Arsenalil kintsust kinni. Ja veidi lümpjalainel kah

Liverpool muudkui mängib Arsenaliga. Täna siis jälle. Üldiselt pole sel hooajal sotte selgeks saanud - juba kolm korda on omavahel mängitud 1:1. Ja ilmselt midagi sellist on oodata ka täna õhtul. Aga särk tuleb kapist välja ning pöidlad tarduvad pihku. Kodune eurokaotus sellele seltskonnale, keda ma silma otsaski ei talu, oleks röögatult õudne.

Spordist rääkides. Eile hakkas silma, et Prantsuse rohelised olid eesliinil võitluses Pekingi olümpiatõrvikuga Pariisis. Vaat mulle meeldib kui rohelised ei karda oma ideede eest sõtta minna. Isegi puna-Hiinaga mitte. Eestis hakkame ju kogu täiega pildilt kaduma. Pole nähtavust, pole eriti midagi öelda. Eelkõige pole raha neile maksta, kes võiksid midagi öelda. Kui erakond lähiajal uut hingamist ei leia, oleme omadega kenakesti puntras.
See olümpiatulega sõdimine... no see on muidugi ütlemata vastik tegevus, aga hiinlased on ilmselgelt praegu maailmas toimuvas ise süüdi. Ning olümpiasümbolid on Rahvusvaheline Olümpiakomitee ise äri nimel maha müünud, nii et pole imestada, et keegi neid enam ei austa. ROK oma kogemustest, et olümpiat pole tark korraldada mittedemokraatlikus riigis, sugugi õppust pole võtnud. Ehkki muidugi ROK-i silme ees on pigem tohutu Hiina turg ja sealt kukrusse kukkuv kenake kopikas.
Muidugi: olümpiamängud on minu jaoks mitmeski mõttes püha üritus. Lapsepõlve olümpiavõistlusi ja seda õhinat, mis nende kahe nädala jooksul 24 tundi ööpäevas valdas, ei ole võimalik unustada. Pekingi boikott poleks õudne hoop ainult Eesti sportlastele, mulle isiklikult samuti. Mis siis sellest, et see olümpia vaevalt ülevat tunnet tekitab. Tugitoolisportlasele täielikku lõõgastust ikkagi.
Aga vaat hiinlaste veripunasele avatseremooniale ei peaks Eesti minema. Ei sportlased ega poliitikud. Seda propagandat kaasa teha oleks kurjast.