Vahepeal on jälle risti ja põiki Eestimaal sõidetud. Viljandi folgile reedel jõudes tundus, et oleme vist väga hiljaks jäänud. Rahvast oli murdu ning enamik neist nii rõõmsa ja rahuloleva ilmega. Lausa kade hakkas. Tuttavad ja aatekaaslased jäid küll pea kõik kohtamata. Kuid enamasti noori, end täiesti vabalt tundvaid inimesi on rõõm jälgida. Jälgida ja mõistatada, kes nad on, kust tulnud ja kuidas nii pagana ilusaks kasvanud.
Folk on jah täna massiüritus. Aga sellisena vist ikka vajalik. Unistajate rahvakild saab korraks suuremas summas kokku. Ammu valmis saanud väiklases hädaldavas riigis unistajatel kerge elada ju pole. Saagu nad siis mõned päevadki omale. Mulle küll paistab, et enamik suudab Viljandi folki juba müürina ümbritsevat kommertsi üpris lihtsalt ignoreerida.
Muusika on Viljandis vist vähestele peamine. Alustasime oma kolme kontserdi sarja iirlaste Michelle O'Breini pundiga. Klassikaliselt esitatud Iiri tantsulood panid inimesed liikuma. Ilm justkui troopikas - äsja tuli vihmasabin, nüüd kere vihmast ja higist läbimärg. Kuid järve pealt tuleb väike tuule virvendus ja sellestki piisab, et toibuda. Ja nautida. Sest kui kõik su ümber on rahul, kuidas isegi saad nukraks jääda.
Ale Mölleri bändile Kaevumäele jääme hoopis hiljaks. Ei leia enam kohta, kust lava hästi näha. Rahvusvaheline punt - rootslane, mehhiklane, senegaallane, kreeklanna, tohutu suur Kanadast pärit bassimees nagu mägi. Aga nende muusika jätab kuidagi külmaks. Lava ees saaks ilmselt tohutu fiilingu, aga ei taha trügida. Jalutan ja vaatan järve poole. Suvi enam uhkemaks muutuda ei saa.
Ning lõpuks Pantokraator Lauri Saatpaluga. Vanad rokivad mis jube. Aitaks kui oleks selle bändiga seoses mõni oma mälestus või meeleolu. Ei mäleta neist aga midagi ja seepärast on etnohardrokk esimeste laulude aegu veidi võõristav. Kuid mida edasi, seda paremaks läheb. Minu ees tantsib imekaunis tütarlaps ennastunustavalt. Temal ei saa ka Pantokraatoriga ühist ajalugu olla. Polnud siis veel sündinudki. Tantsin hoopis ise ka ja lasen muusikal end kaasa viia.
Kuni äkki ongi lõpp. Edasi lõunasse läbi sähvivate välkude.
Pühapäeval jalutan veel tunnikese Viljandis. Reedene ind paistab festivalil olema vaibunud. Vaid kõige vapramad on jäänud põrgukuumuses ringi tuiama. Laisk ja lämbe suvepäev. Kontserdile enam ei jõuagi.
Kuni äkki eile jälle. Sõidame seekord ida poole. Ilmajaam on õnneks õnneks õnneks tublisti puusse pannud. Ajalehes pakutakse üle Põhja-Eesti +35, tegelikult tundub märksa inimlikum. Paukjärve ülimõnusas vees suplemise aegu tõmbab taeva pilve ja varsti kastab taas maad äike. Kui läbi Rakvere õhtuks Käsmu mereranda jõuame, on vaevalt veidi üle kahekümne. Uskumatult hea kui ei pea higistama.
Käsmus mängib Jäääär intiimse kontserdi vähesele publikule. Folgi rahvas muidugi puhkab alles. Ehk on ilmgi Tallinnas hirmus kole olnud. Aga meile kohalolijaile teevad eemalviibijad seekord teene.
Ei kuula ma neid kuulsaid tartlasi eriti tihti, aga meeldivad mulle küll. Meenuvad ammused kursapeod ja kaua aega kohtamata inimesed. Meenub Tartu Antoniuse õu päris palju aastaid tagasi ning üks imetore kontsert seal. Käsmul hakkab äkki helisüsteem streikima. Aga ka see ei häiri ülemäära. Sööt, Taun ja co mängivad põhjalikult ja pikalt. Kuni pimedus laskub mere kohale ja tohutult tore suvepäev möödas.
Postitused
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar