Paar päeva omaette

Ray LaMontagne'i kaunid rahulikud laulud paitavad kõrva. Kiisu on unemaal ja rõduuksest tuleb jahedat, aga mõnusalt värsket õhku. Mul on käimas harukordsed päevad täis telekast spordivaatamist.
Eile näiteks oli suurepärane päev. Avastasin enda jaoks Osaka MM-ilt paar uut lemmikut, kellele suure andumusega kaasa elasin. Ja mõlemal läks veel hirmus hästi ka.
Bahama kõrgushüppaja Donald Thomase kohta räägitakse, et ta olevat esimest korda üle lati kalpsanud vaevalt poolteist aastat tagasi. Tõeline looduslik anne. Lühike hoojooks ning juba kerkib ta arusaamatult kõrgele. Stiililt meenutab Donald veidi ammust lemmikut, Liverpooli väikest hüppeime Steve Smithi. Ja siis Nicola Sanders. Valge naine suudab 400 meetrit kiiresti joosta. Nääpsuke, aga pagana sitke. Loodetavasti võidavad nii Donald kui Nicola Pekingist olümpiamedalid. Ja Nicolaga seoses ootan kasvava põnevusega nädalavahetuse teatejooksu.
Õhtul pidas aga Glasgow Celtic kauaks meelde jääva vutilahingu Moskva Spartakiga. Võitjale auhinnaks koht Meistrite Liiga alagrupiturniiril. Mäng lõppes 1:1, sama tulemusega nagu ka Moskvas peetud esimene osa. Ja sisaldas ta unustamatult sitket, võrdset heitlust, meeletu hulga ebaõnnestunud väravavõimalusi, muuhulgas ka kaks posti põrutatud penaltit. Ja lõppude lõpuks penaltiseeria, mille viimase löögi tõrjus Celticu poolakast kollkipper Artur Boruc. Ning Gordon Strachan tantsis rohevalgeks värvunud areenil oma võidutantsu.
Ja öö hakul siis veel Tim Henman. 32-aastane Briti tenniselegend, Wimbledoni viiesetiliste lahingute kangelane, poolfinaalide teeneline kaotaja, serv-ja-volle stiili viimane mohikaanlane. Timi 49. ja viimane suure slämmi turniir New Yorgis ning avaringis suutis ta lausa võita! Täiesti oma vanas ilusas stiilis. Tänavu on iga Timi võit tõeline haruldus.
Vaat milline emotsionaalne õhtu mul eile oli. Ja täna olen samamoodi spordiga jätkanud. Ning homset plaanin samasugust. Fantastiline puhkus.
Pika pajatuse lõpetuseks üks vikerkaarepilt meie põldmarjade korjamise reisilt Muhku ja Saaremaale.

Meenutusi Idamaadest

Ega meie elust seda blogi lugedes pole viimasel ajal sotti saanud. Häirib see meid ennastki, aga kui pole kirjutamislusti, on parem vaikida.
Elu siin Tallinna piiril on rahulik. Mets mühiseb nagu muiste ning päikeseminutid vahelduvad külmade vihmasagaratega. Täna avastasin taas paar uut teerada kodust Laagri raudteejaama. Jah ega ta nüüd nii hirmus kaugel polegi. Kiirema käiguga veerand tunni tee. Täiesti talutav.
Aga nüüd meenutaks koos kõrval tudiva kiisuga hoopis ühte augustikuist laupäeva.
Tegelikult oli meil plaanis pikem reis idamaadele ehk siis täpsemalt Narva, Peipsi põhjarannik, kogu see kant. Lõpuks kahanes me sõit küll ühepäevaseks kappamiseks idapiirile ja tagasi, aga seegi oli enam kui vaeva väärt.
Ida-Virumaa on mulle üpris tundmatu - Valaste joal ja Toilas olen käinud, aga Narvast vaid korra läbi sõitnud. Ja sedagi hoopis teisel ajastul, aastal 1987 teel külma hilissügisesse Leningradi.
Ootamatult ilus osa Eestimaad on see kirdenurk. Tuulikupark varsti pärast Rakveret, mis paistis tagasi tulles õhtupäikese aegu eriliselt maaliline. Kokkukuivanud Valaste juga, täidetud mägironimisvarustuses noortega. Järgmiseks Toila, kus jalutasime läbi panga uuristet teed pidi mere äärde ja siis ronisime trepist pangale tagasi. Sinimäed oma hirmuäratava ajalooga. Mõtlesin päris põhjalikult, milline põrgu võis see pisike künklik maakitsus olla 1944. Nüüd kõrgub seal mäe otsas tohutu rist mälestamaks neid 200000 meest, kes vaevalt kaheksa kuuga seal oma otsa leidsid. Ilmselt teist nii kurba paika Eestimaal pole.
Narvas avastasime Rimi poe. Kõik sildid eestikeelsed, kaupluseraadio samuti. Aga kassas kõnetatakse sind enesestmõistetavalt vene keeles. Hermanni linnuse juures pildistasime hullupööra Venemaad nagu kõik kohalviibinud. Pole seal teine maailm sugugi, teiselpool jõge. Jaanilinna kindluselt lehvitati vastu. Aga millegipärast pole mul vähimatki soovi seda piiri ületada. Vaevalt seda soovi enam kunagi tekibki.
Hermanni kindlus on igati kobedas seisukorras. Korduvalt meenutatakse seal seda Narvat, mida enam ei ole. Hiljuti Pärnus käies kuulsime, kuidas S. sellest vanast Narvast rääkis. Oma esivanemate kodulinnast, mida ta oma silmaga kunagi näinud pole. Sümpaatsest vanast barokklinnast, mis asub kusagil nende näotute paneelmajade alla maetuna. Ja lugematutel Hermanni kindluse makettidel ka.
Narva-Jõesuus on kogu linna ulatuses tasuline parkimine. Midagi taolist pole ma varem kogenud. Ja igale teisele mereäärsele barakile on peale kirjutatud Spa. Mis on tegelikult hoopis ühe väikese Belgia linnakese nimi.
Tagasiteel imetlesime ebamaist valgust, mis tekib loojuva päikese ja vihma koosmõjul. Imeilus päev oli.

Tolmune, aga puhas Läti

Kolimisega lõpuks järjele jõudnud, tegime väikese, aga mõjusa reisi Põhja-Lätti. Õieti siis Läti kirdeossa, päris täpselt öeldes. Veidi üle 500 kilomeetri üpris räsitud olemisega teid, aga ilusas maailmanurgas, kus maainimesel on veel tööd ja loodust ei rikuta ülemäärase nüüdisajastamisega.
Ma ei tea, kui paljud on viitsinud viimastel aastatel peale Riia mõnele teisele Läti paigale pilku peale heita, aga see on väikest vaeva väärt. Hämmastav on kasvõi sellise turismimagneti nagu Turaida linnuse kõrvalt avastada tõeline Nõukogude söökla. Seitsmekümnendate aastate sisustuse ja teenindusega. Nurgast möirgamas kohalikud rahvahitid, võidunud kardinad avatud akende ees tuules lendamas. Mäletad ju ikka... kes piisavalt vana muidugi. Eestis ei kujutaks taolises välismaalasi ligitõmbavas paigas enam midagi sarnast ammu ette. Turaida linnusepark ise on vapustavalt ilus ja korras. Mõõtmatult ruumi pügatud murul mäest üles alla kepselda ja kaugele orgu ulatuvat tohutut õunaaeda kaeda. Kui nii lootusetult palav poleks muidugi.
Aga Turaida oma Sigulda kepikestega on ilmselt ikka paljudele tuttav paik, vähem ehk teatakse Ungurmuiža puumõisa Limbaži - Cesise tee ääres. Oma vanade ehituskihtide alt paljastatud värvitud puuseintega meenutas ta mulle veidi Albu mõisa Järvamaal. Samasugune püüd näidata hoonet vähemalt osaliselt sellisena, nagu temas kunagi elati. Ungurmuiža restaureerimine on seejuures alles pooleli, nii et paari aasta pärast näeb ta ka väliselt uhkem välja kui praegu.
Ühe öö veetsime Lätis ka ja patt küll tunnistada, aga vist ühes piirkonna uhkemas külalistemajas. Birini lossi sisse uudistama me küll ei pääsenudki, hotell asub kõrvalhoones. Mõisa ümbritseb imetore poolmetsik park, kuhu on loodud lausa hiilgav jalgrada igasuguste põnevalt välja mõeldud kohakeste ja kujukestega. Ehk saab pikapeale teile ka mõne pildi vaatamiseks üles riputada.
Cesis oli nähtud linnadest kauneim ja uhke vaatamisväärsus on Sietinezise valgest liivakivist kaljud Gauja (eestipäraselt Koiva) jõe ääres.
Jäin paari Läti päevaga päris rahule. Juba nii põgusal reisil võib näha, miks Läti ökoloogiline jalajälg Eesti omast sedavõrd väiksem. Pole seal Riiast põhjas seda rikkust nii palju. Ning sedavõrra vähem muidugi ka raiskamist. Põllud on kenasti küntud, koduloomi päris rohkesti näha, metsi mõõtmatult. Palju vähem on näha uusi uhkeid elumaju ja siledaid laiu maanteid. Läti on veidi tolmune ja veidi vaene, aga puhas maa.

Viimane pilguheit 34 aastasse

Mõne tunni eest tulime viimase autokoormaga Kivimäelt. Heitsin veel ühe pilgu kodule, kus elasin sünnist kuni teisipäevani, andsin võtmed ära, vinnasin iidse kirjutusmasina sülle ja läinud oligi see hetk.
Maha jäid tolm, kulunud seinad, naksuvad põrandad ning näputäis mööblitükke, mida isegi taaskasutus ei tahaks. Kodu lakkas ta olemast juba teisipäeval koos kolimisauto lahkumisega. Või ennegi veel. Ning pisarad möödunu pärast on vist ka juba valatud.
Kõige närvilisemad päevad on nüüd möödas. Uue kodu sisseseadmine on kuratlikult pooleli alles, aga küll sellega hakkama saame. Kodutunde tekkimisega läheb veel aega. Mõnus on juba praegu siin istuda raamatute ja plaatide keskel. Oma kodu on ikka oma kodu.