Allkirjadest rääkides

Olen hiljaaegu kaks allkirja andnud. Tuumajaama ja vabadussamba vastu. Mõlemal juhul üpris veendunult. Kuigi vaidlemiseks on alati ruumi.
Vabadussamba osas küll väga vähe. Tegelikult on nii, et ma üldse mingit monumenti ega mälestusmärki sinna Vabaduse platsi kanti ei taha. Pean seda isegi iga päevaga piseneva avaliku ruumi jätkuvaks piiramiseks. Mina eelistaksin seda, et autod sealt Vabaduse platsilt kiiremas korras ära korjataks (tulgu inimesed trammi ja bussiga tööle!) ning kogu ala koos Harju mäe ja tenniseväljakutega inimestele vabaks liikumiseks ja olelemiseks avataks. Linnas pole niikuinii kusagil enam olla. Olgu ükski ühine koht, mille ühest otsast teise jalutamine veidi aega võtab. Monument jäägu aga olemata hoopis. Vaba ruum ja puhas õhk on parimad vabaduse sambad, mida lastelastele pärandada.
Tuumajaama osas on minu arvamus rohkem tunnetuslik, vähem faktidel või reaalsusel põhinev.
Hajameelne avaldas hiljaaegu ladusalt ja sisutihedalt oma seisukoha ja eks ma mitmeski mõttes olen tema öelduga nõus. Aga teisalt. Praeguse tuumatehnoloogia vastu olemine on üks õige ja roheline asi. See on põhimõtteline vastuseis elukeskkonna prügistamisele ja seepärast minu jaoks oluline. Ega ma teema keerukusest hoolimata hetkegi ei kahelnud.
Üldiselt mulle see allkirjade kogumine sobib. Saagu see moevooluks, mis siis sellest. Ega ju valimistevahelisel ajal hääletuks tehtud indiviidil palju võimalusi toimuvat mõjutada pole. Ses mõttes on säärased kampaaniad igati omal kohal.
Muidugi - teema tuleb enda jaoks õige valida. Riigikoguliikmete palkade vastu ma küll mingi hinna eest astuma ei hakkaks. Esiteks on teise inimese rahakotis sobramine mulle väga vastumeelne ja teiseks ei tunne üldse, et asi on oluline. Igatahes mitte olulisem kui see, palju teenib mu naaber või kõrvaltoa kolleeg. Oma väiklast kadedust ja labast uudishimu ei maksa küll uhkelt voorusena eksponeerida.