Wilde kadunud

Wilde'i pubi kadumine teeb minusuguse nostalgilise inimese ütlemata nukraks. Oli ju Wilde Jutikuga me Tartu päevade keskseid kohti. Juba ühika aegadel käisime seal aeg-ajalt Vanaema kooke ja Iiri pada nosimas. Oli ju Wilde üks meie esimesi istumiskohti. Ning Wilde'i fuajee telefoniautomaadist sai ikka koju helistatud - siis kui moblat veel polnud. Ja kui Jutik juba Veski tänaval elas ja töötas, käisime mõnikord Wilde'is lõunal.
Suviti Tartust läbi sõites oli vana hea terrass ringilendavate herilastega üks me lemmik istumiskohti. Suured siidriklaasid ees, hingasime endasse seda va Tartu vaimu. Ja sigaretisuitsu, mis terrassil alati hõljus. Ja kõrvallaudadest kostis tihtipeale üliintelligentset juttu: istusid siis seal parajasti ulmehuvilised või mõnele tudengikorporatsioonile külla tulnud sõbrad Inglismaalt, Soomest, Rootsist. Kust iganes. Palju imearmsaid pilke, palju toredaid vestlusi, palju mõnusaid kõhutäisi. Wilde'i kohvikus nägime värskete rohelistena 2006. aasta sügisel Strandbergi läpakal klõbistamas. Ja veel eelmise aasta suvel kasutasin Wilde'i wifit Wimbledoni vaatamiseks.
Tartu on viimastel aastatel jäänud oma Kaubamajade ja Taskutega kaugeks ja võõraks, aga Wilde justkui jäi meid ootama. Või nii vähemalt lootsime. Veel eelmisel nädalal kujutlesin, kuidas märtsi keskel Tartut väisates sest trepist jälle käsikäes üles sammume. Aga võta näpust. Nüüd on ta kinni ja punase telliskivimaja tulevik tundmatu.