Tädid ja onud Nukuteatris

Õieti vist Nukuteatri kaetud õue peal. Dagö esitles eile seal oma plaati (pole aimugi, miks maispeiss hispaaniakeelne sedapuhku). Bändi paarist vahepealsest üllitisest ma suuremat ei hoolinud ja neid uusi laule kuulsin esimest korda, aga meeldis. Autentsem, vähem produtseeritum kõla kui plaadil. Head mehed on noh. Poleks vaja nii hirmsasti neid lugusid raadio jaoks üles timmida, mängige stuudios ka nagu laivis. Tuleb parem.
Raul Vaigla, kes vist igas Eesti bändis bassi mängib, ja Petteri Hasa trummidel olid vaimustav paar. Keskendun kontserditel päris tihti just rütmisektsiooni jälgimisele. Rütmimaniakk nagu olen. Ai, magusaid hetki oli. Saatpalu hääl kõlas ka eile vägevalt, laulusõnad kenasti kuulda vägagi tubli tausta kohal.
Suur rahvamass jahedat ruumi kuumaks ei suutnud kütta. Vist oli endast liiga heal arvamusel publik. Ja ega neid uusi laule veel ei tunta ka. Vanad hitid panid ikka rohkem kaasa elama. Aga mina ei kurda. Kontserdile pääseb liiga harva.