Veered laisalt, aeg

Päevad veerevad laisalt, ainult neetult kiiresti. Ma olen ise ka laisk, lihtsalt veel üks heaoluühiskonna parasiit. Ainult harva veel tõuseb kusagilt sisemusest protest. Aga ei jõua mõtetest kaugemale.

Mitmele poole oleme jõudnud. Alliklepa imeliselt läbipaistvat merevett nautima näiteks. Jutik leidis samalt rannalt imelisi kivisid ja tahab hirmsasti tagasi. Homme siis vist lähemegi.

Sel õhtul kui raju purustas puid ja kirikuid Tartus ning Väike-Maarjas, olime Raplas Jaan Tätte kontserdil. Seal ei juhtunud muud kui see, et võimendus ütles keset Maarja-Liisi laulu üles. Ja kadunuks ta jäigi. Kaugemal seisnud publik ei kuulnud äkki akustiliseks muutunud kontserti enam suuremat. Aga eks tuldigi rohkem kuuma koera ja õlle pärast.

Sünnipäev sai samuti taas mööda. Number suurem. Kingiti võimalus veidi oma lemmikmuusikat osta. Eks olengi nüüd mitu päeva mööda mälusoppe ringi rännanud. Ammu kadunud pärleid otsides ja mõne ka leides. Uuele ei julge ju kallist raha niisama kulutada.

Kumus on Mägi ja Finch ja Ormisson ja Lukk oma suurepärase neoimpressionismiga ning korrus kõrgemal töötavad tublid Nõukogude naised. La Rochelle'i ja värvikirevate Saaremaa maastikuetüüdide kaudu jõuad hetkega karmi krunniga Lydia Austerini, kes Stalini-aegses ringvaates julmalt klaveri taga komponeerib.

Kusagile vahele mahtus mõnus vaikne piknik punaste sõstarde ja peaaegu merevaatega. Ning põnevik Salt, mis tutvustab põhjelikult Angelina Jolie pruntis huuli ning ei peatu hetkekski. Mis selliste filmide juures pigem pluss kui miinus.

Järgmisel nädalal ootavad meid Rootsi tundmata maanteed ja mäed. Ning siis on suvega vist kõik. Sun rakkaus on mun valtatie.