Rootsiretk 2010

Esmaspäev, 17.august

Millegipärast (reisiärevus?) olime eelneval ööl kehvasti maganud ja nii keerasimegi kohe laeva jõudes magama.
Pärast aga - laevakajuti Scrabble. Erakordselt tore ajaviide.
Öö laevas möödus vaikselt ja meri oli ka rahulik. Hommikul oli ainus soov juba autosse pääseda ja sõitma hakata.

Teisipäev, 18.august

Stockholmist saime kenasti autoga välja ja leidsime õige E18 otsa lihtsalt üles. Lootuses uimasust peletada tegime Shellis latte-peatuse (Bålsta ja Enköpingi vahel). Mõõnus!
Avesta poole sõites nägime esimest paljudest teeremontidest Rootsi teedel. Neid oli tõesti rohkesti! Kummaline oli see, et 2 või 3 korral oli ühe sõidusuuna sulgemise tõttu pandud foor liiklust reguleerima, kuid siiski lisaks foorile oli ootel olnud autokolonnile ka "lapsehoidja" pandud. Nimelt vedas rohelise tule korral kolonni remondikohast läbi vastav vilkuritega auto, millel oli rootsikeelne tekst - järgne mulle!

Eesmärk oli ühe rutuga kaugemale põhja jõuda, seepärast väga ringi ei vaadanud. Enne kui Hedemoras käisime korraks metsas ja ostsime kohalikust Hemköpist nosimist. Kusagil õnnestus põlv valusaks lüüa, nii et enne Morat oli päris mure liikumise pärast. Aga õnneks järgmiseks päevaks asi peaaegu unustatud.

Moras sattusime Vasaloppeti radadele. Muidu on see selline laisk ja mittemidagiütlev linnake. Kas puuhobune on Mora või kogu tohutu Dalarna maakonna sümbol? Igatahes ühe sellise otsa kohe Moras komistasime. Tundus, et olime seal ainsad, kes omavahel rootsi keelt ei rääkinud. Turismihooaeg tundus Rootsis läbi olevat. Jäi küsimus, palju veel põhjapoole põrutame. Oxbergis maanteelt lahkumise otsus osutus õigeks. Öö veetsime imekaunis paigas järvekaldal. Ja taas mitte kaugel Vasaloppeti radadest. Mõned kohalikud käisid suplemas, aga rohkem meid ei tülitanud keegi. Peale vägevate puravike, mis otse telgi kõrval kasvasid. Öösel algas pidev vihmasadu, mis ei lakanud õieti järgmise õhtuni.

Tüüpiline Rootsi mets. Palju suuri kive. Hedemora lähedal Brunnsjöni orienteerumis- ja suusakeskuses oleval loodusrajal - sel reisil meie esimene jalutuskäik looduses.



Kupoleni tohutust kaubanduskeskusest Borlänges möödume viuhti. Siis me veel ei teadnud, et poolteist päeva hiljem maabume sinnasamma viiendale korrusele ööbima. Poodi?!

Tüüpiline Rootsi elamine on punast värvi ja valgete aknaraamidega. Sedasama ka abihooned. Väidetavalt pakuti kunagi odavalt Rootsi rahvale tööstuse rauajääke kui odavat majavärvi. Ja sealt need punased hooned alguse said.

Mora kanti jõudes tõmbavad kõrgemad mäed taamal juba hirmsasti ligi.

Mora kirik, pärit lausa 13. sajandist. Siinsamas kõrval on igal varakevadel 90 km pikkuse Vasaloppeti finish. Korra on Raul Ollele siin võitjapärg kaela pistetud.

Rootsis on päris palju kitsaid sildu, kus autod korraga ühes suunas sõita saavad. Oxbergi lähedalt leidsime aga sellise "üheautosilla", kus autod niigi kitsukest teed veel rongidega jagama peavad.

Maagiline õhtuvalgus Oxbergi järve ääres. Kohalik rahvas käib seal suplemas, meile oli see väga sobiv telkimispaik.

Õnneks oli katelok, mida priimusel soojendada sai. Ei pidanud kordagi sooja toitu restoranist nõutama.

Maagilised pilved ja mäed. Oxbergssjön.

Hommik Oxbergi järve kõrval. Öösel alanud vihmasadu peab parajasti pisukest pausi. Kahjuks vaid üürikeseks hetkeks. Läbimärk telk juhtis meid järgmisel õhtul ootamatult Borlänge Kupolenisse.

Kolmapäev, 19. august
Oxbergist sõitma hakates lootsime mägedes päikest näha. Ümbrus oli aga õige hall. Hommikusööki jõudsime võtta alles Åsenis, peateelt kõrval asunud mägikülas. Õnneks jätkus viitsimist ilusa vaatega koht üles leida.
Sealsamas kõrval udune ja peegelsile järv Åsdammen, parklas silt: lubatud vaid kohalikele kalameestele. Polnud seal parajasti ühtegi märgata.
Peagi algasid tee ääres tohutud rabametsad, mis jätsid mulje, et oleme Rootsi metsikumasse ossa jõudnud. Mäetipud kadusid vaikselt udussse. Kusagil viis rappa väike laudtee, mida mööda siis kõndisime. Linnuvaatlustorni otsimiseks tundus liiga märg. Pealegi ootas Fulufjället.
Fulufjälleti rahvuspark on mägedesse igatsejale vist Eestist minnes üleüldse kõige lähedasem paik. Alla 500 kilomeetri Stockholmist. Seal on kümneid kilomeetreid matkaradu, aga pidevas vihmas valisime neist kõige lühema - Njupeskäri koseni viiva. Need paar tundi olid kahtlemata reisi tipphetk. Olime läbimärjad, aga rõõmsad. Fulufjälletis on nõiduslik mets põlispuude, sambla, sõnajalgade ja muidugi uduste mäenõlvadega. Marju on tee ääres rohkesti leida, rootslased korilusega ei tegele.

Edasi sõita oli lausa kahju. Kiirpõige Norrasse näitas, et teed on seal kehvemad ja sildimajandus olematu. Kaardil märgitud korralik maantee Ljordaleni ja Ostby vahel osutus lausa kruusateeks. Aga ega vist eksimisvõimalust tegelikult olnud. Aastaid tallel seisnud Norra mündid kulutasime jogurtile ja pasteedile - maitsvad mõlemad. Ja õige pea olime Rootsis tagasi.

Maantee möödub seal suurtest mäesuusakeskustest. Praegusel aastaajal kõik tühjad ja lumevabad. Sälenis jõudsime enda teadmata Vasaloppeti stardipaika. Nojah - Morast 90 kilomeetrit. Aga sinnapoole me tagasi ei sõitnud. Maantee 71 maantee 70 asemel. Kolm korda kihutas meist mööda üks väike veoauto (kiirusega vähemalt 130 km/h 90 alas). Mingi kullerauto ühest punktist teise kiirustamas?

Vihma muudkui kallas. Märg telk kuivas aeglaselt ja kämpingud ei kutsunud sugugi. Otsime Borlänges hotelli? OK, aga ülemäära kulutada ei taha. Scandia ja teised tundub liiga kallid. Ehk näkkab Falunis? Sinna jõudes tuleb Jutikul mõte bookinghouse'ist uurida ega tänaseks midagi odavat veel kinni panna ei saaks. Tundub uskumatu mõte - kell juba üheksa läbi. Aga ometi see õnnestub. Milleks see iPhone kõik võimeline pole. Ümbruskonna odavaim peatuspaik Kupolen Borlänges: odav öö kaubanduskeskuses 770 krooni.

Tuba õnnestub kinni panna, aga hotelli sisse saamist see veel ei taga. PIN-kood välisust ei ava, proovime kuidas iganes. Telefonikõne abil saame majja sisse, aga mitte liftiga üles. Helistame taas väsinud häälega valvemehikesele. Selgub, et lifti vastas on turvakapp ja seal sees toavõti, mis lubab viiendale korrusele sõita ja tuppa sisse pääseda.

Tundub täiesti sürr - mobiilist bookimine, telefoni teel saadud koodide abil kaubanduskeskusesse sisenemine ja lõpuks oma tuppa jõudmine... issanda teed on kummalised! Ja kui me suvalises bensukas guugeldasime, siis sõitis meist mööda auto, millel oli numbrimärgiks - GORILLA (vist oli Toyota Corolla). Ju siis Rootsis ei nõuta taolisel numbrimärgil vähemalt 1 numbri olemasolu.

Uh. Pea valutab ja väsimus pikast päevast tahab maha murda.

Kusagil tee peal kohatud kosk. Vett on Rootsis palju nagu metsi ja mägesidki. Maalilisi järvi ei jaksa vist kohalikud kuidagi ära imestada - neid on seal lõputult palju.

Aseni küla juures lubas kaart meile maalilist vaadet. Niikaua sõitsime ringi kuni üles leidsime.

Iga kilomeetriga jõudsime aina metsikuma looduse rüppe.

Matkaraja puhkekoht, seinal mitmes keeles linnuliikide nimekiri.

Asdammeni tohutu vaikne järv hommikuses vihmas ja udus.

Fulufjälleti rahvuspargi külastuskeskuse tohutu klaassein. Seina taga ürgraba.

Turvalised, hästi sildistatud matkarajad Fulufjälletis.

Taas kohtuvad vesi ja mets.

Võib vaid aimata nende kivikaljude kõrgust. Oleme 800 meetri kõrgusel.

Rootsi kõrgeim juga. Kui vaid seda udu segamas poleks.

Fulufjälleti mägedes hämmastas looduse lopsakus. Seal uitaks hea meele ja korraliku ilmaga päevi.

Norra piiri lähedal. Mäed on kõrged ja vaated oleksid meeletud kui...

Stoa kanal Norras. Kunagi parvetati siin puitu.

Neljapäev, 20.august

Uudistame natuke hommikul Falunit kuid midagi väga toredat silma ei jää. Korjame turistinfost paar voldikut ja sõidame Stabergi vasekaevanduse meistri endisesse elukohta. Seal on selline rahulik maaidüll, vaatepilt umbes nagu tublis Eesti suurtalus. Õunaaed ja köögiviljad ja korralik puumaja kõrvalhoonetega. Ehk mitte barokkstiilis nagu Stabergis, aga muidu küll. Nurga tagant algavad vasekarva väljad.

Sandvikenis paistab kaardi pealt suure järve vahelt tore tee läbi sõitvat. Läheme siis seda uudistama. Aga tegelikult varjutavad mõlemale poole tammi ehitatud majad vaate ning teetööd ei luba eriti kusagil peatuda.

Kihutame edasi, jätame Gävle vahele ning keerame E4 peale. Kusagil seal paistab tee kõrval huvitav hiinapärane ehitis Draakonivärav. Kaubanduskeskus ja hotell. Uudistama ei läinud. Sõitsime hoopis Örbuhusi, kus kunagi istus vangis kukutatud kuningas Erik XIV. Vaid mõned kilomeetrid eemal asub kaevanduslinn Dannemora oma tohutute rauakaevandusaukudega. Millegipärast pole turiste ega pääse ka kaevandusi endid uudistama. Pildistame siis eemalt, mis vähegi paistab. Igatahes ulatuvad kõige sügavamad kaevandused 500 meetrit maapõue ning rauda kaevandati siin juba 16. sajandil.

Kiirnuudlid parkimisplatsil soojaks ja edasi Öregrundi, kus meid juba lahkelt maitsva hautisega oodatakse. Paistab mõnus mereäärne linnake, pisikese sadama ja kitsate puhtate tänavatega. Kuritegevus sisuliselt puudub ning naaber tunneb naabrit. Pärast jalutuskäiku DVD "Geisha memuaarid". Ootad ehk rohkem kui pakutakse. Kuigi film on hirmus pikk. Miks jaapanlased seal omavahel rääkides inglist murravad? Hämmastav.

Olgu veel märgitud, et rootslased on vägevad hobusekasvatajaid. Neid loomi on tee kõrval palju rohkem kui lehmi või lambaid. Valgeid hobuseid ja riietatud hobuseid. Ühe korra näeme ka pullikarja. Ja esimest kassi alles Örbuhusis.

Maalitud kivi jalgrattateel kus me tegelikult sõita ei oleks tohtinud. Kaardil lubatud alternatiivtee Falunisse osutus olematuks ja sundis meid kiirteele naasma.

Faluni linna sümbol on vist sokk. Selliseid kirjuid eksemplare paistis seal mitu.

Toredad humalapostid - tundusid mulle oma lihtsuses väga võluvad. Tahaks oma aeda kubagi midagi sellist teha.

Faluni lähedal Stabergis kaevandati kunagi innukalt vaske. Kaevanduse omanik oli rikas mees ja võis endale lubada toredat maamõisa uhke barokkaiaga. Nüüd seda eurorahade toel vaikselt taastatakse. Mõnus koht jalutamiseks.

Meeltesegadushoogude tõttu või hoopis võimuvõitluse tulemusena võimult kõrvaldatud kuningas Erik XIV leidis siin oma õnnetu lõpu. Pandi arseeni toidu sisse. Nüüd ümbritseb kunagist vangilossi uhke park. Olime seal ainsad turistid.

Üks üpris viinamäe teo sarnane elukas.

Dannemoras kaevandati pikki sajandeid rauamaaki ja kaevandusshahtid ulatuvad 500 meetri sügavusse. Kahjuks jäi mulje, et matkarada on hooletusse jäetud.


Reede, 21. august
Hommikul istume kohvilauas ja kuidagi läheb jutt Rootsi majanduspõgenikele. Neid on ka maalilises Öregrundis ja mitte vähe. Süüriast ning Eritreast, Somaaliast. Paljud naudivad Rootsi riigi suurepäraseid toetusi, aga pole oma eluga ikkagi rahul. Eestlased ja teised Euroopa Liidu sisserändajad ei naudi nii suuri privileege. Mõte läheb vägisi sellele, et need võõrad rahvad ikkagi rikastavad Rootsi ühiskonda. Mis sellest, et on probleeme ja arusaamatusi. Tundub ikkagi märgatavalt sümpaatsem kui eestilik rahvusriigiihalus.

Vahepeal tuleb Rakveres sündinud kiisu Hanna toitu nõudma. Kasutab selleks kõiki oma kassilikke võlusid. Ja muidugi saab, mida tahab.

Öregrundis elav Marju viib meid Forsmarki tuumajaama vaatama. Taas üks koht, kuhu ei osanud arvata end sattuvat. Päris tasuta lubatakse reaktorite kõrval asuvasse vaatetorni, kust avaneb uhke vaade tohutule jaamale ning ümberkaudsetele metsastele saartele.

Ja siis ongi meil aeg hakata sadama poole sõitma. Teeme kiire vahepeatuse Uppsalas kuid näeme vähe - siiski piisavalt, et tagasi tahta. Stockholmi sisse sõites satume reedeõhtuse tipptunni ummikusse ja venime 10 km/h päris mitu kilomeetrit. Ja tagatipuks õnnestub valele teele keerata ning selle asemel, et otse sadamasse saada, eksleme sinna läbi keskklinna - kuid siiski suht ladusalt. Sadamasse jõudes oleme suht närvilised, sest laeva väljumiseni on vaid 35 min. Kuid peale meid tuleb veel 2 autot ja tuttavlik on järjekorras seistes peeglist piiludes nende näol tuttavat kergendust ja rõõmu näha: ikkagi jõudsime!

Kiisu Hanna. Pärit Rakverest, endine tänavakiisu, resideerub hetkel Öregrundis.

Forsmarki aatomielektrijaama vaatetornist avaneb vapustav vaade ümberkaudsetele saartele.

Üks Forsmarki tuumajaama reaktoreid, see kõige uuem. Rootsi pole kinni pidanud poliitilisest otsusest tuumaenergeetikast loobuda. Selleski jaamas on tõenäoliselt sadu töötajaid.

Forsmarki imetore külatanav. Ometi on mõni maja ka valge, taamal paistab kirik.

Uppsalas oli meil väga vähe aega ja ei näinud me suuremat midagi. Leidsime tuleviku tarbeks ühe toreda söögikoha.

Laeval pärast keerulisi seiklusi Stockholmi liikluses.