Spämm võtab veebilehe üle

Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium poleks vist küll iial aimanud, et nende süütule küsimusele Milline peaks olema Euroopa patendipoliitika? tuleb kahe aasta jooksul sedavõrd palju asjalikke kommentaare.

Tädid ja onud Nukuteatris

Õieti vist Nukuteatri kaetud õue peal. Dagö esitles eile seal oma plaati (pole aimugi, miks maispeiss hispaaniakeelne sedapuhku). Bändi paarist vahepealsest üllitisest ma suuremat ei hoolinud ja neid uusi laule kuulsin esimest korda, aga meeldis. Autentsem, vähem produtseeritum kõla kui plaadil. Head mehed on noh. Poleks vaja nii hirmsasti neid lugusid raadio jaoks üles timmida, mängige stuudios ka nagu laivis. Tuleb parem.
Raul Vaigla, kes vist igas Eesti bändis bassi mängib, ja Petteri Hasa trummidel olid vaimustav paar. Keskendun kontserditel päris tihti just rütmisektsiooni jälgimisele. Rütmimaniakk nagu olen. Ai, magusaid hetki oli. Saatpalu hääl kõlas ka eile vägevalt, laulusõnad kenasti kuulda vägagi tubli tausta kohal.
Suur rahvamass jahedat ruumi kuumaks ei suutnud kütta. Vist oli endast liiga heal arvamusel publik. Ja ega neid uusi laule veel ei tunta ka. Vanad hitid panid ikka rohkem kaasa elama. Aga mina ei kurda. Kontserdile pääseb liiga harva.

11 süüdi, aga 3 ülejäänut?

Kreeka tõstekoondise 14 liikmest 11 jäid hiljuti dopingupruukimisega vahele. Kreeka TV spordipealikult küsiti rahvusvahelisel seminaril, mis imekombel ülejäänud kolm negatiivse tulemuse said. "Ei saanudki", kõlas lakooniline vastus. "Ülejäänud kolme ei suudetud kusagilt leida". Saal rõkkas naerda.

Ja tänane sõnum...

...pärineb ühelt Inglismaa geeniuselt, kes täna vist rohkem California päikese all peesitab. Aeg-ajalt võtab kitarri veel tänagi kätte ja viib meid ikka ja jälle oma võrratu fantaasia meelevalda. Kolmkümmendviis aastat noorem Richard Thompson kirjutas kord nii:
A man, he's like a rusty wheel
On a rusty cart
He sings his song as he rattles along
And then he falls apart

A man, he's like a briar*
He covers himself with thorns
He laughs like a clown when he's fortune's down
And his clothes are ragged and thorn

A man, he's like a three string fiddle
Hanging upon the wall
He plays when somebody scrapes on the bow
Or he can't play at all

A man, he's like his father
Wishes he was never born
He longs for the time when the clock will chime
And he's dead for evermore

Ja nüüd kõik koos:
And we'll sing hallelujah
At the turning of the year
And we work all day in the old fashioned way
'Till the shing star appears

*Briar ehk brier on muuseas kibuvits.

Laulu "We Sing Hallelujah" leiate Richard ja Linda Thomsponi ühiselt meistriteoselt "I Want To See The Bright Lights Tonight", mis ilmus nukral majanduskriisis vaevleval Inglismaal AD1974.

Märjalt

Jalutasin ägenevas vihmas, kuulasin kõrvulukustavat linnulaulu ja mõtlesin, kas olen tõesti viimased poolteist aastat mõttetult raisanud. Küpses eas poliitikasse sukeldudes lootsin näha nende ideaalide edenemist, mis mulle olulised. Naiivne ja rumal, ütlesid mõned. Iga päevaga paistab aina enam, et ütlejatel oli õigus.

Maraton on lihtne. Lõvisid pole.

Mõned masai hõimu vahvad mehed jooksevad homme Londoni maratonil, et koguda raha koduküla kaevu ehitamiseks. Meeste Inglismaa muljeid.

Paljas naine, tulnukas või õnge heitev käsi?

Uskumatud lood juhtuvad vahetevahel. Lugu USA asepresident Dick Cheney kalalkäigult. Mis naeratava vanahärra päikeseprillidelt nüüd peegeldubki?

Raamatumäng vol 2

Nooh... minu kord.

Osaline kutsus meid mängu. Mäng ise käib sedasi:

1. Haara endale kõige lähemal asuv raamat.
2. Ava see leheküljelt 123.
3. Otsi üles viies lause.
4. Kopeeri oma veebipäevikusse järgmised kolm lauset.
5. Saada see meem edasi viiele inimesele ja anna teada, kes sulle saatis.

Mina võtsin riiulist pimesi.

Sealt, kus vangid lebasid, seda näha ei olnud. Nad teadsid ainult, et põrand nende all kõikus ning kostis kõiksugu lärmi, millest suurem osa oli ebameeldiv.
Weems kahmas Gancial käsivarrest kinni.

Fantastiline valgus. Autorit teate.

Raamatumäng

Osaline kutsus meid mängu. Mäng ise käib sedasi:

1. Haara endale kõige lähemal asuv raamat.
2. Ava see leheküljelt 123.
3. Otsi üles viies lause.
4. Kopeeri oma veebipäevikusse järgmised kolm lauset.
5. Saada see meem edasi viiele inimesele ja anna teada, kes sulle saatis.

Nii, mul oli küll lähemal raamatuid kuid nagu tõmbas viimatiloetu juurde.

...Panen sellele koostööle suuri lootusi. Samas pole ma sugugi kindel, kuidas tema minu ettepanekusse suhtub. Te ju mõistate, et niisugustel asjaoludel ei saa ma tal oodata lasta.

Liiga anonüümsed laused ära arvamiseks. Jonathan Strange & Härra Norrell. 3. osa.
Edasi ei mõista saata :)

Südaöised karjed

Süda taob, üle keha märg. Mõttetegevus soikunud. Veel üks Anfieldi klassik. Milline jumalik võit. You'll never walk alone.

Arsenalil kintsust kinni. Ja veidi lümpjalainel kah

Liverpool muudkui mängib Arsenaliga. Täna siis jälle. Üldiselt pole sel hooajal sotte selgeks saanud - juba kolm korda on omavahel mängitud 1:1. Ja ilmselt midagi sellist on oodata ka täna õhtul. Aga särk tuleb kapist välja ning pöidlad tarduvad pihku. Kodune eurokaotus sellele seltskonnale, keda ma silma otsaski ei talu, oleks röögatult õudne.

Spordist rääkides. Eile hakkas silma, et Prantsuse rohelised olid eesliinil võitluses Pekingi olümpiatõrvikuga Pariisis. Vaat mulle meeldib kui rohelised ei karda oma ideede eest sõtta minna. Isegi puna-Hiinaga mitte. Eestis hakkame ju kogu täiega pildilt kaduma. Pole nähtavust, pole eriti midagi öelda. Eelkõige pole raha neile maksta, kes võiksid midagi öelda. Kui erakond lähiajal uut hingamist ei leia, oleme omadega kenakesti puntras.
See olümpiatulega sõdimine... no see on muidugi ütlemata vastik tegevus, aga hiinlased on ilmselgelt praegu maailmas toimuvas ise süüdi. Ning olümpiasümbolid on Rahvusvaheline Olümpiakomitee ise äri nimel maha müünud, nii et pole imestada, et keegi neid enam ei austa. ROK oma kogemustest, et olümpiat pole tark korraldada mittedemokraatlikus riigis, sugugi õppust pole võtnud. Ehkki muidugi ROK-i silme ees on pigem tohutu Hiina turg ja sealt kukrusse kukkuv kenake kopikas.
Muidugi: olümpiamängud on minu jaoks mitmeski mõttes püha üritus. Lapsepõlve olümpiavõistlusi ja seda õhinat, mis nende kahe nädala jooksul 24 tundi ööpäevas valdas, ei ole võimalik unustada. Pekingi boikott poleks õudne hoop ainult Eesti sportlastele, mulle isiklikult samuti. Mis siis sellest, et see olümpia vaevalt ülevat tunnet tekitab. Tugitoolisportlasele täielikku lõõgastust ikkagi.
Aga vaat hiinlaste veripunasele avatseremooniale ei peaks Eesti minema. Ei sportlased ega poliitikud. Seda propagandat kaasa teha oleks kurjast.