Viimane pilguheit 34 aastasse

Mõne tunni eest tulime viimase autokoormaga Kivimäelt. Heitsin veel ühe pilgu kodule, kus elasin sünnist kuni teisipäevani, andsin võtmed ära, vinnasin iidse kirjutusmasina sülle ja läinud oligi see hetk.
Maha jäid tolm, kulunud seinad, naksuvad põrandad ning näputäis mööblitükke, mida isegi taaskasutus ei tahaks. Kodu lakkas ta olemast juba teisipäeval koos kolimisauto lahkumisega. Või ennegi veel. Ning pisarad möödunu pärast on vist ka juba valatud.
Kõige närvilisemad päevad on nüüd möödas. Uue kodu sisseseadmine on kuratlikult pooleli alles, aga küll sellega hakkama saame. Kodutunde tekkimisega läheb veel aega. Mõnus on juba praegu siin istuda raamatute ja plaatide keskel. Oma kodu on ikka oma kodu.