Puhkuserõõmud

Öö oli taas liiga palav. Poole seitsme paiku lõpetasin magamistuppa tunginud kärbsega võitlemise ning siirdusin rõdule küberpunki lugema. Vihma hakkas varsti sabistama ja oli erakordselt mõnus olla. Nüüd mõtlen, kas minna uuesti magama või asuda viiekümne kilomeetri käimist jälgima.

Ajalehes nõuab keegi nelja teleka omanikust psühholoog analooglevi tagasi. Et elu on meil isegi õudne (pere, töö, raha) ja nüüd veel telepilt hangub ka. Hakkasin mõtlema, kuidas mina saaksin hakkama nelja üheaegselt mängiva telekaga, mis on osaliselt teenusepakkujate omad ja osaliselt antennepidi eri saatjatele suunatud. Ilmselt hästi. Loodetavasti oleks nendest neljast korraga mängivast telerist ka pidevalt midagi vaadata. Tõenäoliselt oleks mul siis tunne nagu Accelerando peategelasel Manfredil, kes 24 tundi ööpäevas ühendatud andmesidevõrku. Huvitav, mis Manfred peale hakkaks kui võrk äkki hanguks? Õudne isegi mõelda. Ilmselt mõistaks ta siis analooglevi nõudva psühholoogi muret hästi.

Teisal samas lehes rõõmustab anonüümne juhtajakirjanik, et Tallinnas koristati mingilt ristmikult valgusfoor. Jube tore olevat jalakäijal ilma foorideta liigelda, sest siis peab ta liiklusele tähelepanu pöörama. Autod kõik kenasti seisavad vöötraja ees ja elu on ilus. Juhtajakirjanik ei käi ilmselt kunagi jala Tallinna kesklinnas.

Oeh - aga varsti hakkab õnneks käimine ja ei pea rohkem ajalehte lugema.