Kolimisapdeit

Palju muuga me viimasel ajal tegeleda ei jõuagi. Äsja said kõik 400 ja veidi üle selle siidiplaati kastidesse ning seejärel asusin oma lapsepõlvekapi kallale. Veidi liialdus on öelda, et aastast 1983 peale pole sealseid asju keegi puudutanud, aga midagi uut sinna kappi kahekümnenelja suve jooksul lisatud ei ole. Tõeline nostalgiamatk, mille ette võtmist viimseni edasi lükkasin. Aga midagi hullu polnudki. Pääsesin pisarateta. Päris iga paberit ikka ära visata ei raatsi - Erkus, Unic, Shemi, esimesed katsetused kirjutusmasinaga, esimesed joonistused, esimesed katsed inglisekeelseid laulunimesid kirjutada... Mälestus neist päevist peab jääma. Aga Õhtulehte augusti algusest 1980 mul tõesti enam vaja ei lähe. Mis siis, et esilehel nuttev Mishka taevalaotusse kadumas.
Eile oli väikeseks kolimisevahelduseks Harry Potter. Film, mitte too äsjailmunud viimane romaan. Neid Potteri raamatuid ma vaevalt kunagi loen, kinos aga olen ikka iga kord käinud. Viiendas filmis on mõndagi teisiti. Harry ja sõbrad on hirmus täiskasvanud välimusega nüüd ja nojah - eks sellel asjaolul ole nii plusse kui miinuseid. Aga kõige huvitavamad olid seekord hoopis häbematult naljakad viited Maggie Thatcherile (too kole paha ministeeriumi spioon võluritekoolis) ning Charles Mansonile (Sirius Black, vuntsid 70-te rocktrummarite vaimus õnneks samuti lisatud). Võimalik, et neid viiteid keegi teine ei märganudki. Kuid minu jaoks tegid nad filmist elavama. Sest Harry ise on ju ausalt öeldes üpris igav tüüp.