Muusika, sugugi mitte müra

Kus siis on see lubatud soojalaine? Eile Keila-Joal vajusid saapad paksu lumme ja siin kodu lähedal kõnniteed täiesti üleujutatud. Sulab, aga liiga vaikselt ja liiga vähe.

Reedel käisime Artises "Müramuusikat" vaatamas. Oli vist midagi esilinastuse sarnast, igatahes vein voolas ojadena ja paar neidist saalisid terve filmi vestibüüli vahet. Viimane pokaal läks neil loomulikult ümber ja siis oli veinilehka terve kinosaal täis.

Rootslaste film anarhistliku meelelaadiga trummaritest oli samas hästi lahe. Muusika, mida nad mängisid, polnud mingi suvaline müra. Täiuslik rütm. Minusugusele rütmimaniakile väga meeltmööda.

Muidugi nende kohad mängimiseks olid veidi eriskummalised. Haigla operatsioonisaalis inimkehal näiteks. Või siis kõrgpingeliinidel turnides. Sümfooniakontserdi buldooseritega hävitamisest või pangaröövi imitatsioonist rääkimata. Point asjas muidugi selles, et löökriistadeks kõlbab kõik ettejuhtuv. Ja muusikat leiab igalt poolt.

Film põhineb juutuubihitil, milles viis meest ja üks naine võõras korteris õige uskumatul moel musa mängivad. Näitlejadki seal samad mis filmis.