Hommikusi autonimesid

Mudija ja Mudin. Mullix ja Mudix. Mäger takkapihta.

Tänase päeva parim lugu

Olgu tuleviku jaoks blogisse jäädvustatud.

Ei midagi üllatavat

Ühe blogija eeskujul vaatasin ka, milliseid erakondi EUProfiler mulle siis pakub.
Nagu arvata oligi - Rohelisi ja Rahvaliitu, Sotsid kõlbaksid muidugi ka. Kristlikud Demokraadid on minu väärtusmaailmaga võrreldes teises maamuna otsas. Kokkuvõttes võiks öelda, et olen vasakpoolne euroentusiast.
Euroopa tasandil on Eestimaa Rohelised minu jaoks siiski veidi liiga parempoolsed, Kreeka, Austria ja Sloveenia miljöörahvas sobiks paremini. Või siis Shveitsi sotsialistid. Kõige kaugemal minust on Briti Iseseisvuspartei ja Portugali monarhistid.

Kolm aastat abielus

Täna möödub sellest soojast kevadpäevast kolm aastat.
Abiellumine ei muutnud midagi oluliselt meie kahe vahel. Vast teadsime juba mõnda aega varem, et oleme üks. Erinevad inimesed, aga hakkama saame vaid üheskoos. Kurb see tähtpäev igatahes pole. Justkui tee algus, ikka veel.

Konnakudu ja kassiahastus

Suvi tuli kevadet vahele jättes, peaaegu üleöö. Muidugi läksime liikvele. Asjaliku tegutsemise vahele mahtus ka veidi meenutamist väärivat.
Natol on palav.

Koprad tekitavad uusi saari ja veekogusid.

Konnakudu täis terve maa ja ilm.


Pätrik ei armasta jalutada.

Pärast päike loojub.

Alkohoolikust maailmavalitseja

Eile vaatasin Oliver Stone'i nooremast Bushist rääkivat filmi "W", mis meie kinodes ei käinudki. Stone on tavapäraselt terav, kuid mitte niivõrd Bushi isiku kuivõrd üldise poliitilise kultuurituse suhtes, mis säärase tegelase maailma kõige mõjuvõimsamaks isikuks aitas.
Josh Brolini kujutatud George W on kuulsusrikka perekonna keskpärane võsuke. Joodikust tuuletallaja, kes ülikoolid tänu issi eestkostele läbi vedanud, töökohta hoida ei suuda, inimsuhetes kuni erakordse Laura väljailmumiseni lootusetult sassis. Esimesed aastad koos Lauraga paistsid tal olevat erakordselt lõbusad. George'i seltsiliseks viskiklaas, naine kõrval suitsu pahvimas. Kuni ühel päeval pohmellis jooksuringi tehes saab GW osaks religioosne äratus. See tundub erakordselt totter ja arusaamatu. Peaosas kuldset ristikujutist vööpandlal kandev paks preester ning George'i mõistmatust väljendav pilk kannatava Jeesuse suunas.
Äratus muudab Bushi elus kõik. Ta hakkab issit poliitikukarjääris toetama, aitab ta Valgesse Majja. Ja selleks, et ometi kord perekonna musta lamba rollist pääseda, viib noore GW lõpuks Texase kuberneritoolile. Kuna GW elab vastandumistest, saab tema rolliks isa vigade parandamine ja oma igavesti kahtlevale suguvõsale koha kätte näitamine.
Seejuures tuleb märkida, et Stone ei kujuta Bushi enamasti rumalana. Pigem on GW hoiatav näide, et poliitik võib olla igaüks. Bushi puhul vähese haridusega mees, kes tegutseb sisetunde ajel, oma ülimalt lihtsustatust - ütleks lausa lihtsameelsest - maailmapildist lähtuvalt. Seejuures pole ta kaugeltki oma äärmuslikult parempoolsete nõuandjate marionett. Ei võta ta üksühelt ellu viia Wolfowitzi, Rumsfeldi, Cheney, Rice'i, Rove skisofreenilist tulevikunägemust. Bushile imponeerib see nõuandja, kes suudab kompleksse probleemi kõige lihtsakoelisemaks võluda. Hea vs paha, vabadus vs terrorism, meie vs nemad - lihtsad ja konkreetsed vastandamised panevad Bushi põlema ja tegutsema.
Stone'i filmi suurim mõnu ongi vast selles, kuidas ta, hoides George'i ja Laurat inimlikena, muudab presidenti ümbritsevad nõuandjad nõmedateks karikatuurideks. Armetu välimusega Rove, kes tõsimeeli end kuningategijaks peab. Justkui riidepuu alla neelanud Rice. Õlimees Cheney vs sõjamees Colin Powell. Ja muidugi tõelise kõrghetkena stseen koosolekust, kus saab selgeks, et Iraagil pole mingeid massihävitusrelvi kunagi olnudki. Nõuandjad äraoleva ilmega jumalikku koogitükki mälumas... samal hetkel kui aina vihasemaks muutuv GW mõistab, et tema maailmavallutusplaanidega on nüüd päriselt lõpp.

Wikipedia teeb mõnikord murelikuks

Netis surfates koperdasin Wikipedias kõige puhtakujulisema korporatiivreklaami otsa. Täpselt sama jura leidub ka eestikeelses versioonis.
Selliste lehekülgede üleval hoidmine ei ole küll netientsüklopeediale kohane.

Rütmidoktor

Võimatult üksluise töö kõrvale soovitan Chris Hawkinsit. Tundide kaupa suurepärast musa parimas BBC kvaliteedis.

Nüüd kui lumi lõpuks sulanud

Jaanuaris õhkasin nagu väike laps Leisure Society laulu "The Last of the Melting Snow" järele. Tänaseks on see Nick Hemmingsi kirjutatud iludus Inglismaal avastatud ning esitatud koguni Ivor Novello auhinna kandidaadiks. Sellise imevahva uudise vestab Guardiani värske kirjatükk.

Armeenias tehakse nalja

Minu tööks on muuhulgas netis surfates üritada igasuguste sõnade kohta infot otsida. Aeg-ajalt jõuan sedamoodi asjadeni, mis pehmelt öeldes ei olnud sugugi plaanis. Justsama näiteks sellise (vist) Armeenia päritolu naljaklipini:

Sõnaseletus on ka juures:
To those who says they don't understand :
Diadia is like an uncle.
Tik Tak = a watch.
Nono = name of the horse :D
top top top = a horse riding :D
kupi kupi = well it's not a word but here it's i with water :D
Nono rides to drink but he asks not to because it's hot , Nono drinks it anyway (touches it nevermind) and gets burned and he says : I grab Nono and take it bit*h take it you motherf* i told you not to touch it you **** can't translate cursing cause you're language is different.

Ei mingit halastust

Ärkad 18. aprillil, heidad pilgu aknast välja ning näed, et maa on valge. Midagi jälgimat on raske ette kujutada. Tusameelsel talvel pole lõppu.

Sõima teenindajat

Mul tuleb siin ametis aeg-ajalt kliente nõustamas käia. Täna sattus ette täiesti erakordne eksemplar. Kõigepealt ei sobinud talle asjaolu, et olen meesterahvas. Järgmiseks väitis ta kurjalt, et ma tahan avalikus kohas tema ärisaladustesse tungida. Ja lõpuks keeldus üldse minusugustega suhtlemast. Õnnetus tõepoolest ei hüüa tulles.

Väikesed (suured) asjad

CG Mannerheimi mälestuste lehekülgedepikkused sõjatandristrateegiad on lõplikult ära tüüdanud. Muust vägev sõjamees kahjuks kirjutada ei osanud. Oma abiellumist näiteks mainis ühe lausega. Ja tosinast eruaastast maailmasõdade vahel oli niipalju lugeda, et käis korra Indias jahil. Aga tiiger jäi toona laskmata.
Niisiis kuulnud uuest eestikeelsest Rex Stoudist, seadsin kohe sammud Viru tänava Apollosse. Viimasel ajal on ta miskipärast alati nii inimtühi - tea kas lähedase suure konkurendi süü või inimesed lihtsalt ei osta parajasti raamatuid.
Ega ma ise ka poodi rohkem toetanud kui selle Stoudi sajalise võrra. Lappasin küll läbi hulganisti 300-400 krooniseid volüüme, aga ostmata nad minust jäid. Hinna ja potensiaalse väärtuse suhe vist polnud mu jaoks paigas.
Pärast läbi linna jalutades jäin mõtlema, et ma ju nõnda vähenõudlik tegelikult. Mida ma siis rõõmsaks olemiseks vajan? Oma kalli lähedust. Uut musa, mille sees ringi uidata ja avastusi teha. Mõnikord mõne toreda raamatu aeglaseks lugemiselamuseks. Mõne väärt filmi või huvitava spordivõistluse vaatamiseks. Kui tervis ja jaks lubavad, siis võimaluse ringi uidata. Välismaa on juba puhas erakordne luksus ja ei lähe arvesse. No jaa - sooja kohta kus olla, süüa ja juua ja magada. Ning vahest harva huvitava inimesega suhelda.
Jalutuskäigu lõpuks sain aru, et pole need nii väikesed asjad midagi. Suured ja kallid hoopis. Pole mul vaja siin midagi uhkustada, et kallid volüümid seekord ostmata jätsin.

Viimane

Üheksa nädala vanune Millvina Dean päästeti uppuvalt Titanicult aastal 1912. Täna on ta 97-aastasena viimane elusolev Titanicul viibija. Muidugi ei mäleta ta sellest midagi.
20. sajandi alguskümnendid hakkavad vaikselt unustusehõlma vajuma. On elus veel ühtegi Esimeses Maailmasõjas võidelnut?

Damn sure better than rain

Võitlevad liberaalid üheskoos ajaloo prügikastis

Prügikastikampaania on alanud. "Euroopa tasemel tegijad" vs "Reformierakonna ideed kuuluvad ajaloo prügikasti". Taas on eestlasel võimalus valida - toetad sa musti või valgeid jõude? Oma riiki või kahtlasi venkudega sahkerdajaid?
...oot oot, pea hoogu. Kallis sõber, eksid rängalt kui annad oma hääle reformile - ainsale poliitilisele jõule, kes suudab Savisaarest jagu saada. Ja ka sina, kes sa Ansipit ei salli: eurohääl keskile ei aita sind sugugi.
Ah et miks? Sellepärast, et Reformierakond ja Keskerakond on Euroopas liitlased. Nad kuuluvad Europarlamendis ühte fraktsiooni. Samad ideed, sama ajaloo prügikast.
Minu vaikne üleskutse sulle kes sa seda blogi loed: ürita ka sõbrale selgeks teha, et hääl Reformile ei ole hääl Keski vastu. Valid Ansipi, saad Ansipi JA Savisaare. Valid Savisaare, saad Savisaare JA Ansipi. Elagu liberaalid!

Soe päev

Klooga kanti minnes jäi meile ette üks metsajärv, kus luiged sõbralikult mingite veel määramata veelindudega sõbralikult koos ujusid.


Klooga rannas oli aga selline arusaamatu udulaam kerkimas. Alguses tundus, et see tuleb merelt. Lähemalt vaadates aga selgus, et pigem kerkis see hoopis adruvallist, mis päikese käes soojemaks kui ümbritsev õhk oli läinud.

Keegi oli ka rannas pauku teinud - aga millega?

Munad said metsikult värvilised - sibulakoored, hibiskus, tatratang, safran ja spinat!

Kadunud inimesed

Lõpetasin Siegfried von Wegesacki monumentaalse "Balti tragöödia", mis hiljaaegu Päevalehe raamatusarjas ilmus. Nagu ikka, lugesin aeglaselt, pikemate pausidega, aeg-ajalt loetu üle sügavamalt juureldes. Arvan, et see raamat võiks iga ajaloohuvilise eestlase lektüür olla. Mõtlen isegi, et lausa gümnaasiumis võiks õpetaja seda raamatut lugeda soovitada. Mitte, et tegemist oleks mingisuguse üüratu kunstiteosega. Pigem päris uus vaatenurk sellele meie kandile. Uus igaühe jaoks, kes nõukaajal või hiljem üles kasvanud. Need kadunud inimesed on meie jaoks täiesti tundmatud.
Baltisakslased või baltlased elasid siin meie kõrval, meid valitsedes sajandeid - ülbelt, julmalt ja kõrgilt. Lõpuks suunasid nad maarahva nende omaenese kultuuri poole. Me ei tänanud neid selle eest ning ega nad seda meilt oodanudki. Siis ühel ilusal päeval nad kadusid üleöö. Ja nii totaalselt, et enam pole neist järel mälestustki.
"Balti tragöödia" on ütlemata nukker raamat. Seal on kümnete, sadade lehekülgede kaupa lapsepõlvenostalgiat. Mõisa elu noorperemehe silme läbi - kellel endal ometi kunagi pole määratud peremeheks saada. Huvitavaid aspekte on siin ju hulganisti. Kõigepealt see, kuidas baltlased Lätit ja Eestit 1918. aastani nägid. Või siis ei näinud. Oli aadelkond, oli tsaaririik, oli võõraks jäänud unistuste Saksamaa. Elu keerles nende kolme telje ümber. Lätlane või eestlane oli umbusklik nägu kõrtsi juures, punane mässaja, keda vähesed mõistavad või siis ülialandlik maatööline või teener. Lätlane on Karlomeke, kes väsimatult pärisproua kõrval esimest päevast viimaseni.
Mõte, et neil rahvastel võiks peagi olla oma rahvusriik, oli baltlasele käsitamatu. Talle ei oleks see eluski pähe tulnud. Nii ei pidanud see minema. Ja et nii ikkagi lõpuks läks, oli baltlasele ehk suuremgi tragöödia kui hirmuäratav punane terror või unistuste Saksa keisririigi kokkuvarisemine.
Balti tragöödia, aga ühtlasi peategelase Aureli isiklik tragöödia. Raamatus nimetab ta ennast armetuks kõrvalvaatajaks ja seda ta tõesõna on. Kõrvalseisja tohutute ajalooliste muutuste aastatel 1905-1919, mis ühtlasi Aureli noorusaeg. Kunagi ei ole ta seal, kus toimuvad kõige olulisemad sündmused. Kõrvalseisja ka isiklikus elus. Naistelt vastuarmastust leidmata, sõpradest eemale triivides Aurel justkui hõljub oma kaduva kodumaa kohal, kordagi pidepunkti saavutamata. Jälgides, kuidas kõik talle oluline aeglaselt, aga jäägitult kaob, jättes alles vaid mälestused. Inglaste toel ajaloo vingerpussina tekkinud kartuli- ja linavabariigist lahkudes ütleb ta hüvasti ka viimastega.
Enamik baltlastest jäi aga kartuli- ja linavabariikidesse edasi, püüdes säilitada midagi oma identiteedist. Kuni 1939 viis viimasegi.
Järgmine kord mõne mõisa kõrval peatudes tasuks äkki mõelda, kes olid need veidrad inimesed, kes kunagi selle hoone ehitasid ja ümberkaudseid maid valitsesid? Ka nende jaoks oli see siin kodumaa. Mis võiks olla teisiti kui nad veel praegugi siin meie kõrval elaksid?

...baby baby all night long

Muusikaavastuste õhtu. Peter, Björn & John, VV Brown, Defend Moscow ja One EskimO. Sa ei tunne neid nimesid? Varsti on põhjust.
One EskimO on esialgu tuttav vaid Guardiani lugejatele ja BBC Raadio 2 eriti terastele kuulajatele. Albumit veel pole, aga singel "Kandi" on imetore laul ja sellele on lisatud armas video, mida ma kohe ei saa jätta siia kopeerimata. Ja vaata see kindlasti päris lõpuni.

SVT Play on fenomenaalne

Mitmed veebis saateid otse ülekandvad või siis varem valmis tehtud klippe näitavad lehed ei oska seda veel kvaliteetselt ja vaatajasõbralikult teha. Meenuvad näiteks ETV veebiülekanded viimaselt suusatamise MM-ilt, mis meenutasid läbi uduse lukuaugu piilumist. Kuni ühe plaanitud ülekande asemel pakuti hoopis (muuseas palju parema pildikvaliteediga) Edgar Savisaare pressikonverentsi. Ups.
Rootsi riigitelevisiooni SVT veebikeskkond esindab seevastu absoluutset kõrgtaset. Saadete pildikvaliteet on suurepärane ka tervel ekraanil vaadates, heli puhas ja pakutav valik mitmekesine. Näiteks soovitan rootsi keele oskajatele või lihtsalt rootsi muusika sõpradele sellist mõnusat saadet nagu Popcirkus.
SVT Play on hoopis uuel tasemel veebielamus.

Ra-Ta-Ta!

Kui ma olin päris väike lapsuke ja plaadimängijas keerles allolev lugu, olla ma hakanud mööda tuba ringi jooksma, plaksutama ja rõõmust kisama.
Tegelikult oli muidugi tolle ammuse vinüülplaadi peal inglisekeelne originaalversioon, aga sellest pole jälle nii toredat klippi leida. Vikerkaarevärvides džemper, pruun sametjakk ja pruunid sametpüksid. Vanasti osati riietuda!

Kiisunurrjan

Armeenia üle jalgpallis saavutatud võidu auks sai kass üheks õhtuks uue nime.