mälusoppe ringi rännanud. Ammu kadunud pärleid otsides ja mõne ka leides. Uuele ei julge ju kallist raha niisama kulutada.

Kumus on Mägi ja Finch ja Ormisson ja Lukk oma suurepärase neoimpressionismiga ning korrus kõrgemal töötavad tublid Nõukogude naised. La Rochelle'i ja värvikirevate Saaremaa maastikuetüüdide kaudu jõuad hetkega karmi krunniga Lydia Austerini, kes Stalini-aegses ringvaates julmalt klaveri taga komponeerib.

Kusagile vahele mahtus mõnus vaikne piknik punaste sõstarde ja peaaegu merevaatega. Ning põnevik Salt, mis tutvustab põhjelikult Angelina Jolie pruntis huuli ning ei peatu hetkekski. Mis selliste filmide juures pigem pluss kui miinus.

Järgmisel nädalal ootavad meid Rootsi tundmata maanteed ja mäed. Ning siis on suvega vist kõik. Sun rakkaus on mun valtatie.

Turr :)

Turr on selline ootamatult tore loom.

Parempopulism kogub hoogu

Tõsiselt vihastasin täna kui lugesin, et IRL-i nõudmisel on lõpetatud mitteabielulise kooselu õigusliku reguleerimise ettevalmistamine. Ka mitmed muud signaalid näitavad, et isamaalased kavatsevad valimiste eel äärmuslikumaid parempopulistlikke positsioone võtta. Ega see mingi üllatus muidugi pole, sest säärasele poliitikale on ühiskonnas tellimus olemas. Aga et seda kaarti hakkab kasutama seni küllaltki tolerantselt käitunud peavoolupartei, tekitab küll nördimust. IRL on langenud minu tulevastes valikutes isegi reformist allapoole.

Laiskvorsti nädal

Jah, nüüd on ta läbi. Teisipäevast pühapäevani jälgisin peamiselt kergejõustikku. Eesti, Soome ja Eurospordi vahel ringi hüpeldes saab umbes sellise spordiülekande nagu ise tahaks vaadata. Häirisid Osila ja Kallase kommentaarid Aafrika päritolu jooksjate pihta. Võiks ikka endale selgeks teha, mis vahe Aserbaidzhaani naftadollarite abil riiki esindama hangitud etiooplase ja Mo Farahi vahel, kes 9-aastasest peale Inglismaal elanud ja kogu sporditee seal läbi teinud. Ei saa inimest tema nahavärvi pärast sildistada. Palju on tüüpidel veel õppida.
Aga tore nädal oli. Mina vaimustunult brittide poolt nagu ikka ning võitsidki poisid ja tüdrukud kamaluga medaleid. Eesotsas vapustava Mo Farahiga, kes loodetavalt paari aasta pärast Londoni olümpial ka Aafrika jooksjatele tõsiselt vastu astub.
Eestil seal Barcelonas hästi ei läinud, nagu põhjamaadelgi. Aga kui ikka neid medalivariante on umbes maksimaalselt kolm, siis on ikka väga suur võimalus, et loodetut ei tulegi. Isegi hästi läinud meil viimastel aastatel.
Laupäeval käisime vahelduseks Viinistus "Kivist külalisi" kaemas. Ei pakkunud Kivastik seekord tavapärast elamust. Ed. Vilde ülipõnevast elust on kahetunnist tükki raske teha ka. Jääb paratamatult episoodiliseks. Kirjaniku ja ajakirjaniku Vildeni tegelikult ei jõutudki. Noorest mehest saab sekunditega rauk ja ülekohtuselt naerualune.
Pärast hakkasin mõtlema sellele Palusalu paralleelile. Saan aru küll, miks Kivastik seda kasutas, aga veidi tundus kohatu. Palusalu on muidugi kuulus, aga ta tuli ju olümpiavõitjaks 1936 kui Vilde juba surnud ja maha maetud. Mis võistlejad valitsuse kingitud maja peale nad siis olla said. Eestil oli juba Vilde eluajal mitmeid maadluse olümpiavõitjaid. Võinuks küll selle oma maja loo kuidagi teistmoodi lahendada. Kui oli just vaja sellele episoodile nii suurt tähelepanu pöörata.
Kivastik janditab veidi ülemäära seekord. Ei jõua selle tükiga Vildele lähedale ja hoopis ei jõua tema kaasaegseteni. Ei läinud mulle tema lugu hinge.

Puhkuserõõmud

Öö oli taas liiga palav. Poole seitsme paiku lõpetasin magamistuppa tunginud kärbsega võitlemise ning siirdusin rõdule küberpunki lugema. Vihma hakkas varsti sabistama ja oli erakordselt mõnus olla. Nüüd mõtlen, kas minna uuesti magama või asuda viiekümne kilomeetri käimist jälgima.

Ajalehes nõuab keegi nelja teleka omanikust psühholoog analooglevi tagasi. Et elu on meil isegi õudne (pere, töö, raha) ja nüüd veel telepilt hangub ka. Hakkasin mõtlema, kuidas mina saaksin hakkama nelja üheaegselt mängiva telekaga, mis on osaliselt teenusepakkujate omad ja osaliselt antennepidi eri saatjatele suunatud. Ilmselt hästi. Loodetavasti oleks nendest neljast korraga mängivast telerist ka pidevalt midagi vaadata. Tõenäoliselt oleks mul siis tunne nagu Accelerando peategelasel Manfredil, kes 24 tundi ööpäevas ühendatud andmesidevõrku. Huvitav, mis Manfred peale hakkaks kui võrk äkki hanguks? Õudne isegi mõelda. Ilmselt mõistaks ta siis analooglevi nõudva psühholoogi muret hästi.

Teisal samas lehes rõõmustab anonüümne juhtajakirjanik, et Tallinnas koristati mingilt ristmikult valgusfoor. Jube tore olevat jalakäijal ilma foorideta liigelda, sest siis peab ta liiklusele tähelepanu pöörama. Autod kõik kenasti seisavad vöötraja ees ja elu on ilus. Juhtajakirjanik ei käi ilmselt kunagi jala Tallinna kesklinnas.

Oeh - aga varsti hakkab õnneks käimine ja ei pea rohkem ajalehte lugema.

Viljandis ja siis juba äkki Käsmus

Täna hakkab kergeraksu eemm, mille võlusid on mul raske seletada. Olen lihtsalt seesugune veidrik, kelle jaoks veidralt lõõgastav vahtida tundide kaupa vasaraheite eelvõistlusi ja kuulata Helar Osila statistikapuru. Ega ma arvagi, et keegi mõistaks.

Vahepeal on jälle risti ja põiki Eestimaal sõidetud. Viljandi folgile reedel jõudes tundus, et oleme vist väga hiljaks jäänud. Rahvast oli murdu ning enamik neist nii rõõmsa ja rahuloleva ilmega. Lausa kade hakkas. Tuttavad ja aatekaaslased jäid küll pea kõik kohtamata. Kuid enamasti noori, end täiesti vabalt tundvaid inimesi on rõõm jälgida. Jälgida ja mõistatada, kes nad on, kust tulnud ja kuidas nii pagana ilusaks kasvanud.

Folk on jah täna massiüritus. Aga sellisena vist ikka vajalik. Unistajate rahvakild saab korraks suuremas summas kokku. Ammu valmis saanud väiklases hädaldavas riigis unistajatel kerge elada ju pole. Saagu nad siis mõned päevadki omale. Mulle küll paistab, et enamik suudab Viljandi folki juba müürina ümbritsevat kommertsi üpris lihtsalt ignoreerida.

Muusika on Viljandis vist vähestele peamine. Alustasime oma kolme kontserdi sarja iirlaste Michelle O'Breini pundiga. Klassikaliselt esitatud Iiri tantsulood panid inimesed liikuma. Ilm justkui troopikas - äsja tuli vihmasabin, nüüd kere vihmast ja higist läbimärg. Kuid järve pealt tuleb väike tuule virvendus ja sellestki piisab, et toibuda. Ja nautida. Sest kui kõik su ümber on rahul, kuidas isegi saad nukraks jääda.

Ale Mölleri bändile Kaevumäele jääme hoopis hiljaks. Ei leia enam kohta, kust lava hästi näha. Rahvusvaheline punt - rootslane, mehhiklane, senegaallane, kreeklanna, tohutu suur Kanadast pärit bassimees nagu mägi. Aga nende muusika jätab kuidagi külmaks. Lava ees saaks ilmselt tohutu fiilingu, aga ei taha trügida. Jalutan ja vaatan järve poole. Suvi enam uhkemaks muutuda ei saa.

Ning lõpuks Pantokraator Lauri Saatpaluga. Vanad rokivad mis jube. Aitaks kui oleks selle bändiga seoses mõni oma mälestus või meeleolu. Ei mäleta neist aga midagi ja seepärast on etnohardrokk esimeste laulude aegu veidi võõristav. Kuid mida edasi, seda paremaks läheb. Minu ees tantsib imekaunis tütarlaps ennastunustavalt. Temal ei saa ka Pantokraatoriga ühist ajalugu olla. Polnud siis veel sündinudki. Tantsin hoopis ise ka ja lasen muusikal end kaasa viia.

Kuni äkki ongi lõpp. Edasi lõunasse läbi sähvivate välkude.

Pühapäeval jalutan veel tunnikese Viljandis. Reedene ind paistab festivalil olema vaibunud. Vaid kõige vapramad on jäänud põrgukuumuses ringi tuiama. Laisk ja lämbe suvepäev. Kontserdile enam ei jõuagi.

Kuni äkki eile jälle. Sõidame seekord ida poole. Ilmajaam on õnneks õnneks õnneks tublisti puusse pannud. Ajalehes pakutakse üle Põhja-Eesti +35, tegelikult tundub märksa inimlikum. Paukjärve ülimõnusas vees suplemise aegu tõmbab taeva pilve ja varsti kastab taas maad äike. Kui läbi Rakvere õhtuks Käsmu mereranda jõuame, on vaevalt veidi üle kahekümne. Uskumatult hea kui ei pea higistama.

Käsmus mängib Jäääär intiimse kontserdi vähesele publikule. Folgi rahvas muidugi puhkab alles. Ehk on ilmgi Tallinnas hirmus kole olnud. Aga meile kohalolijaile teevad eemalviibijad seekord teene.

Ei kuula ma neid kuulsaid tartlasi eriti tihti, aga meeldivad mulle küll. Meenuvad ammused kursapeod ja kaua aega kohtamata inimesed. Meenub Tartu Antoniuse õu päris palju aastaid tagasi ning üks imetore kontsert seal. Käsmul hakkab äkki helisüsteem streikima. Aga ka see ei häiri ülemäära. Sööt, Taun ja co mängivad põhjalikult ja pikalt. Kuni pimedus laskub mere kohale ja tohutult tore suvepäev möödas.

Kuumadelt tänavatelt

Paar päeva tagasi sain teada, et parima tõlkeromaani Stalkeri oli tubli eduga võitnud Charles Strossi Accelerando. Uudis jäi mind nõnda kummitama, et täna võtsin kätte, läbisin higist leemendavad tänavad ja ostsin endale. Puhkusel jõuab äkki läbi lugeda.
Hetkel on pooleli Karl Ast Rumori mälestused. Tark vana oli, mitmed ta tähelepanekud peavad tänagi vett. Näiteks üks tabav lõik:
"Isiklikult ma suhtun pieteetlikult igasse usutemplisse, kuulugu need millisele usundile tahes. Ei naera ma ka vaese pagana üle, kui ta oma tootemiga tapleb. Jõle on vaid sektantlus sugulise perversiteedi ja muu kuritegelikkuse alusel. Aga selle vastu ei saa võidelda vägivallaga, vaid ainuüksi masside haridusliku järje tõstmisega. Elu on selle poolest väär, et meie ei taha olla humaansed".

Nukkides ja ninades käidud

Pisike pildivaade paaripäevasele saartereisile. Läbisime kolm praamiliini, neelasime tohutul hulgal vett, sõime lõunat Kuressaare kaunis vanalinnas ja Kärdla Selveri kuumas parklas, suplesime imetoredas Mändjala rannas ja sama mõnusas Luidja omas, veetsime pooleldi unetu öö liigsoojas telgis ning jalutasime nukkides ja ninades. Saaremaal Kiipsaare nukil ja Hiiumaal Kootsaare ninas.

Kui pealinnade võrdluses on Kuressaare Kärdlast mäekõrguselt üle, siis nukkide ja ninade lahingu võidavad hiidlased. Kootsaare oli mõnus kauni vaatega koht, Saaremaa Tagamõisa poolsaare loodetipp igav ja üksluine ning lootusetult pikana tundunud jalutuskäik.

19. juuli õhtul (esmakohtumise päev meil Jutikuga) põikasime veel Haapsalu müüriäärsesse kohvikusse (nämm!) ning olimegi kodus. Vaevu 36 tundi ja saartel käidud.

Kuressaare toredasti poseeriv hakk. Vist.
Tagamõisa taimeharuldus. Jutik lubas millalgi täpsemalt määrata.
Vasakul Laialepa järv ja paremal Uudepanga laht. Vahet mõne meetri jagu.
Veevangis majakas. Maa lõpp, vähemalt mis Saaremaad puudutab.
Kootsaare ninas asuv põnev kivitamm. Pilved olid esmaspäeval erakordselt mõnusad.

Ruandas tapeti roheline

Huvitav infokild jäi äsja silma, nimelt Ruandas tapeti kohaliku rohelise erakonna juhtpoliitik. Pole just igapäevane lugu. Esiteks pole rohelised pea kunagi võimulolijaile nii väga pinnuks silmas, et neid lausa füüsiliselt hävitama hakataks. Pigem ikka selline marginaalne jõud. Ja teiseks pole kuigi palju Aafrika rohelistest kuulda olnud. Arengumaades on ju ikka nii, et tegeletakse rohkem igapäevase toidu eest hoolitsemisega. Keskkonnateemade peale mõtlemine on ikka rikkama rahva lõbu, kel aega ja raha ülearu.

Aga nüüd siis äkki see mõrvatud Ruanda roheline Andre Kagwa Rwisereka. Sundis veidi tausta uurima. Tegelikult on siis sedaviisi, et Rwisereka oli lihtsalt opositsionäär, kes võimudega tülis. Nagu see tihti läheb, on tegemist Ruanda võimupartei endise liikmega. Ühel hetkel lükati ta miskipärast võimupirukast eemale. Ja muidugi asutas ta siis kohe uue partei ja hakkas demokraatiat nõudma. Miks ta rohelise nimetuse demokraatiaga ühes võttis, jääbki arusaamatuks. Kõik tema uue partei juhtivad poliitikud on nimelt kah vana võimuerakonna rahvas. Ruandas, nagu paljudes teisteski riikides ja organisatsioonides, ei sallita teisitimõtlejaid. Seepärast ilmselt Rwiserekal pea maha lõigatigi, sest taga kiusatud oli teda juba ammu.

Mõrva asjaolud on päris huvitavad. Rwisereka pidas Butares toreda nimega baari Sombreero Klubi. Mõrvaõhtul kohtunud ta seal kellegi Thomas Ntivuguruzwaga, joonud ja söönud, ajanud juttu. Kella ühe paiku öösel sõitis rohepoliitik kodu poole, sõber jäi klubisse ööbima. Koju Rwisereka ei jõudnud, hommikul leiti ta mahajäetud auto ja paar päeva hiljem mees ise. Lähedal põllu peal, peast ilma jäetuna. Sündmuskohal lebas suur lihunikunuga, aga verd oli vähevõitu. Arvatakse, et poliitik tapeti kusagil mujal. Ntivuguruzwa on nüüd politsei kahtluse all, aga mis tegelikult juhtus, jääb ilmselt igaveseks teadmata.

Miks ma seda kõike kirjutan? Lihtsalt üks põnev lugu rohelise poliitika karmist maailmast.

Suvel linnas

Lühike sõit ühissõidukis on praeguse palavaga meeldivalt mitmekesine. Eilsel reisil Tõnismäelt Tondile jäeti kõigepealt üks vanaproua uste vahele kinni. Õnneks midagi hullu ei juhtunud. Seejärel hüppas bussijuhi juurde tulivihane tädi ja karjatas: "kas teil on külm, et te õhuluugid kinni hoiate?" Kümme sekundit pärast puhiseva proua istuma prantsatamist avanes juhiuks ning ülivihase näoga tüüp marssis bussi läbi ning avas õhuluugid. Rahvas hingas kergendatult. Raksti juhiuks kinni ja siis uuesti sõitma. Sõitma sel kaunil moel, et kõigepealt gaas põhja ja siis pidur. Täiega gaasi, järgmiseks julmalt pidurit. Eriti mõnus on niimoodi liigelda seal Tondi tänava ringristmike kandis.

Näts ja peapesu

Esimest korda õnnestus mul talla alla jäänud nätsuga mõlemad auto pedaalid kokku mäkerdada. Üsna veider oli pidurit ja gaasi kasutada - sellega kaasnesid helid näts ja näts...
Talla alla sain selle Haapsalu Statoilist, mis oli aga keset teetöid ja need jätkusid veel pea 10 km - no ei olnud kohta, kus peatuda nätsust vabanemiseks. Nii ma tallasingi seda mööda pedaale laiali nende kilomeetrite jooksul...
Homme peab ehituskaupadesse mingi lahusti järgi minema, sest salvrätiga väga hästi puhastamine ei õnnestunud.

***

Esimest korda pesin oma pead meres. Täie teadmisega, et seda teha ei tohiks. Aga no ei saanud teisiti.
Peale eilset matkarajal higistamist ja palavat ööd telgis pidin ma kuidagi selle hügieeniprotseduuriga ühele poole saama - pidin ju täna tööle minema Hiiumaal. Suht raske oli suure lainetusega pead loputada - sai ka kõik lõõrid soolase veegi läbi loputatud. Kindlasti mõjus see hästi. Aga väga maitsev küll polnud...

Vihmavarjud

Inglismaal on külm ja vihma kallab. St Andrewsi väljadel lontsivad vahvad golfarid õnnetult ringi, tohutute vihmavarjude alla pea ära kadudes. Imetlen tänapäeva varjudisaini - katab kenasti õlad ja ulatub pea rinnuni.

Virk hommik

Reede on ametis mõttetu päev, eriti südasuvel. Kes võimalik, võtab vaba päeva. Aga alati ei saa ja siis pead ikkagi siia loivama. Uksed ja aknad peavad meil teatavasti turvalisuse huvides öösiti kindlalt suletud olema. Mistõttu on siin varahommikul sumbunud ja lämbe, täiesti talumatu. Higi voolab ojadena kuni ventilaator veidi mõjuma hakkab.
Aga näe arvutiloks teeb imet ja üllatab teist hommikut järjest töölehakkamisega. Veider masin. Saa tast aru.

Tööl, aga töötada ei saa

Tööarvuti ei käivitu normaalselt. Kaugeltki mitte esimest korda pole sellega probleeme, juba mõnda aega tagasi viisid itimehed ta mõneks ajaks minema ja justkui tegid seal midagi. Tõid tagasi, aga viga jäi ikka alles. Seni siiski hommikuti pärast mitmendat katset hakkas tööle. Vahetevahel möödus nädalaid, isegi kuid ilma mingite probleemideta. Nüüd esmaspäeval enam tööle ei hakka. Nuta, hala, tee mis tahad.
No nii. Itiosakonnas on hetkel puhkuste tõttu tööl ainult kena, keskmises vanuses proua. Tubli töötaja, tihti asutuse aasta parimakski valitud, aga vaat mind aidata ei oska. Käskis paar nädalat safe mode'i kasutada. See ju töötab. Tore on. Töötab küll, aga abi mul tast suurt pole. Esiteks ei võimalda printida. Teiseks ei pääse tööprogrammis midagi tegema, sest jooksutab selle pagana lihtsalt kinni. Läheks prindiks teisest arvutist, aga salasõna ei tea ja pikalt puhkavat kolleegi ka kusagilt otsida ei oska.
Et mis siis igati korralikus püksirihma aina koomale tõmmanud asutuses teha kui itirahad on nullitud ning itimehed kenasti kõik puhkamas. Oodata paar nädalat kuni keegi tööle tuleb? Tigedaks teeb.

MM 2010 pärand mängijate näol

Mõtlesin siin, kes need noored mängijad siis olid, kes sel MM-il silma hakkasid ja näiteks järgmisel ka tegijate hulka saaksid kuuluma. Polegi neid hirmus palju. Jalgpall muutunud ikka väga täismeeste mänguks sel tasemel ja ennast MM-il läbi lüüa ääretult keeruline.
Inglastel, itaallastel, prantslastel polnud sisuliselt kedagi uut esile tuua. Sakslastel muidugi - Müller ja Özil on noored ja vahvad, aga muidugi kaugeltki mitte tundmatud tegijad.
Aga jah mingi selline nimekiri sai kokku (mehed siis enamvähem 23 ja nooremad):
1. Itulemeng Khune, LAV - üks väheseid noori väravavahte sel MM-il. Usun, et peagi Euroopas mängimas.
2. Javier Hernandez, Mehhiko - Manu uus ründaja lõi väga enesekindla värava ja paistis oma väheste minutite aegu muidu ka silma.
3. Fernando Muslera, Uruguai - veel üks noor väravavaht, kes tõenäoliselt tegija veel pikka aega. Juba ju Lazios.
4. Nicolas Otamendi, Argentiina - igatpidi tegija sellises meeskonnas end põhisse murda. Peagi staarkaitsja Euroopas.
5. Jozy Altidore, USA - jõuline ja kiire ründaja, kellesarnaseid pole palju. Usun, et Hullist paremad tiimid teevad peagi mehele tõsise pakkumise.
6. Sami Khedira, Saksamaa - eks Müllerist ja Özilist räägitakse rohkem, aga noor ja üliandekas keskväljaankur on alati haruldus. Sami tulevik võib väga ilus olla.
7. Andre Ayew, Gaana - tõsine kiire äärevõitleja. Nagu ka koondisekaaslane Inkoom, kes veidi vähem mänguaega sai.
8. Gregory van der Wiel, Holland - noorusele vaatamata ülikindel mäng äärekaitses. Ajax jääb tast peagi ilma.
9. Simon Kjaer, Taani - poiss tegi palju vigu ka, aga paistis ikkagi silma. Eelkõige just Kameruni mängus. Maiad ollakse ta järele Euroopas.
10. Chris Wood, Uus-Meremaa - harv juhus 18-aastase poisi näol, kes MM-il veidi mänguaega sai. Suur poiss, tuleb jõudu juurde ja hakkab möllama.
11. Marek Hamsik, Slovakkia - 22-aastane kapten on koondises haruldus. Mängis minu meelest keskväljal väga tublilt ja juhtis meeskonna alagrupist edasi.
12. Fabio Coentrao, Portugal - ei imesta, et poissi taga aetakse. Veel üks andekas noor äärekaitsja tohutute jõuvarudega.
13. Sergio Busquets, Hispaania - ei paista eriti silma, aga ülitähtis kaitsev roll maailmameistrite põhitiimis. Pole üldse paha 22-aastase mehe kohta.
14. Alexis Sanchez, Tshiili - Tshiili parimad mängud olid alagrupis ja hakkavad vaikselt ununema juba. Poiss lükkas vahvalt söötu.

Tohoh. Üllatavalt pikk nimekiri sai. Näeme, mis neist noortest aastatega kujuneb.

Järvakandi hetk

Täna kui päeval ohvissist sööma hakkasin minema, saabus Järvakandi hetk. Nimetus tuleneb sellest, et eile külastasin esimest korda elus sellist vaimustavat paika nagu Järvakandi. Ja seal oli tol hetkel parajasti +32 vilus nagu täna Tallinnaski. See on umbes selline palavus, mis mind juba veidi ärevaks teeb. Et ega ma äkki otsekohe kuumarabandust ei saa.
Aga nädalavahetus Pärnu kandis ei olnud päris nii palav. Tegelikult oli mõnus kasteses murus ringi komberdada, suure päikesevarju all liha närida ning külastada Lemme mereranda Läti piirist veidi põhjapool. Seal oli muidugi ka suvitajaid, aga päris mitte nii rohkesti kui igal pool mujal.

Vallikäär on tundmatuseni muutunud.

Miks mulle Facebook meeldib?

1. Tohutult lihtne ja mõnus leheküljel ringi lipata.
2. Peaaegu kõik mu vähesed sõbrad on seal.
3. Saad ise otsustada, millist infot soovid ja kust ja kelle kaudu.
4. Võtab vaeva netis Guardiane, Independenteid ja NY Timese otsides tuuseldada.
5. Keegi ei suru sulle suhu vastikuid reklaame.
Veidrusi muidugi on ka. Näiteks alajaotuses "Recommended Pages" soovitatakse, et paljudele, kellele meeldib Labour Party (nagu näiteks mulle), pidavat meeldima ka Conservatives. Hmm. No ei.

R-Kiosk on meeldivaks muutunud!

Jupp aega tagasi kurtsin R-kioski kaubamärgiks muutunud suhtlemisvõimetusest. Ühe aastaga on asjad tundmatuseni muutunud. Mitte lausa ei öelda tere, naeratatakse ka ja siis soovitakse veel head päeva. Mõnus mõnikord positiivset tähele panna.
Tuju on üldse juba eilsest saadik mõnus. Isegi pidev higistamine ei sega. Pealegi saab ju nüüd õhtuti suplema. Eile olid Vääna-Jõesuus sellised lained, et tahtsid vastu kõhtu lennates ümber lükata. Ja nõnda soe vesi.
Mõne tunni pärast Pärnusse aasta parimat nädalavahetust veetma. Patt oleks kurta.

1 tõeliselt vaimustav punapea

Holland vs Hispaania

Isiklik ajalugu on mul nende kahe koondise suhtes ükskõiksevõitu. Hollandit vanasti suurt ei sallinud, aga praegune tiim on tänu Dirk Kuytile mõnevõrra sümpaatne. Hispaaniat toetasin õieti esmakordselt eelmisel EM-il. Oli toona selline vahva sats hulga Liverpooli mängijatega platsil.
Pühapäeval vast kaldun siiski Oranje poolele. Nende võit oleks esiteks hispaanlaste vastu päris suur üllatus ja teiseks pole nii väike riik MM-i võitnud 60 aastat. Tehku siis ometi ajalugu.
Liverpool saab igal juhul oma esimesed maailmameistrid pärast 1966. aastat, sest 'pooli mehi leiab nii Hollandi kui Hispaania värvidest. 1966 mängisid Inglismaa koondises Roger Hunt ja Ian Callaghan. Ja Gerry Byrne! Kuidas võisin teda unustada.

Kuumade päevade märkmeid

...Solarise katusel on avatud kauni vaatega kohvik. Aga lauad on lõunal kõik päikese meelevallas ning päevavarjud "saabuvad kunagi hiljem". Ilmselt sügiseks. Nõnda kaabime läbi linna tagasihoidlikku Von Krahli õue, kus on vari ja pärast higipühkimist igati inimlik olla. Turiste on metsikut moodi liikvel. Tunned ise ka ennast välismaalasena. Eestlane on rannas või kartulimaal. Aga siis leiab Jutik Müürivahe tänavalt imetoreda pärlipoe ja päev on päästetud...
...Õhtul loputavad sakslased imekombel jalkas argentiinlasi. Ja kasahhitar Shvedoval on Wimbledonis imekaunid käed, pikkade pikkade saledate sõrmedega...
...Lõunamail metsmaasikaid korjama minnes satud kohe lõppematu putukarünnaku keskele. Isegi kui tahaks pikemalt otsida, lihtsalt ei lubata. Ja pärast muretse veel puukide pärast. Metsamarjad ise on muidugi oma aiaversioonist märksa hõrgum maitseelamus. Selletõttu on mõtet veidi vaeva näha...
...Tartus eile tagasihoidlik kolmkümmend celsiust varjus. Traditsioone järgides siirdun Toomemäele Nero Wolfe'i krimkasid lugema. Mitu korda seda aastate jooksul juba teinud olen - samal ajal kui Jutik kusagil linna peal asjatab? Vist peaaegu igal suvel. Toomemäel on ohtralt varjulisi pinke. Kui päike puu tagant taas lõõskama kipub, siirdud aeglaste mõõdetud sammudega järgmise juurde. Midagi enamat palavuses teha ei jaksa. Uskumatult palju purjus inimesi tuiab ringi. Ma kuidagi ei mõista, kuidas on võimalik säärase leistakuga alkoholi tarbida...
...Ülikooli raamatukogu hoones on tore söögikoht Gaudeamus. Pidavat aastakese avatud olema juba. Suur toiduvalik ja isegi Wifi. Kuid sealgi kipub päike lõpuks liiga tegema. Sealsamas kõrval saab Lotmani purskkaevu imetleda. Semiootik pidavat neid torujuppe silmitsedes igaühe silme ette kerkima. Minu silm põhilist ei taba...
...Pärast ebaõnnestunud jäätisetarbimist (sulas pagan kohe ära ja jättis pluusile pleki), siirdume Jutikuga Emajõe äärde suplema. Otse loomulikult pole me ainsad huvilised. Vees on raske vaba pinda leida. Aga vähemalt veidigi leevendust. Sain oma tänavuse suplusdebüüdi ära teha. Nüüd tahaks juba merre!...
...Krooksus pole ma vist 6-7 aastat käinud. Muutunud pole seal midagi. Leti peal vaatab vastu silt: maksa sularahas, ära poputa rootslasi. Võtan silmi peites pangakaardi välja. Terassil kanapastat tarbides vaatan Toomemäe poole üles ja tulevad meelde aastatetagused Tartu päevad Jutikuga. Ilus aeg oli...
...Õhtul kodumail tagasi ja kohe jalutama. Pool üksteist õhtul on ikka veel palav. Kurjad koerad igas teises aias. Miks ma neid krantse nii koledasti pelgan? Mida vanemaks saan, seda rohkem...
...Öösel on leitsakus võimatu uinuda. Kui lõpuks tukkuma jään, näen unes seebikate õudustäratavaid lõpplahendusi. Üldse ei ole mõnus...