Tuulikutemüsteeriumist ja vabaduse puudumisest Vabaduse väljakul

Jõudsin lõpuks vaatama Kunstihoones avatud ülevaatenäitust "Vabaduse väljak". Ja koduteel mõtlesin ilusasti läbi, mida ja kuidas sellest siin kirjutan. Aga enne otsin veel veidi infot selle toreda rohelise maailmavaatega teose kohta, mille nimi oli Seitse samuraid I-III ja kus oli kujutatud mehi tohutuid tuulikuid püstitamas.
Tore küll, aga näe jännis olen omadega. Töö autor, vähemalt sellisel nimekujul nagu ta mul näituselt meeles on, paistab olevat internetile tundmatu. Pilt ise muidugi ka - ei kõnele temast ükski näitusest rääkiv arvustus, mida leida suutsin.
Aga mis seal siis ikka. Olgu kevade alustuseks selline väike müsteerium. Tuulegeneraatorite pildi juures olnud kirjeldus on mul meeles küll. Et kujutatakse tohutute tuulikute püstitamist väljale. Ja et vabadussamba küsimus on teravalt päevakorral, siis võiks just tohutu tuulegeneraator sobida vabaduse sümboliks. Vastukaaluna välismaisele tuumajaamale kasutame omaenda olemasolevat ressurssi.
Aga võib-olla sellist tööd näitusel polnudki ja kõik see on vaid minu ikka veel nii neetult rohelise kujutlusvõime vili? Ma ei teagi, kas tahan minna seda järgi uurima.
Näitus ise kõnetas mind päris mitmel momendil. Näiteks Ilmar Kruusimäe tohutu Tõnis Mäe portree, mis justkui haarab endasse.
Või kasvõi need erinevad Vabaduse väljaku kujutamise viisid. Seda idüllilist linnaväljakut, mida Adamson-Eric 1936. aastal oma Kunstihoone ateljee aknast kujutas, pole mina kunagi näinud. Vabaduse väljak on alati olnud närviline, kiirustav, tormlev. Tavaliselt liikuvaid või seisvaid autosid otsast otsani täis. Või siis räiget kommenrtsnänni. Näitusel võib vaadata videot mingitest tudengipäevadest aastal 2002. Kasiino sildi all Estonian Business Schooli plagu, kõrvulukustav raadiomöla taustal röökimas. Või teist videot, mis tehtud Kunstihoone aknast aprillis-mais 2007. Aprillis ajab politsei veekahuriga vene noorte jõuke laiali, mais on sellesama sõjatandri vallutanud rändlõbustuspark. Justkui kaks täiesti erinevat ajastut, erinevat maailma. Tegelikult kuratlikult sarnased.
Unistan sellest päevast, mil Vabaduse plats taas tavalisele linnainimesele kuulub. Nagu 1936. aastal. Või sel lühikesel viivul kümnekonna aasta eest kui Ivi Eenmaa linnavalitsus autod väljakult minema kupatas ja lilled maha joonistas. Aga autoparkla on visam igast esteedist.
Vabadust peame veel kaua oma hingest otsima, sest temanimeliselt väljakult me seda ei leia. Ka Kunstihoones ei pesitse väga palju vabu hingi. Pigem ikka kostab kirumist vabaduse piiratuse üle. Täpselt nagu kümme aastat tagasi, "Valiku vabaduse" aegu.