Haige inimese teatrimõtisklused

Täna olen üksi. Või vähemalt nii arvasin kuni ema hommikul küllatulekuga üllatas. Olin ju talle öelnud, et mul oli eile palavik. Köha ja nohu muidugi kah. Küllap ta siis tundis, et peab tulema ja mulle omletti tegema. Jutik ju kaugel lõunas.
Aga nüüd higistan siin tõepoolest üksi. Vaatan arvutist jalgpalli ja kuulan taustaks Duke Robillardi bluuse. Aga mõtted lähevad hoopis Von Krahli "Madame Bovary" maile. Taas üks teatriõhtu ses rahvast paksult täis litsutud mustas kastis Rataskaevu tänaval. Bovary on teatavasti jutustus romantilisest unistajast maises maailmas. Krahli ehk Marianne Kõrveri versioonis on Mari Abeli mängitud Bovary aga täiesti irreaalne mõistatus keset halli argipäeva. Päris maailma monstrumid käivad kõik ringi jopedes, tal on seljas romantilised õhtukleidid. Suurepärases esimeses vannitamisstseenis sedagi päriselt mitte. Seal näeme ka Erki Lauri vaimustavalt lihaselist ülakeha kogu oma ilus.
Aga joperahvas võtab kiiresti lava üle. Liina Vahtriku psühholoog, kes räägib tihke supi keetmisest. Või siis vaimustavad võlgade sissenõudjad Vahtrik ja Tiina Tauraite. Lauri Lagle luuletajast pakikandja. Isegi madaami loomaarstist abikaas ilmub lõpuks lavale jopesse pakitult.
Mõte, mis mind hingeõhuga tulikuumaks keetud saalis häirib: kuidas näitlejad nende paksude jopede sisse ära ei sula? Eriti viimases vaimustavas eneseabigrupi stseenis, kus igaüks räägib banaalse loo eelmise päeva mõtetest. Peale madaam Mari enda, kes muidugi ütleb, et on sattunud valesse kohta.
Minu jaoks on Von Krahl alati olnud õige koht, aga parimate päevade tasemeni seal mängitav ikkagi ei küündi. Nagu kitsukeses vestibüülis enne etendust rahva seas ringi saginud purupurjus venelane, ei saanud minagi täielikku rahuldust. Võib-olla tahaksin mugavat tooli ja ühe ülipika vaatuse asemel kahte? Lootustetu juhtum kui sellised asjad olulisemaks muutuvad kui laval toimuv. Või ei suuda isegi kaunilt soe päikeseline päev panna mind unustama, et: