Pühapäeval

Silmad lahti teinud, elasin veel mõnda aega unenäos. Ma olin pulmas, aga olin ma siis peigmees? Vist mitte. Pruudi suguvõsa oli selle peigmehe vastu igatahes väga vaenulik. Viivitasid otsustavat hetke nagu said. Aga pruut armastas oma poissi. Ja nii nad ikkagi abiellusid kirikus, kus pruudi poolel ei istunud kedagi.

Et Jutik läks kontorisse tööle, võtsin A Bettiku ja vaatasin, mis Liibüas ja Jaapanis toimub. Mitu päeva huvitas ajakirjandust eelkõige Fukushima tuumaõnnetus, aga nüüd on nad koos lääneriikide õhurünnakutega taas täies koosseisus Gaddafi man.

Aga jäin hoopis Observeri suurepäraseid pühapäevaartikleid lugema. Joan Miro ja Ibeeria ilves ja Yann Arthus-Bertrand. Tasub võtta tunnike ja süvenenult lugeda. Ei saanud minagi kiiremini voodist välja.

Järgmiseks muidugi arvuti taha ja Guardiani videoarvustused. Väga hea viis uusi esilinastusi silmata. Ja saidi korraliku ajaloo tõttu saab uurida ka aasta või poole aasta eest esilinastunut. Miskohal meenus Ben Afflecki üsna värske The Town, mida vaadates eilse õhtu veetsime. Lihtsakoeline, aga vaadatav lugu Bostoni pangaröövlitest ja nende muidugi paratamatust kassi-hiire võitlusest politseiga. Afflecki kõrval üks Hollywoodi noori kaunitare Rebecca Hall - teda võis eile ka Vicky Cristina Barcelona nimelises filmis teleris vaadata. Ja Jon Hamm, keda harjunud Mad Menis nägema.

Videod vaadanud, dushi alla ja siis hirmsat toidunõude kuhja kõrvaldama. Üks ebameeldivamaid koduseid tegevusi, aga ikka ja jälle vältimatu. Kõrval Toronto ja Boston hokit mängimas. Kanadalased võitsid!

Tea, mis päev edasi toob. Võib-olla koristamist, võib-olla jõuab õuegi. Ikkagi pühapäev, mis sellest et neetult talvine. Akna taga juba sitsikleit. Pole hullu midagi.