Kurb kastielu

Meie elu käib praegu kastide ümber. Raamatud, plaadid, lauanõud, riided - kõik rändavad nende nädalate jooksul kastidesse. Et alustada lühikest rännakut Kivimäelt Pääsküla taha. Uude kodusse. Ja seal jälle kastidest välja tulla.
Täna käis vinüülplaadihuviline. Viis kastitäit plaate sai talle ette söödetud - sadu plaate. Nii mõnegi puhul neist mitte ainult muusika, vaid tükike minu isiklikku ajalugu. Lapsepõlves pähe kulunud ümbrised ikkagi. Mis sellest, et väärtuslikku kuulamist õige vähestel suurtel ning väikestel mustadel. Aja mälu ikkagi. Mälestus mõnest kaunist kevadõhtust kakskümmend aastat tagasi võiks ka midagi maksta.
Vinüülplaadimees võttis halastuseta kõik viis kastitäit. Viiesaja krooni eest. Temale uudsusevõlu, minule kibe lahkumine isiklikust ajaloost. Siiski: kõige olulisemad plaadid säilitasin. Ei suutnud neist lahkuda. Kuulamisvõimalus ju ka tegelikult olemas.
Kassettidega on hullemgi. Suur osa neist minu enda raadiost lindistatud imearmsat muusikat täis. Aastal 1988 või 1993. Või veidi hiljem. Aga kui vinüüliajastu lõppes meie majapidamises umbes 1992, siis kassettide päevad said läbi kusagil 21. sajandi alguses. Ei leidnud enam aega raadiost lindistada. Raadiokolakas väsis ka lõplikult ära. Aeg-ajalt paned veel mõne kassetti mängima. Aga uues kodus võtavad nad ainult ruumi.
Nii on kolimine päris mitmekordne lahkumine. Hüvastijätt kodu, muusika ja oma ajalooga. Südame kõvaks tegemise aeg mul siin Kivimäel.