30.8.07

Meenutusi Idamaadest

Ega meie elust seda blogi lugedes pole viimasel ajal sotti saanud. Häirib see meid ennastki, aga kui pole kirjutamislusti, on parem vaikida.
Elu siin Tallinna piiril on rahulik. Mets mühiseb nagu muiste ning päikeseminutid vahelduvad külmade vihmasagaratega. Täna avastasin taas paar uut teerada kodust Laagri raudteejaama. Jah ega ta nüüd nii hirmus kaugel polegi. Kiirema käiguga veerand tunni tee. Täiesti talutav.
Aga nüüd meenutaks koos kõrval tudiva kiisuga hoopis ühte augustikuist laupäeva.
Tegelikult oli meil plaanis pikem reis idamaadele ehk siis täpsemalt Narva, Peipsi põhjarannik, kogu see kant. Lõpuks kahanes me sõit küll ühepäevaseks kappamiseks idapiirile ja tagasi, aga seegi oli enam kui vaeva väärt.
Ida-Virumaa on mulle üpris tundmatu - Valaste joal ja Toilas olen käinud, aga Narvast vaid korra läbi sõitnud. Ja sedagi hoopis teisel ajastul, aastal 1987 teel külma hilissügisesse Leningradi.
Ootamatult ilus osa Eestimaad on see kirdenurk. Tuulikupark varsti pärast Rakveret, mis paistis tagasi tulles õhtupäikese aegu eriliselt maaliline. Kokkukuivanud Valaste juga, täidetud mägironimisvarustuses noortega. Järgmiseks Toila, kus jalutasime läbi panga uuristet teed pidi mere äärde ja siis ronisime trepist pangale tagasi. Sinimäed oma hirmuäratava ajalooga. Mõtlesin päris põhjalikult, milline põrgu võis see pisike künklik maakitsus olla 1944. Nüüd kõrgub seal mäe otsas tohutu rist mälestamaks neid 200000 meest, kes vaevalt kaheksa kuuga seal oma otsa leidsid. Ilmselt teist nii kurba paika Eestimaal pole.
Narvas avastasime Rimi poe. Kõik sildid eestikeelsed, kaupluseraadio samuti. Aga kassas kõnetatakse sind enesestmõistetavalt vene keeles. Hermanni linnuse juures pildistasime hullupööra Venemaad nagu kõik kohalviibinud. Pole seal teine maailm sugugi, teiselpool jõge. Jaanilinna kindluselt lehvitati vastu. Aga millegipärast pole mul vähimatki soovi seda piiri ületada. Vaevalt seda soovi enam kunagi tekibki.
Hermanni kindlus on igati kobedas seisukorras. Korduvalt meenutatakse seal seda Narvat, mida enam ei ole. Hiljuti Pärnus käies kuulsime, kuidas S. sellest vanast Narvast rääkis. Oma esivanemate kodulinnast, mida ta oma silmaga kunagi näinud pole. Sümpaatsest vanast barokklinnast, mis asub kusagil nende näotute paneelmajade alla maetuna. Ja lugematutel Hermanni kindluse makettidel ka.
Narva-Jõesuus on kogu linna ulatuses tasuline parkimine. Midagi taolist pole ma varem kogenud. Ja igale teisele mereäärsele barakile on peale kirjutatud Spa. Mis on tegelikult hoopis ühe väikese Belgia linnakese nimi.
Tagasiteel imetlesime ebamaist valgust, mis tekib loojuva päikese ja vihma koosmõjul. Imeilus päev oli.


Kommentaare ei ole: