Tugitoolirokk

Väike vaheldus halli argipäeva eile õhtul: Dagö kontsert Nokias. Nojah, ma ei ole mingi eriline fänn, aga juhtunud on nõnda, et Saatpalu-Rebase punti olen ma vist rohkem laval näinud kui ühtegi teist Eesti bändi. Vähemalt kolm varasemat on meeles. Haapsalus, Tallinnas Nukuteatri veidras ja ebameeldivas välitelgis ning korra aastaid tagasi Tartus, Emajõe ääres. See minu jaoks esimene Tartu kontsert vast kunagi 2003. aasta paiku on endiselt lemmik. Olen nimelt veendunud, et Dagö parimad plaadid on kaks esimest. Ja neid nüüdseks pähe taotud lugusid nad ju toona peamiselt esitasid. Pealegi oli Saatpalu tol õhtul muidu ka fantastilises vormis, vulgaarne ja energiline.

Aga eile siis minu Nokia kontserdimaja esmakülastus. Igav, steriilne, keskklassi ümbruskond. Veidi nagu Rein Langi hall pintsak - muidugi oli värske kultuuriminister kohal. Turvamees kontrollimas ega sa ometi valesse tsooni ei astu. Ning nii vaikne publik, et isegi kontsade toksimine parketil kontserdi ajal kuulda. Ja Dagö esitamas otsast lõpuni oma uut võõrast plaati "Plaan Delta". Mina seda Dagö viimast nimelt kuulnud ei olnud ja ega ta eile ka suuremat muljet jätnud. Võib-olla kui rohkem laulusõnadesse süveneda, milleks kontsert võimalust ei anna. Aga lugudes aastatepikkuste lemmikhittide potensiaali suurt ei paistnud. Polnud siis ime, et esimesed kümmekond laulu ka publik vait ja vagusi püsis. Paar toredat neidist üritasid kõrval käteplaksude ja õõtsumisega miskit meeleolu tekitada. Aga enamik rahvast istus oma mugavates tugitoolides ja vahtis resigneerunult lava. Nagu eks ole rokk-kontserdil kombeks. Ma vähemalt sain lava ees veidi kaasa õõtsuda ja ei pidanud toolil nihelema.
Uue plaadi parim lugu paistis olema Peeter Rebase pika kidrasoologa alanud "Hakkaja". Selles midagi oli. Nii et algusest jõuti lõpuni ja vahepeal oli väärt ka kuulata. Aga siis muidugi jõuti vanade hittideni ikka ka. Mis bändile veidi rohkem vabadust jättis ja Saatpalu justkui ka üles äratas. Nii et viimased pool tundi oli hästi mõnus. Uues veidi kammerlikumas kuues "Šveitsini" välja.
Aga jah Nokia on tõesti oma nime väärt.