Depp on hea

Eile hilisõhtune uus Deppi film tasus elamuse mõttes vaatamist. Polnud selline lihtsakoeline tulista-tapa film. Selles mõttes muidugi jälle oli, et kui hakata põhisüzheed ümber jutustama, siis oli tulista-tapa. Aga mulle meeldis filmikeel. Ma ei tea päris täpselt õigeid termineid tõenäoliselt, aga osa sellest oli nagu käsikaameraga võetud ning seetõttu tõi sind kogu selle loo sisse. Sa ei saanud distansilt vaatajaks jääda. Sa nägid ka koledemat, eemaletõkuvamat - sinu nina pisteti peaaegu sinna sisse, sest üldplaane oli väga vähe, enamasti olid suured plaanid. Ja kogu asi jättis minu jaoks sümpaatse mulje. See ei kujutanud seda meest, kes tegelikult ju röövis raha ja tappis inimesi kõhklemata, kangelasena. (Nagu minu meelest kohati Hollywoodis kombeks on teha.) Ja Depp oli Depp - kogu oma näomiimikaga, mis on vaid temale nii omane, kohati meenutades piraadifilmi. Verd oli filmis ja tavaliselt mulle see väga ei meeldi - aga seda filmi soovitan. Millega seoses meenub mulle, et alles ma soovitasin sõbrale ühte teist filmi, kus filmi kogukompositsioon kaalus verehulga üles - Underworld: Rise of the Lycans (või õigemini selle triloogia kolmandat osa). Tagantjärele mõeldes, natuke verine ju ikkagi aga mitte taluvusläve ületavalt.