Näoraamatulood

Sõbrakutse esmapilgul täiesti tundmatult inimeselt. Just mõtlesin, et seekord enne "ignore" vajutamist õige kirjutan ja küsin, et kes ja miks? Aga enne kuskil mälusopis midagi liikus. Guugeldades selguski, et kunagine klassikaaslane, keda viimati nägin pea 20 aastat tagasi.
Uurisin siis, palju toona umbkaudu kahekümneviiest lõpetajast ennast veel näoraamatus peidab. Mõni üksik vaid. Paljud preilid on ilmselt vahepeal prouadeks saanud ning mitmed nimegi vahetanud. Aga ikkagi vähe. Ühtlasi selgus, et nägupidi mäletan ehk ühte kolmandikku klassikaaslastest. Mõni nimigi ei ütle enam midagi. Jube kiiresti on aastad möödunud.

Tagasihoidlik vaikne kaabakas

Jätsin nimme lugemata kõik netikirjutised selle nn kurikamõrvari kohta, igasugustest kommentaaridest rääkimata. Aga täna tuleb postkasti Päevaleht ja sunnib rasvase punase pealkirjaga avalehel ikkagi teemat uurima. No ok, mida meie uuriv ajakirjandus siis on avastanud?
See kurikamõrvar olla üks tagasihoidlik, suurepäraste kutseoskustega vanalinna kokk, kes alati täitis kõik ülemuse käsud ja kunagi vastu ei vaielnud. Kinnise loomuga pereisa, kelle väikesteks harrastusteks olid aeg-ajalt vägistada ning nähtavasti ka tappa. Meel läheb igal inimesel vahest mustaks ja tuleb ennast kuidagi välja elada. Aga muidu oli ühiskonna kuri vaenlane tähelepandamatu hall tegelane nagu me kõik. Ei midagi hullumeelset ega eriskummalist. Mõrvahommikul jalutanud ka Snelli tiigi äärest rahumeeli tööle. Töö tuleb ära teha ja ülemäära juttu ajada ei maksa.
Nojah. Eks klassikudki kirjutavad, et vaikne mõrvar on see kõige hullem.
Eesti tublisse ja tervesse ühiskonda, kus igaüks oma asjadega ise hakkama peab saama ja teise inimese mured kedagi ei huvita, sobib selline mõrvar nagu rusikas silmaauku.

Pühapäevane filmiõhtu

Eilse koduse päeva lõpetasime koguni kahe järjestikuse filmiga. Üllatavalt jõuetekohane tundus.
Taarka tikkus rohkem unenägudesse kui Kellad. Justkui mäletan, et trügisin unes kusagil laulupeol või muul taolisel rahvalikul üritusel vägisi soololauljaks. Ehkki hääl oli nõrguke ning lauluoskused rohkem pentsikud.
Taarka tundus Eesti filmi kohta päris nauditav. Tehtud hoole ja armastusega. Seto laulutraditsioonid on mulle kaunis võõrad, aga sealsete elukommetega olen paari raamatu põhjal kokku puutunud. Kogukondlik sotsiaalne taust oma reeglitega, millest üle lihtsalt ei astuta. Individualistliku eestlase jaoks parajalt võõras ja uudishimu tekitav.
Taarka lugu oleks ju võinud veel palju traagilisemana kujutada. Püherdada vaesuses ja sotsiaalses tõrjutuses, mis vaesele rahvalaulikule terve ta elu osaks sai. Aga kuidagi suudeti omajagu huumorit ja optimismigi filmi ära peita. Siiri Sisaskit oli mõnus vaadata ka ja Tõnu Oja muidugi alati.
Veidi rohkem raha kulutades saanuks muidugi enam tagamaad avada. Ja ehk filmi muidu ka suursugusemaks muuta. Aga setokeelne film on haruldus ja esimene katsetus aia taha küll ei läinud.
Ja siis üks viimaseid lugusid Hercule Poirot' sarjast "Clocks". Agatha Christie oskas oma krimkasid mõnusalt varieerida. 12. hooaja ülejäänud filmid viisid David Suchet vapustava Poirot näiteks aururongiga sõitma või siis imepärase aiaga maamõisa, Clocks aga on põnev mõrvarijaht Doveri tänavatel. Segatuna veel kolmekümnendate aastate maailmapoliitika ja reetmistega. ITV Poirot filmid on algusest peale olnud võimatult stiilsed. Kunagi ei ole lahkutud kolmekümnendate ammukadunud idüllist - ehkki Agatha kirjutas ju neid lugusid veel seitsmekümnendatelgi. Romaan "Kellad" ilmus tegelikult näiteks aastal 1967.
"Clocksi" kaunid pastelsed värvid ja Doveri kandi vapustav loodus annavad filmile palju juurde. Ning lugu ise on esimesest minutist viimaseni põnev ja ettearvamatu.
"Clocks" on vast varsti ka ETV ekraanil. Loodan, et 12. hooaeg ei tähendanud Poirot lugude lõppu, vaid David Suchet'l lubatakse mängida ära ka viimased Christie kirjutatud krimkad. Lõpetades muidugi nukra hüvastijätuga "Eesriie langeb".

Tallinn Raekoja tornist

Ühel päikeselisel päeval tegime teoks ammuse unistuse ja ronisime Raekoja torni. Sealt näeb linna hoopis teise nurga alt kui Toompea vaateplatsidelt. Trepp on kitsas, astmed kõrged, ronimisvõimaluse eest pead turistihinda maksma ja reied pärast valutavad. Aga pildid saavad ilusad.

Hooaeg

Kõik tänavapostid hõiskavad, et uus hooaeg hakkab. Nojah kui on lõputult vaba raha, siis võiks ju jah teatrites käima hakata. Koolilapsed mõtlevad juba õudusega järgmisele nädalale. Mäletan minagi neid kella kaheksasi keemia kontrolltöid. Bussi nr 20A litsub end iga hommikuga aina rohkem noori innukaid neide, kes pole isiklikku autot veel jaksanud soetada. Miski asi neid seal Hallivanamehe peatuses ootab.
Mina sügist ei talu. September veel kuidagiviisi saab üle elatud, nädalavahetustel pääseb ehk loodusesse liikuma ja kõik. Aga siis on juba liiga külm ja pime. Ja nõnda pool aastat järjepanu. Detsembris tänu Pöffile ja pühadele väike puhkepaus, kuid jaanuar seda hullem.
Ei teagi, mis ma siin manan. Elul pole ju tegelikult häda midagi. Saaks veidigi arvuti juurest eemale. Igavusest peab kuidagi võitu saama. Igavus paneb jooma nagu Oskar Luts väga õigesti kirjeldab. Ning seda poleks hoopiski tarvis.
Õnneks on muusika. Ja head raamatud. Accelerando sai lõpuks loetud (lõpplahendus kuidagi pettumus) ja nüüd juba ka Indrek Hargla esimene "Apteeker Melchior". Iseenesest ju küllalt lihtsakoeline krimka, aga keskaegse Tallinna õhustik täpipealt tabatud. Ootan juba Melchiori järgmist seiklust.

Jõuluootus jälle algab

Huvitav on verivärske ametniku mõttemõlgutusi Hajameelse blogist lugeda. Ma ise olen seda tööd nii kaua teinud, et miski enam ei üllata. Ei mõtle ma suurt nende paberite sisulise tähenduse peale, millele alla kirjutan. Võtan stoilise rahuga asjaolu, et kui keegi on siin majas puhkusel, siis mina mõnda asja teha ei saa. Ei erutu üleliia kui arvutiprogramm päevade kaupa jupsib. Asjad on siin alati nõnda olnud ja saavad alati olema. Ametiasutus oma kindlate reeglitega.
Mul on ju siin ka omad reeglid. Ja omad väikesed mõnud. Palju on Eestis meessoost riigiametnikke, kes saavad endale lubada luksust t-särgiga tööl käia? OK, ametikõrgendust nii ei saa. Aga kõrgemal kohal eriti olla ei tahaks ka. Sest seal peab juba allkirja tähenduse peale mõtlema hakkama.
Aga ega tööl tagasi hea olla pole. Nii kui eile uksest sisse astusin, hakkas vastik enesetunne külge. Puhkuse ajal polnud vähimatki häda, aga nii kui siia laua taha istun...
Õnneks leevendas eilseid piinu sushiõhtu sõpradega, mis üle ootuste lõbusaks kujunes. Sushit oli muidugi liiga vähe ja see kadus taldrikutelt sekunditega. Aga samas oli tore kõrvalt vaadata HD-kontserdikanalilt Snow Patroli ja lihtsalt mõnusasti juttu ajada.
Nojah. Nüüd peab kuidagi ülejäänud nädala ka veel vastu pidama. Ja siis järgmise. Ja järgmise. Millal need jõulud nüüd tulevadki?

Rootsiretk 2010

Esmaspäev, 17.august

Millegipärast (reisiärevus?) olime eelneval ööl kehvasti maganud ja nii keerasimegi kohe laeva jõudes magama.
Pärast aga - laevakajuti Scrabble. Erakordselt tore ajaviide.
Öö laevas möödus vaikselt ja meri oli ka rahulik. Hommikul oli ainus soov juba autosse pääseda ja sõitma hakata.

Teisipäev, 18.august

Stockholmist saime kenasti autoga välja ja leidsime õige E18 otsa lihtsalt üles. Lootuses uimasust peletada tegime Shellis latte-peatuse (Bålsta ja Enköpingi vahel). Mõõnus!
Avesta poole sõites nägime esimest paljudest teeremontidest Rootsi teedel. Neid oli tõesti rohkesti! Kummaline oli see, et 2 või 3 korral oli ühe sõidusuuna sulgemise tõttu pandud foor liiklust reguleerima, kuid siiski lisaks foorile oli ootel olnud autokolonnile ka "lapsehoidja" pandud. Nimelt vedas rohelise tule korral kolonni remondikohast läbi vastav vilkuritega auto, millel oli rootsikeelne tekst - järgne mulle!

Eesmärk oli ühe rutuga kaugemale põhja jõuda, seepärast väga ringi ei vaadanud. Enne kui Hedemoras käisime korraks metsas ja ostsime kohalikust Hemköpist nosimist. Kusagil õnnestus põlv valusaks lüüa, nii et enne Morat oli päris mure liikumise pärast. Aga õnneks järgmiseks päevaks asi peaaegu unustatud.

Moras sattusime Vasaloppeti radadele. Muidu on see selline laisk ja mittemidagiütlev linnake. Kas puuhobune on Mora või kogu tohutu Dalarna maakonna sümbol? Igatahes ühe sellise otsa kohe Moras komistasime. Tundus, et olime seal ainsad, kes omavahel rootsi keelt ei rääkinud. Turismihooaeg tundus Rootsis läbi olevat. Jäi küsimus, palju veel põhjapoole põrutame. Oxbergis maanteelt lahkumise otsus osutus õigeks. Öö veetsime imekaunis paigas järvekaldal. Ja taas mitte kaugel Vasaloppeti radadest. Mõned kohalikud käisid suplemas, aga rohkem meid ei tülitanud keegi. Peale vägevate puravike, mis otse telgi kõrval kasvasid. Öösel algas pidev vihmasadu, mis ei lakanud õieti järgmise õhtuni.

Tüüpiline Rootsi mets. Palju suuri kive. Hedemora lähedal Brunnsjöni orienteerumis- ja suusakeskuses oleval loodusrajal - sel reisil meie esimene jalutuskäik looduses.



Kupoleni tohutust kaubanduskeskusest Borlänges möödume viuhti. Siis me veel ei teadnud, et poolteist päeva hiljem maabume sinnasamma viiendale korrusele ööbima. Poodi?!

Tüüpiline Rootsi elamine on punast värvi ja valgete aknaraamidega. Sedasama ka abihooned. Väidetavalt pakuti kunagi odavalt Rootsi rahvale tööstuse rauajääke kui odavat majavärvi. Ja sealt need punased hooned alguse said.

Mora kanti jõudes tõmbavad kõrgemad mäed taamal juba hirmsasti ligi.

Mora kirik, pärit lausa 13. sajandist. Siinsamas kõrval on igal varakevadel 90 km pikkuse Vasaloppeti finish. Korra on Raul Ollele siin võitjapärg kaela pistetud.

Rootsis on päris palju kitsaid sildu, kus autod korraga ühes suunas sõita saavad. Oxbergi lähedalt leidsime aga sellise "üheautosilla", kus autod niigi kitsukest teed veel rongidega jagama peavad.

Maagiline õhtuvalgus Oxbergi järve ääres. Kohalik rahvas käib seal suplemas, meile oli see väga sobiv telkimispaik.

Õnneks oli katelok, mida priimusel soojendada sai. Ei pidanud kordagi sooja toitu restoranist nõutama.

Maagilised pilved ja mäed. Oxbergssjön.

Hommik Oxbergi järve kõrval. Öösel alanud vihmasadu peab parajasti pisukest pausi. Kahjuks vaid üürikeseks hetkeks. Läbimärk telk juhtis meid järgmisel õhtul ootamatult Borlänge Kupolenisse.

Kolmapäev, 19. august
Oxbergist sõitma hakates lootsime mägedes päikest näha. Ümbrus oli aga õige hall. Hommikusööki jõudsime võtta alles Åsenis, peateelt kõrval asunud mägikülas. Õnneks jätkus viitsimist ilusa vaatega koht üles leida.
Sealsamas kõrval udune ja peegelsile järv Åsdammen, parklas silt: lubatud vaid kohalikele kalameestele. Polnud seal parajasti ühtegi märgata.
Peagi algasid tee ääres tohutud rabametsad, mis jätsid mulje, et oleme Rootsi metsikumasse ossa jõudnud. Mäetipud kadusid vaikselt udussse. Kusagil viis rappa väike laudtee, mida mööda siis kõndisime. Linnuvaatlustorni otsimiseks tundus liiga märg. Pealegi ootas Fulufjället.
Fulufjälleti rahvuspark on mägedesse igatsejale vist Eestist minnes üleüldse kõige lähedasem paik. Alla 500 kilomeetri Stockholmist. Seal on kümneid kilomeetreid matkaradu, aga pidevas vihmas valisime neist kõige lühema - Njupeskäri koseni viiva. Need paar tundi olid kahtlemata reisi tipphetk. Olime läbimärjad, aga rõõmsad. Fulufjälletis on nõiduslik mets põlispuude, sambla, sõnajalgade ja muidugi uduste mäenõlvadega. Marju on tee ääres rohkesti leida, rootslased korilusega ei tegele.

Edasi sõita oli lausa kahju. Kiirpõige Norrasse näitas, et teed on seal kehvemad ja sildimajandus olematu. Kaardil märgitud korralik maantee Ljordaleni ja Ostby vahel osutus lausa kruusateeks. Aga ega vist eksimisvõimalust tegelikult olnud. Aastaid tallel seisnud Norra mündid kulutasime jogurtile ja pasteedile - maitsvad mõlemad. Ja õige pea olime Rootsis tagasi.

Maantee möödub seal suurtest mäesuusakeskustest. Praegusel aastaajal kõik tühjad ja lumevabad. Sälenis jõudsime enda teadmata Vasaloppeti stardipaika. Nojah - Morast 90 kilomeetrit. Aga sinnapoole me tagasi ei sõitnud. Maantee 71 maantee 70 asemel. Kolm korda kihutas meist mööda üks väike veoauto (kiirusega vähemalt 130 km/h 90 alas). Mingi kullerauto ühest punktist teise kiirustamas?

Vihma muudkui kallas. Märg telk kuivas aeglaselt ja kämpingud ei kutsunud sugugi. Otsime Borlänges hotelli? OK, aga ülemäära kulutada ei taha. Scandia ja teised tundub liiga kallid. Ehk näkkab Falunis? Sinna jõudes tuleb Jutikul mõte bookinghouse'ist uurida ega tänaseks midagi odavat veel kinni panna ei saaks. Tundub uskumatu mõte - kell juba üheksa läbi. Aga ometi see õnnestub. Milleks see iPhone kõik võimeline pole. Ümbruskonna odavaim peatuspaik Kupolen Borlänges: odav öö kaubanduskeskuses 770 krooni.

Tuba õnnestub kinni panna, aga hotelli sisse saamist see veel ei taga. PIN-kood välisust ei ava, proovime kuidas iganes. Telefonikõne abil saame majja sisse, aga mitte liftiga üles. Helistame taas väsinud häälega valvemehikesele. Selgub, et lifti vastas on turvakapp ja seal sees toavõti, mis lubab viiendale korrusele sõita ja tuppa sisse pääseda.

Tundub täiesti sürr - mobiilist bookimine, telefoni teel saadud koodide abil kaubanduskeskusesse sisenemine ja lõpuks oma tuppa jõudmine... issanda teed on kummalised! Ja kui me suvalises bensukas guugeldasime, siis sõitis meist mööda auto, millel oli numbrimärgiks - GORILLA (vist oli Toyota Corolla). Ju siis Rootsis ei nõuta taolisel numbrimärgil vähemalt 1 numbri olemasolu.

Uh. Pea valutab ja väsimus pikast päevast tahab maha murda.

Kusagil tee peal kohatud kosk. Vett on Rootsis palju nagu metsi ja mägesidki. Maalilisi järvi ei jaksa vist kohalikud kuidagi ära imestada - neid on seal lõputult palju.

Aseni küla juures lubas kaart meile maalilist vaadet. Niikaua sõitsime ringi kuni üles leidsime.

Iga kilomeetriga jõudsime aina metsikuma looduse rüppe.

Matkaraja puhkekoht, seinal mitmes keeles linnuliikide nimekiri.

Asdammeni tohutu vaikne järv hommikuses vihmas ja udus.

Fulufjälleti rahvuspargi külastuskeskuse tohutu klaassein. Seina taga ürgraba.

Turvalised, hästi sildistatud matkarajad Fulufjälletis.

Taas kohtuvad vesi ja mets.

Võib vaid aimata nende kivikaljude kõrgust. Oleme 800 meetri kõrgusel.

Rootsi kõrgeim juga. Kui vaid seda udu segamas poleks.

Fulufjälleti mägedes hämmastas looduse lopsakus. Seal uitaks hea meele ja korraliku ilmaga päevi.

Norra piiri lähedal. Mäed on kõrged ja vaated oleksid meeletud kui...

Stoa kanal Norras. Kunagi parvetati siin puitu.

Neljapäev, 20.august

Uudistame natuke hommikul Falunit kuid midagi väga toredat silma ei jää. Korjame turistinfost paar voldikut ja sõidame Stabergi vasekaevanduse meistri endisesse elukohta. Seal on selline rahulik maaidüll, vaatepilt umbes nagu tublis Eesti suurtalus. Õunaaed ja köögiviljad ja korralik puumaja kõrvalhoonetega. Ehk mitte barokkstiilis nagu Stabergis, aga muidu küll. Nurga tagant algavad vasekarva väljad.

Sandvikenis paistab kaardi pealt suure järve vahelt tore tee läbi sõitvat. Läheme siis seda uudistama. Aga tegelikult varjutavad mõlemale poole tammi ehitatud majad vaate ning teetööd ei luba eriti kusagil peatuda.

Kihutame edasi, jätame Gävle vahele ning keerame E4 peale. Kusagil seal paistab tee kõrval huvitav hiinapärane ehitis Draakonivärav. Kaubanduskeskus ja hotell. Uudistama ei läinud. Sõitsime hoopis Örbuhusi, kus kunagi istus vangis kukutatud kuningas Erik XIV. Vaid mõned kilomeetrid eemal asub kaevanduslinn Dannemora oma tohutute rauakaevandusaukudega. Millegipärast pole turiste ega pääse ka kaevandusi endid uudistama. Pildistame siis eemalt, mis vähegi paistab. Igatahes ulatuvad kõige sügavamad kaevandused 500 meetrit maapõue ning rauda kaevandati siin juba 16. sajandil.

Kiirnuudlid parkimisplatsil soojaks ja edasi Öregrundi, kus meid juba lahkelt maitsva hautisega oodatakse. Paistab mõnus mereäärne linnake, pisikese sadama ja kitsate puhtate tänavatega. Kuritegevus sisuliselt puudub ning naaber tunneb naabrit. Pärast jalutuskäiku DVD "Geisha memuaarid". Ootad ehk rohkem kui pakutakse. Kuigi film on hirmus pikk. Miks jaapanlased seal omavahel rääkides inglist murravad? Hämmastav.

Olgu veel märgitud, et rootslased on vägevad hobusekasvatajaid. Neid loomi on tee kõrval palju rohkem kui lehmi või lambaid. Valgeid hobuseid ja riietatud hobuseid. Ühe korra näeme ka pullikarja. Ja esimest kassi alles Örbuhusis.

Maalitud kivi jalgrattateel kus me tegelikult sõita ei oleks tohtinud. Kaardil lubatud alternatiivtee Falunisse osutus olematuks ja sundis meid kiirteele naasma.

Faluni linna sümbol on vist sokk. Selliseid kirjuid eksemplare paistis seal mitu.

Toredad humalapostid - tundusid mulle oma lihtsuses väga võluvad. Tahaks oma aeda kubagi midagi sellist teha.

Faluni lähedal Stabergis kaevandati kunagi innukalt vaske. Kaevanduse omanik oli rikas mees ja võis endale lubada toredat maamõisa uhke barokkaiaga. Nüüd seda eurorahade toel vaikselt taastatakse. Mõnus koht jalutamiseks.

Meeltesegadushoogude tõttu või hoopis võimuvõitluse tulemusena võimult kõrvaldatud kuningas Erik XIV leidis siin oma õnnetu lõpu. Pandi arseeni toidu sisse. Nüüd ümbritseb kunagist vangilossi uhke park. Olime seal ainsad turistid.

Üks üpris viinamäe teo sarnane elukas.

Dannemoras kaevandati pikki sajandeid rauamaaki ja kaevandusshahtid ulatuvad 500 meetri sügavusse. Kahjuks jäi mulje, et matkarada on hooletusse jäetud.


Reede, 21. august
Hommikul istume kohvilauas ja kuidagi läheb jutt Rootsi majanduspõgenikele. Neid on ka maalilises Öregrundis ja mitte vähe. Süüriast ning Eritreast, Somaaliast. Paljud naudivad Rootsi riigi suurepäraseid toetusi, aga pole oma eluga ikkagi rahul. Eestlased ja teised Euroopa Liidu sisserändajad ei naudi nii suuri privileege. Mõte läheb vägisi sellele, et need võõrad rahvad ikkagi rikastavad Rootsi ühiskonda. Mis sellest, et on probleeme ja arusaamatusi. Tundub ikkagi märgatavalt sümpaatsem kui eestilik rahvusriigiihalus.

Vahepeal tuleb Rakveres sündinud kiisu Hanna toitu nõudma. Kasutab selleks kõiki oma kassilikke võlusid. Ja muidugi saab, mida tahab.

Öregrundis elav Marju viib meid Forsmarki tuumajaama vaatama. Taas üks koht, kuhu ei osanud arvata end sattuvat. Päris tasuta lubatakse reaktorite kõrval asuvasse vaatetorni, kust avaneb uhke vaade tohutule jaamale ning ümberkaudsetele metsastele saartele.

Ja siis ongi meil aeg hakata sadama poole sõitma. Teeme kiire vahepeatuse Uppsalas kuid näeme vähe - siiski piisavalt, et tagasi tahta. Stockholmi sisse sõites satume reedeõhtuse tipptunni ummikusse ja venime 10 km/h päris mitu kilomeetrit. Ja tagatipuks õnnestub valele teele keerata ning selle asemel, et otse sadamasse saada, eksleme sinna läbi keskklinna - kuid siiski suht ladusalt. Sadamasse jõudes oleme suht närvilised, sest laeva väljumiseni on vaid 35 min. Kuid peale meid tuleb veel 2 autot ja tuttavlik on järjekorras seistes peeglist piiludes nende näol tuttavat kergendust ja rõõmu näha: ikkagi jõudsime!

Kiisu Hanna. Pärit Rakverest, endine tänavakiisu, resideerub hetkel Öregrundis.

Forsmarki aatomielektrijaama vaatetornist avaneb vapustav vaade ümberkaudsetele saartele.

Üks Forsmarki tuumajaama reaktoreid, see kõige uuem. Rootsi pole kinni pidanud poliitilisest otsusest tuumaenergeetikast loobuda. Selleski jaamas on tõenäoliselt sadu töötajaid.

Forsmarki imetore külatanav. Ometi on mõni maja ka valge, taamal paistab kirik.

Uppsalas oli meil väga vähe aega ja ei näinud me suuremat midagi. Leidsime tuleviku tarbeks ühe toreda söögikoha.

Laeval pärast keerulisi seiklusi Stockholmi liikluses.

Veered laisalt, aeg

Päevad veerevad laisalt, ainult neetult kiiresti. Ma olen ise ka laisk, lihtsalt veel üks heaoluühiskonna parasiit. Ainult harva veel tõuseb kusagilt sisemusest protest. Aga ei jõua mõtetest kaugemale.

Mitmele poole oleme jõudnud. Alliklepa imeliselt läbipaistvat merevett nautima näiteks. Jutik leidis samalt rannalt imelisi kivisid ja tahab hirmsasti tagasi. Homme siis vist lähemegi.

Sel õhtul kui raju purustas puid ja kirikuid Tartus ning Väike-Maarjas, olime Raplas Jaan Tätte kontserdil. Seal ei juhtunud muud kui see, et võimendus ütles keset Maarja-Liisi laulu üles. Ja kadunuks ta jäigi. Kaugemal seisnud publik ei kuulnud äkki akustiliseks muutunud kontserti enam suuremat. Aga eks tuldigi rohkem kuuma koera ja õlle pärast.

Sünnipäev sai samuti taas mööda. Number suurem. Kingiti võimalus veidi oma lemmikmuusikat osta. Eks olengi nüüd mitu päeva mööda mälusoppe ringi rännanud. Ammu kadunud pärleid otsides ja mõne ka leides. Uuele ei julge ju kallist raha niisama kulutada.

Kumus on Mägi ja Finch ja Ormisson ja Lukk oma suurepärase neoimpressionismiga ning korrus kõrgemal töötavad tublid Nõukogude naised. La Rochelle'i ja värvikirevate Saaremaa maastikuetüüdide kaudu jõuad hetkega karmi krunniga Lydia Austerini, kes Stalini-aegses ringvaates julmalt klaveri taga komponeerib.

Kusagile vahele mahtus mõnus vaikne piknik punaste sõstarde ja peaaegu merevaatega. Ning põnevik Salt, mis tutvustab põhjelikult Angelina Jolie pruntis huuli ning ei peatu hetkekski. Mis selliste filmide juures pigem pluss kui miinus.

Järgmisel nädalal ootavad meid Rootsi tundmata maanteed ja mäed. Ning siis on suvega vist kõik. Sun rakkaus on mun valtatie.

Turr :)

Turr on selline ootamatult tore loom.

Parempopulism kogub hoogu

Tõsiselt vihastasin täna kui lugesin, et IRL-i nõudmisel on lõpetatud mitteabielulise kooselu õigusliku reguleerimise ettevalmistamine. Ka mitmed muud signaalid näitavad, et isamaalased kavatsevad valimiste eel äärmuslikumaid parempopulistlikke positsioone võtta. Ega see mingi üllatus muidugi pole, sest säärasele poliitikale on ühiskonnas tellimus olemas. Aga et seda kaarti hakkab kasutama seni küllaltki tolerantselt käitunud peavoolupartei, tekitab küll nördimust. IRL on langenud minu tulevastes valikutes isegi reformist allapoole.

Laiskvorsti nädal

Jah, nüüd on ta läbi. Teisipäevast pühapäevani jälgisin peamiselt kergejõustikku. Eesti, Soome ja Eurospordi vahel ringi hüpeldes saab umbes sellise spordiülekande nagu ise tahaks vaadata. Häirisid Osila ja Kallase kommentaarid Aafrika päritolu jooksjate pihta. Võiks ikka endale selgeks teha, mis vahe Aserbaidzhaani naftadollarite abil riiki esindama hangitud etiooplase ja Mo Farahi vahel, kes 9-aastasest peale Inglismaal elanud ja kogu sporditee seal läbi teinud. Ei saa inimest tema nahavärvi pärast sildistada. Palju on tüüpidel veel õppida.
Aga tore nädal oli. Mina vaimustunult brittide poolt nagu ikka ning võitsidki poisid ja tüdrukud kamaluga medaleid. Eesotsas vapustava Mo Farahiga, kes loodetavalt paari aasta pärast Londoni olümpial ka Aafrika jooksjatele tõsiselt vastu astub.
Eestil seal Barcelonas hästi ei läinud, nagu põhjamaadelgi. Aga kui ikka neid medalivariante on umbes maksimaalselt kolm, siis on ikka väga suur võimalus, et loodetut ei tulegi. Isegi hästi läinud meil viimastel aastatel.
Laupäeval käisime vahelduseks Viinistus "Kivist külalisi" kaemas. Ei pakkunud Kivastik seekord tavapärast elamust. Ed. Vilde ülipõnevast elust on kahetunnist tükki raske teha ka. Jääb paratamatult episoodiliseks. Kirjaniku ja ajakirjaniku Vildeni tegelikult ei jõutudki. Noorest mehest saab sekunditega rauk ja ülekohtuselt naerualune.
Pärast hakkasin mõtlema sellele Palusalu paralleelile. Saan aru küll, miks Kivastik seda kasutas, aga veidi tundus kohatu. Palusalu on muidugi kuulus, aga ta tuli ju olümpiavõitjaks 1936 kui Vilde juba surnud ja maha maetud. Mis võistlejad valitsuse kingitud maja peale nad siis olla said. Eestil oli juba Vilde eluajal mitmeid maadluse olümpiavõitjaid. Võinuks küll selle oma maja loo kuidagi teistmoodi lahendada. Kui oli just vaja sellele episoodile nii suurt tähelepanu pöörata.
Kivastik janditab veidi ülemäära seekord. Ei jõua selle tükiga Vildele lähedale ja hoopis ei jõua tema kaasaegseteni. Ei läinud mulle tema lugu hinge.