Et siis Barbi Pilvre on nakatunud poliitilisse idealismi, jätnud ajakirjanduse ja liitunud sotsidega. Omamoodi valus on seda kirjatükki lugeda, sest paratamatult tuleb silme ette, kuidas ise üpris hiljuti samamoodi mõtlesin. Kolm aastat parteipoliitika lähedalt jälgimist on seda idealismi minus nii lootusetult räsinud, et vaevalt temast enam elulooma saabki.
Selgus, et kallid kaaskodanikud enamasti idealistid ei ole. Selgus, et uue ja nõnda lootusrikkalt alustanud partei juhtpoliitikud on kaasajad ja sisedemokraatia juurutajad rohkem sõnades kui tegudes. Selgus, et poliitika on ikkagi omajagu räpane ja ebameeldiv. Selgus, et mina, kes ma kunagi gruppidesse kuulumisega hakkama pole saanud, ei sobi õieti ka parteis tegutsema.
Aga sellest kõigest hoolimata kiidan Barbi valiku heaks ja loodan, et tema aktivism annab tulemusi ning nakatab teisigi. Ja Eesti poliitika saab ühe julge ning toreda isiksuse juurde.
Kui pöörad vahel põrgu poole pilgu
-
Rüsasin end liiga pooleks.
Mul on kogu aeg võõrikult hea olla (v.a. siis, kui pole) ja selle najal
jaksan ootamatult palju. Nii et loomulikult võtan ka k...
3 päeva tagasi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar