Eile näiteks oli suurepärane päev. Avastasin enda jaoks Osaka MM-ilt paar uut lemmikut, kellele suure andumusega kaasa elasin. Ja mõlemal läks veel hirmus hästi ka.
Bahama kõrgushüppaja Donald Thomase kohta räägitakse, et ta olevat esimest korda üle lati kalpsanud vaevalt poolteist aastat tagasi. Tõeline looduslik anne. Lühike hoojooks ning juba kerkib ta arusaamatult kõrgele. Stiililt meenutab Donald veidi ammust lemmikut, Liverpooli väikest hüppeime Steve Smithi. Ja siis Nicola Sanders. Valge naine suudab 400 meetrit kiiresti joosta. Nääpsuke, aga pagana sitke. Loodetavasti võidavad nii Donald kui Nicola Pekingist olümpiamedalid. Ja Nicolaga seoses ootan kasvava põnevusega nädalavahetuse teatejooksu.
Õhtul pidas aga Glasgow Celtic kauaks meelde jääva vutilahingu Moskva Spartakiga. Võitjale auhinnaks koht Meistrite Liiga alagrupiturniiril. Mäng lõppes 1:1, sama tulemusega nagu ka Moskvas peetud esimene osa. Ja sisaldas ta unustamatult sitket, võrdset heitlust, meeletu hulga ebaõnnestunud väravavõimalusi, muuhulgas ka kaks posti põrutatud penaltit. Ja lõppude lõpuks penaltiseeria, mille viimase löögi tõrjus Celticu poolakast kollkipper Artur Boruc. Ning Gordon Strachan tantsis rohevalgeks värvunud areenil oma võidutantsu.
Ja öö hakul siis veel Tim Henman. 32-aastane Briti tenniselegend, Wimbledoni viiesetiliste lahingute kangelane, poolfinaalide teeneline kaotaja, serv-ja-volle stiili viimane mohikaanlane. Timi 49. ja viimane suure slämmi turniir New Yorgis ning avaringis suutis ta lausa võita! Täiesti oma vanas ilusas stiilis. Tänavu on iga Timi võit tõeline haruldus.
Vaat milline emotsionaalne õhtu mul eile oli. Ja täna olen samamoodi spordiga jätkanud. Ning homset plaanin samasugust. Fantastiline puhkus.
Pika pajatuse lõpetuseks üks vikerkaarepilt meie põldmarjade korjamise reisilt Muhku ja Saaremaale.
Postitused
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar