Pühapäeval

Silmad lahti teinud, elasin veel mõnda aega unenäos. Ma olin pulmas, aga olin ma siis peigmees? Vist mitte. Pruudi suguvõsa oli selle peigmehe vastu igatahes väga vaenulik. Viivitasid otsustavat hetke nagu said. Aga pruut armastas oma poissi. Ja nii nad ikkagi abiellusid kirikus, kus pruudi poolel ei istunud kedagi.

Et Jutik läks kontorisse tööle, võtsin A Bettiku ja vaatasin, mis Liibüas ja Jaapanis toimub. Mitu päeva huvitas ajakirjandust eelkõige Fukushima tuumaõnnetus, aga nüüd on nad koos lääneriikide õhurünnakutega taas täies koosseisus Gaddafi man.

Aga jäin hoopis Observeri suurepäraseid pühapäevaartikleid lugema. Joan Miro ja Ibeeria ilves ja Yann Arthus-Bertrand. Tasub võtta tunnike ja süvenenult lugeda. Ei saanud minagi kiiremini voodist välja.

Järgmiseks muidugi arvuti taha ja Guardiani videoarvustused. Väga hea viis uusi esilinastusi silmata. Ja saidi korraliku ajaloo tõttu saab uurida ka aasta või poole aasta eest esilinastunut. Miskohal meenus Ben Afflecki üsna värske The Town, mida vaadates eilse õhtu veetsime. Lihtsakoeline, aga vaadatav lugu Bostoni pangaröövlitest ja nende muidugi paratamatust kassi-hiire võitlusest politseiga. Afflecki kõrval üks Hollywoodi noori kaunitare Rebecca Hall - teda võis eile ka Vicky Cristina Barcelona nimelises filmis teleris vaadata. Ja Jon Hamm, keda harjunud Mad Menis nägema.

Videod vaadanud, dushi alla ja siis hirmsat toidunõude kuhja kõrvaldama. Üks ebameeldivamaid koduseid tegevusi, aga ikka ja jälle vältimatu. Kõrval Toronto ja Boston hokit mängimas. Kanadalased võitsid!

Tea, mis päev edasi toob. Võib-olla koristamist, võib-olla jõuab õuegi. Ikkagi pühapäev, mis sellest et neetult talvine. Akna taga juba sitsikleit. Pole hullu midagi.

Maksaloigust

Libisesin üle kõnniteid katva igikeltsa Kumusse. Seal on kolmapäeviti linnadokumentaalid. Antud juhul siis Liverpoolist. See Loode-Inglismaa linn on mulle juba lapsest saati armas. Esiteks mängib seal minu lemmikjalgpalliklubi. Olgu, et nende tippajad paistavad olevat pikemaks ajaks möödas. Ja teiseks tulid just sealt muidugi biitlid. Biitlid, kes mängisid mu lapsepõlves kodus kogu aeg.
Terence Daviese ood kodulinnale ühendab igapäevasuse ja pompöössuse. Onu ise loeb hauataguse häälega ette poeetilisi tekste, taustaks linn nagu ta oli ja nagu ta on. Nagu filmi eel öeldust ja linal nähtust võib järeldada, teeb Davies katoliiklikust süütundest pikitud tagasivaate nooruspõlve Liverpoolile. Kroonikakaadrite juurde käib suursugune klassikaline muusika Mahlerilt või Brucknerilt ning ja Dickinsoni, Joyce'i, Tennysoni või Jungi tsitaadid.
Ikka ja jälle pöördub Davies tagasi punastest tellistest tüüpiliselt britilike ridaelamute juurde. Ühes neist möödus tõenäoliselt tema lapsepõlv. Paljud neist lammutati kuuekümnendatel Lasnamäe-laadsete betoonkolosside teelt. Tollal arvati, et tulevikulinn on leiutatud. Veidral kombel näevad need kolossid täna hullemad välja kui iidsed punased telliskivihooned.
Liverpooli katedraal on teine Daviese lemmikteema. Korraks kiigatakse jalgpalliväljakule, muidugi kauges minevikus. Ja biitlid on läbitud niipea kui Davies teatab, et eelistab klassikalise muusika eksootilisi nimesid.
Sügavalt isiklik pilk linnale. Ses mõttes veidi ootamatu. Igal juhul suurendas mu soovi Liverpoolis kord ära käia.

A Bettik

Mul on nüüd juba jupp aega uus telefon. Vana sisaldas teatud määral kakaokohupiima ja oli ka muidu veidi väsind ja vildakas. Nii sai siis Jutiku pealekäimisel uus nutikas aparaat hangitud. Ja kuna kasutab toreda nimega androidtarkvara, sai aparaadile A Bettik nimeks pandud. Tundus asjakohane.
Mis tema siis on? HTC Gratia. Hmm. Ei ütle esmapilgul mulle midagi. Guugeldades selgub, et HTC on Taivani firma ja nutiaparaatide maailmas mitte see kõige viletsam valik. Aga miks ka mitte Taivan. Kõik Euroopa ja Ameerika kaubamärgiomanikud panevad ju ka Ida-Aasias oma telefone kokku, küllap seal siis vastavaid teadmisi jagub. Minu mobiiliteadvus on muidugi kümne aasta taha pidama jäänud ja seepärast peale Motorola, Nokia ja Ericssoni on ülejäänud ikka kuidagi kahtlased. No iPhone ka nüüd jah - selline suur eeskuju, mida rõõm klõpsata.
Õnneks on mu armas kaasa tehnoloogiahuviline ja tänu sellele said kõik vajalikud vidinad ja aplikatsioonid telefonis kiiresti töökorda. Kasutama pean teda tõsi küll mina. Ja siin on muidugi mõningaid muresid. Suured ja kobad näpud ei harju kuidagi ekraani peal sõnumeid kirjutama. Ikka läheb vale tähe peale. Ja üldse pole see puutetundlikkus ikka päris minu jaoks. Vajutad vale kohta või liiga nõrgalt ja tulemus on kole. Rääkimata sellest, et imepisikeses kirjas veebilehte on vaja suuremaks teha. Milline vaev ja vaimunärimine.
Aga mis ma ikka nurisen. Kui mulle helistad, mängib John Fogerty anno 1973. See on küll vahva!

Telliskivis peiedel

Telliskivi loomelinnak Pelgulinna tagumises sopis on märtsikuisel külmal õhtul parajalt kõle paik. Kõnniteed sõnulseletamatult libedad, väravad enamasti suletud, aknad pimedad. Kusagil kompleksi sisemuses teeb proovi raju hevibänd.
Teiste majade vahele on omati ära peidetud päris õdus söögikoht. Kõrgete lagede ja linnatänavate imitatsiooniga põrandal. Nende valimiste ainus roheline kandidaat Toomas Trapido oli valinud just selle paiga oma väikeseks koosviibimiseks. Mina olin enda jaoks selle õhtu ristinud rohelise mõtteviisi peiedeks Eesti poliitikas.
Kohale tuli mitmesugust rahvast. Mõned väga jutukad, mõned tagasihoidlikud nagu mina. Toomase esialgsed paarsada häält olid ilmselt kõigile karm pettumus, aga ega seda väga välja ei näidatud. Paistis, et tulemus ei üllatanud õieti kedagi, Toomast ennast kõige vähem.
Ka vanad tuttavad ei kippunud eile just liiga palju omavahel vestlema. Meeleolu tundus kuidagi rusuv. Paljud meist seal on rohelise erakonna tormid läbi teinud ja tundus, et me pole valmis veel tõele näkku vaatama. Et selle looga on nüüd tõepoolest lõpp.
Valimistulemus üldiselt on mulle paras pettumus. Sisuliselt ei muutunud midagi peale selle, et roheliste häält enam Toompeal kuulda pole. Aga palju seda häält paremerakondade toetajatena seal senigi kõlas? Nüüd parempoolsed enam kellestki ei sõltu. Valitsevad nagu mees muiste.
Sotside edu üle on mul hea meel muidugi. Ainult sellest pole mingit tolku. Jõudsin lõpuks ilmsele järeldusele, et kuni Savisaar poliitikast lahkub, ei muutu siin midagi. Keskerakond oma toetajatega on paariaseisundis ja parempoolsed saavad kollivastasust alati enda heaks ära kasutada. Lihtsam ju otsustada - Ansip või Savisaar - selle asemel, et sisuliste teemade üle pead murda. Valijale on alati meeldinud kui saab vastu olla.
Mis saab edasi? Parempopulistlik partei selgelt tuleb. Krossi või Helmede häälte arv lubab seda arvata. Küllap nad mõõdukalt edukaks osutuvad. Rahvusluse ja sotsiaalsuse kompott kahtlemata, kenas rahvalikus soustis.
Rohelised? Ei paista usalduskrediiti ega sotsiaalset tellimust. Unustus, oh unustus...