Laiskvorsti nädal

Jah, nüüd on ta läbi. Teisipäevast pühapäevani jälgisin peamiselt kergejõustikku. Eesti, Soome ja Eurospordi vahel ringi hüpeldes saab umbes sellise spordiülekande nagu ise tahaks vaadata. Häirisid Osila ja Kallase kommentaarid Aafrika päritolu jooksjate pihta. Võiks ikka endale selgeks teha, mis vahe Aserbaidzhaani naftadollarite abil riiki esindama hangitud etiooplase ja Mo Farahi vahel, kes 9-aastasest peale Inglismaal elanud ja kogu sporditee seal läbi teinud. Ei saa inimest tema nahavärvi pärast sildistada. Palju on tüüpidel veel õppida.
Aga tore nädal oli. Mina vaimustunult brittide poolt nagu ikka ning võitsidki poisid ja tüdrukud kamaluga medaleid. Eesotsas vapustava Mo Farahiga, kes loodetavalt paari aasta pärast Londoni olümpial ka Aafrika jooksjatele tõsiselt vastu astub.
Eestil seal Barcelonas hästi ei läinud, nagu põhjamaadelgi. Aga kui ikka neid medalivariante on umbes maksimaalselt kolm, siis on ikka väga suur võimalus, et loodetut ei tulegi. Isegi hästi läinud meil viimastel aastatel.
Laupäeval käisime vahelduseks Viinistus "Kivist külalisi" kaemas. Ei pakkunud Kivastik seekord tavapärast elamust. Ed. Vilde ülipõnevast elust on kahetunnist tükki raske teha ka. Jääb paratamatult episoodiliseks. Kirjaniku ja ajakirjaniku Vildeni tegelikult ei jõutudki. Noorest mehest saab sekunditega rauk ja ülekohtuselt naerualune.
Pärast hakkasin mõtlema sellele Palusalu paralleelile. Saan aru küll, miks Kivastik seda kasutas, aga veidi tundus kohatu. Palusalu on muidugi kuulus, aga ta tuli ju olümpiavõitjaks 1936 kui Vilde juba surnud ja maha maetud. Mis võistlejad valitsuse kingitud maja peale nad siis olla said. Eestil oli juba Vilde eluajal mitmeid maadluse olümpiavõitjaid. Võinuks küll selle oma maja loo kuidagi teistmoodi lahendada. Kui oli just vaja sellele episoodile nii suurt tähelepanu pöörata.
Kivastik janditab veidi ülemäära seekord. Ei jõua selle tükiga Vildele lähedale ja hoopis ei jõua tema kaasaegseteni. Ei läinud mulle tema lugu hinge.