Jeesus armastab Kevinit

Blogimaailma mahub igasugust rahvast. Keegi teravmeelitseja on näiteks pannud oma lehekülje nimeks What Would Jesus Blog? ja kirjutanud avaliku armastuskirja kellelegi Kevin Barnesile bändist Of Montreal. Põrgutki nad Montrealist on need Kevin Barnes ja kompanii, Athensist Georgia osariigis hoopis. Aga esmatutvus lauluga Suffer For Fashion polnud sugugi paha. Jeesuse stiilis armastuskirja ma nüüd kohe küll kirjutama ei hakkaks.
Aga Ameerika mandril paistab päris toredaid noori indie-bände olevat: Beirut ja The Dears (päriselt Montrealist!) ja The Decemberists.
Kuulake terviseks. Aga pärast ostke siis plaat ka, eksju. Saavad noored muusikud veidi söögiraha kah.

Päikesejänku

Olgu annaalidesse märgitud, et 13. märts oli imeilus kevadpäev. Päike paistis ja tänavad siin linnas olid kuivad ja jalutamiseks justkui loodud. Isegi seda igakevadist õudset tolmu polnud õhus keerutamas. Imetlusväärne - kas märtsikellukest on tõesti lootust üle pikkade aastate märtsis kohata?
Nädal on läinud kuidagi kiiresti. Igal õhtul saame rindeteateid valitsusläbirääkimistest. Tõsine töö on ette võetud. Kas tulemus erakonda rahuldab see on iseasi. Ma ise olen natukene kahevahel nagu alati. Pigem vist siiski ei kipuks nii kangesti valitsema. Kui just midagi väga olulist läbi ei õnnestu suruda...
Eile pidin kõigepealt üle elama asutuse juubeli. Teate ju küll - ülikonnad vajuvad kokku ja hakkavad kalli bossi ees koogutama ning õõnsaid kiidusõnu laduma. No pole hullu, pärast saab tikuvõileiba ja veini. Mina mõistsin taaskord, et puudub oskus sellistel koosviibimistel head nägu teha. Füüsiliselt on vastik. Vanasti sain kuidagi hakkama, aga enam ei suuda üldse. Lasin esimesel võimalusel jalga.
Väljavaated rikutud? Kahtlemata. Aga juba ammu enne.
Pärast käisime Jutikuga veel seda järjekordset Hugh Granti romantilist komöödiat vaatamas. Läheb vist Hugh-poiss liiale nende üheülbaliste filmidega. See oli justkui vaimukam ja paremini kirjutatud.

Novembrilörts

No see ei saa ometi võimalik olla! Väljas on november ehk lörtsi kallab lohutamatult hallist taevast. Ja veel täna hommikul kuulsin pealt kahekõnet teemal - kas on juba seda tõelist kevadelõhna tunda? Kus sa sellega.
Muidu... Muidu on nii, et Jutik on kodus haige ja minul süda valutab. Vastik siin tööl sitsida. Eile vaatasime üheskoos lõpuks "Mootorrattapäevikuid", mis mulle juba kaks aastat tagasi huvitav tundus. Üllatavalt madala profiiliga, südamest inimlik film. Ei mingit suurejoonelist Ernesto Che Guevara revolutsioonilist tegevust, ainult kaks noort meest rändamas mööda Lõuna-Ameerikat. Juhukohtumised tavaliste inimestega võivad sinu maailmavaadet tundmatuseni muuta. Guevara reisikaaslane oli tänaseni Kuubas elav Alberto Granado
Filmi tõlge oli pea sama jube kui hiljuti meedias kajastamist leidnud "Olla Stanley Kubricku" oma. DVD väljaandja vist sama kah. See viimane film ootab muuseas meil ikka veel kodus vaatamist.

Kuhu nüüd, rohelised?

Eile õhtul Von Krahlis mõjus vist see pisut rusuvalt, et algul lootustandvamanagi tundunud valimistulemused õhtu jooksul nigelamaks muutusid. Kuigi oli ju teada, et eelhäältest ja e-häältest suurema toetuse saame. Igatahes suurt eufooriat polnud märgata, vaikset rahulolu küll. Paari nurisevat märkust kuulsin ka, aga see polnud valdav. Ja olgu veel eilse õhtu najal ära öeldud: suitsetamise keelamine avalikes ruumides ei tule päevagi liiga vara! Rohelised tossavad kahetsusvärrsel kombel samamoodi nagu teisedki.
Aga need tulemused on ju meil ikkagi suurepärased. Valimisreklaami teistega võrreldes ei eksisteerinud, kampaaniat tehti suuresti isiklikust entusiasmist. Muidugi - mingi professionaalne tugi oli meilgi. Ilma selleta polnuks küll üldsegi lootust.
Aga roheliste ideedel on ühiskonnas toetust: pea 40 tuhat häält on esimesel korral tubli tulemus. Ja ei jagunud neid hääli vaid Marek Strandbergile. Said teisedki päris korralikult ja see on kahtlemata erakonna kui terviku võit. Ning tulevikku vaadates ehk heagi, et superüllatust nagu Res Publica nelja aasta eest ei tehtud. Nüüd ei lähe me ehk ennast täis ega hakka liiga jõuliselt uskuma, et kõikvõimsad oleme.
Mis saab edasi? Erakonna ülesehitamine tuleks nüüd lõpule viia. Programm viimistleda, otsedemokraatia korralikult toimima panna ja muidugi Riigikogus tubli tööd teha. Eks valitsusse minna on kuue kohaga nadivõitu muidugi. Hääl jääb nõrgaks. Aga mis teha: asi seegi, et niigi suur protsent elanikkonnast majanduskasvu tingimustes oma pudrukausist pisut kaugemale vaatab. Naljakas on seejuures, kuidas ajakirjandus meist vägisi parempoolseid üritab teha. Sisuliselt pole meil reformi ja isamaa/res publicaga kuigi palju ühist. Ja viljakaid koalitsioonikõnelusi nende erakondadega ma ka kuigi hästi ette ei kujuta. Midagi peab ju meiegi programmist selleks ellu viidama.
Meile Jutikuga valmistas suurt rõõmu ka sotside tubli tulemus. On ju nemad tegelikult roheliste hingesugulased ning sõbrad. Õnneks me neilt hääli ära ei võtnud.
Aga nüüd? Tuleb edasi töötada.

Ükskõikne, ootuses

Viimane suusa emmemm, millesse ma ükskõikselt suhtusin, toimus 1978. aastal. Tõenäoliselt oli mul nelja-aastasena muudki teha. Aga 1982. aasta talv Holmenkollenis ja Norra ning NSV Liidu uskumatu heitlus meeste teatesõidus haaras mind totaalselt. Sellest päevast peale olen seda suuskamist ikka suht regulaarselt jälginud. Ja ikka vahelduva eduga norrakaid fännates - selle ammuse päeva mälestuseks 25 aastat tagasi. Braa ja Mikkelsplass, Langli ja Ulvang, Daehlie ja Alsgaard.
Olid ajad. Millegipärast enam ei huvita eriti. Olümpiat veel viitsisin eelmisel talvel jälgida, aga tänavu on teisiti. Võitku laskesuusataja Lars Berger või kes iganes.
Tegelikult teeb see letargia mulle muret. Miks ma nõnna laisk olen praegu? Ehk toob märts elu sisse tagasi. Tänane on ju minu jaoks alati, hoolimata ilmast, kevade esimene päev.

Kõik traditsiooniline on kunagi uus olnud

Kivirähk oma tuntud mahlakuses - Mees, kes teadis ussisõnu. Aga see raamat pole nii lustakas kui Rehepapp, kurvem alatoon ja tõsisem.
Mis mulle siit-sealt silma jäi:

... esimest korda külarahva elamist nähes lööb see kribu-krabu lapsel pea pulki täis. Mitte ainult lapsel, täiskasvanutel ka. Vaata kui paljud on metsast ära külasse kolinud. Sinu enda isa nende hulgas. Tema rääkis ka muudkui sellest, kui tore ja uhke on külas elada. Endal silmad särasid peas kui metskassil. Küla ajabki hulluks, sest neil on seal tõesti palju isevärki riistapuid. Aga sa pead aru saama, et kõik need asjad on välja mõeldud ainult ühel põhjusel – nad on ussisõnad ära unustanud.

***

„Mis seal imestada," lisas Ints. „Neile ju meeldivad raudmehed, aga need on vist siilide sugulased, samasuguse okkalise vammusega. Raudmehi inimesed juba toidavad, ma ei imestaks, kui nad varsti hakkaksid ka siilide kaussi piima valama."

***

Noh, kogu see haldjate ja näkkide jutt. Need on niisugused vanad muinasjutud, mis on välja mõeldud üksnes selleks, et leida igale keerulisele asjale lihtne põhjus. Keegi ei taha ju tunnistada, et ta on loll.

***

Ning Pirre ja Rääk olid ju ka tegelikult inimesed, ehkki karvasemad kui ükski meist. Seda oli selgelt näha, kuna nad ei kandnud seljas loomanahku, vaid jalutasid ringi ihualasti. Nad väitsid, et säärane on iidne komme ja et meie rahva allakäik ei alanud mitte külasse kolimise ja leiva söömisega, vaid sellega, et aeti selga võõraste loomade nahad ning võeti kasutusele laevadelt röövitud rauast riistad. Nende endi majapidamises polnud kübetki metalli, üksnes kivist valmistatud pihukirved. Need olid kohmakad ja peaaegu vormitud, kuid Pirre ja Rääk kinnitasid, et see-eest istuvad nad mugavalt peos ja mõjuvad tervislikult.


***

... rahvale on alati meeldinud uskuda, et järved ja jõed pole üksnes suured veeloigud või nired, vaid samasugused elusolendid nagu me isegi. Ja et seda paremini mõista ning endale ette kujutada, on välja mõeldud kõik need haldjad, kes siis justkui peaksid vetesügavuses elama.
On hoopis põnevam ja kenam mööda metsa kõndida, kui sa võid endale kujutada, et iga puu sees elab väike puuhaldjas ning terve metsa eest kannab hoolt metsaema. See hoiab tagasi lapsi, kes muidu lihtsalt koerusest oksi murraks ja puid vigastaks.

***

Praegu, kui mul enam mitte midagi teha pole, tuletan ma vahel meelde neid iidseid viise, mida peale minu enam mittekeegi ei mäleta, ja ümisen omaette. Need vanad laulud meeldivad mulle palju rohkem kui see moodne regilaul, mida naised tänapäeval külades kõõrutavad ja mis mul alati pea valutama paneb. See kestab nii lõputult kaua, tundub, et naised ei jäägi enam vait. Inimahvide laulud polnud kunagi pikad, nad lõppesid kas kõrvulukustava karjega või vaibusid tasaseks suminaks, ja neis oli imelik vägi.

***

On omahirmu suurendamiseks välja mõelnud kõiksugu uskumatuid peletisi – libahunte, härjapõlvlasi ja tonte. Isegi haldjaid usuvad ja kardavad need vaesed lollpead – hiietark Ülgas võiks tõesti rahul olla, tal on tublid jüngrid ning neid on palju. Kumaline, et ussisõnad on unustatud, kuid usk haldjatesse jääb. Lollus on tugevam kui tarkus. Rumalus on vinske nagu puujuur, mis puurib end maasse end seal, kus kunagi kõndisid inimesed. Mets vohab, külainimesi sünnib aina juurde – aga mina olen viimane mees, kes mõistab ussisõnu.

***

„Midagi pole parata," ütles Johannes. „Inimene püüab, jumal juhib. Meie tegime kõik, mis meie võimuses, aga lõpliku otsuse teeb ikka jumal."
See jutt tuletas mulle nii väga meelde Ülgast ja tema haldjaid, kelle kaela võis alati kõik oma eksimused veeretada, et mul hakkas lausa imelik. Miski ei muutu. Ikka on olemas mõni väljamõeldud koll, keda saab panna vastutama.

Suure täi sündroom

E-valisin eile õhtul nagu lubatud, aga nüüd närivad mind kahtlused. Kas sai hääle ikka õige inimene? Äkki ta pole selle tohutu au vääriline üleüldse? Äkki olnuks erakonnaleparem teha teistsugune valik?
Tegelikult on sügavalt vale niimoodi mõelda. Eelmisel korral minu poolt valitu sai ju Riigikokku. Mitte, et ma mäletaksin, kes ta täpselt oli, aga tegelase läbipääsemine on kindlalt meeles. Mis on mul sellest neli aastat hiljem tolku? Mitte midagi. Aga vähemalt erakond, keda toona valisin, on suuremas jaos seda otsust väärinud. Nii et vali erakonda!
Aga muidu on kehvavõitu. Tervis jupsib nagu eelmisegi talve lõpul, tuju midagi teha pole. Istuks vaid ja vaataks, kuidas lumehelbed aeglaselt langevad. Nagu see hiiglaslik täi Andres Kivirähki uskumatus uues raamatus "Mees, kes teadis ussisõnu": mõttetu, kasutu hiiglane keset võõrast ning ülemäära kiirelt muutuvat maailma.
Aeglase lugejana pole ma Kivirähkiga veel kaugeltki lõpule jõudnud, aga millegipärast tundub mulle seegi raamat kurvalt roheline. Uus tsivilisatsioon tõrjub vana unustusse. Sest kergem on unustada kui vastu hakata. Ega meie päevil midagi muutunud pole. Aeg teeb oma töö.

Imelik päev

Täna on imelik päev. Veidrad, koledad uudised tungivad su teadvusse. Siis laulab vahelduseks keskerakond telekas, mis meenutas mulle millegipärast eilset tunglemist Rootsi ja Ingeri bastionides.
Oleksin ju pidanud teadma, mis juhtuma hakkab, kui siin riigis midagi tasuta antakse. Isegi maa-alusele kõledale jalutuskäigule joostakse tormi. Ei mingeid giide, ei mingeid gruppe. Kiirkõnni läbi ja ära seisma jää, sest rahvas trügib selga. Nemad tahavad ka.
Valimiskampaaniast hakkab vaikselt isu täis saama. Kui juba sulle laulma hakatakse, on asjad päris hullud. E-valin igatahes homme õhtul. Erakonda, mitte inimest. Nii nagu õige on.

Sünnipäeval

Täna on meie riigi päev. Käredalt külm nagu tihtipeale. See uus ja särav lipp, mille kojutoomisest Jutik hiljuti kirjutas, lehvib uhkelt hommikust saati meie majal. Ja mina kuulan Vikerraadiost saadet ema tohutult pikast, huvitavast raadiokarjäärist.
Eile sai ema presidendi käest Valgetähe teenetemärgi. See oli üks ootamatu ja rõõmus sündmus meie perekonnale. Eile olevat Estonias olnud uskumatult siiras ja tore keskpäevane pidu. Palju tõeliselt õnnelikke tavalisi Eesti tööinimesi. Mitte neid, keda täna Vanemuise saali kutsutud. Neid teisi. Neid, kes on tõesti vaid oma pühendunud tööga selle au ära teeninud.
Selline pisut ülevavõitu meeleolu on hetkel. Ülev ja rõõmus.
Mõned imeliselt säravad pildid Tabasalust lisan ka siia juurde. Eilsest.

Teatrineedus

Meid on tabanud teatrineedus - kolmas kord järjest teatrisse minnes oli kogemus väga halb. See algas Von Krahlis Faustiga, jätkus sõbrapäeval Ugalas Feelgoodiga. Ja nüüd siis Theatrumis - Kokteiliõhtu. Aargh!
Ma ei ole kunagi teatrist ära tulnud poole etenduse pealt. Ei tahtnud eile ka pretsedenti enda jaoks luua. Kuigi oleks võinud. Kuid lootus, et see laval toimuv ehk läheb paremaks ja huvitavamaks, jälitas mind naiivselt. Kokku sai seal oldud 18st kuni 22-ni. Kahe vaatusega etendust pole ammu näinud. Hea, et teatrisaal vähemalt soe oli, erinevalt koridoridest ja nö kohvikust, mis oli katusealune jääkülm uberik. Tjah. Vahepeal sai vist liialt palju Linnateatris käidud ja kvaliteediga ära harjutud.
Ei saanud aru (sarnaselt Ugala tükiga), kas tekst oli kehv (sel juhul vist siis tõlge, sest autorina peaks Elliot ju arvestatav olema) või enamik neid noorukesi mängis silmapaistvalt kehvasti. Uni õnneks kimbutas meid vaheldumisi, nii me siis ajasime üksteist üles, kui norskamine liialt suureks läks.

Lindilt lindile

On plaate, mida kuulates ei pääse mõttelt - tseedeele sobimatu.
Muusika viib sind vägisi aastate taha. Seal nad seisavad sinu ees uhkelt vanal kollasel riiulis rivis - venekeelsete kirjadega paberkarbid, numbrid peal, mõnel nimi, mõnel nurgal koguni kvaliteedimärk. Võtad ühe neist, pühid suurema tolmu ära, teed karbi lahti. Läbipaistva kile sees on lint. Võtad ettevaatlikult lindi kilest välja, proovid ega ta koledasti väljaveninud pole ja panid pruuni linti täis keritud ketta kogenud liigutusega maki peale. Teisel pool on juba tühi ketas ootamas. Lint tähelepanelikult helipea alt läbi, kerid ilusa värvilise ribi tühja ketta peale. Loodetavasti on see plastmassjublakas ikka kenasti alles, mis lindiketast maki peal kõvasti kinni hoiab. Oh häda, peab teist jälle kapi tagant urgitsema hakkama. Sealt kümnete keerdus juhtmete vahelt. Aga kes otsib, see leiab.
OK, lõpuks on kõik valmis. Lükkad makitulukese tööle, keerad suure hõbedase nupu õigesse asendisse, nii et kaadervärk hakkab mõnusalt sumisema (oeh, õnneks mootor täna ei plärise, on lootust), lükkad volüüminupu ülespoole ja vajutad. Lint hakkab liikuma ühelt kettalt teisele. Kohe-kohe saab värviline riba läbi, kohe-kohe...
Rock'n'roll!
Tervitused siinkohalendisele Helitroobile, kes müüb uskumatus valikus uut ja vana musa. Mõnikord päris odavalt. Rock and roll music to the world. Reel-to-Reel.

Pühapäeva hommik, Viru raba

Käisime vaikust otsimas. Päikesetõusuks ei jõudnud, aga enne üheksat olime kohal. Raba on praegu mustvalge, laukaid ei erista, linde peaaegu ei kuule. Aga seal, lumme uppunult, jõuad hinges talve keskmesse.

Ajalooga lipuvarras

Mõne nädala eest otsustasime, et uus lipp tuleb osta. Vanal pole enam valge valge ega sinine sinine. Eks ta ole vast 15 või enamgi aastat kasutusel olnud.
Ja siis tuligi Selverisse lipp müügile ja ära ta ostsime. Alguses mõtlesin küll, et õmbleks ise aga kust sa ikka neid täpseid värve saad. Ja ega see tulemus oleks ausalt öeldes ikka hädine tulnud. Hoolimata sellest meil uhke vana jalaga Singer ju olemas (täna just taipasin, et vat kui öko ja energiasäästlik - tasus see remontimisele läinud ligi tuhat krooni ikka ära ja töötab veel 100 aastat) aga mina pole suurem õmbleja. Ettevõtmist oleks küll :)
Tõime siis lipu koos vardaga tuppa ja vaatsime, et saime vana lipu ära. Aegade jooksul on vardasse terve tosin naela sisse löödud. Mõned sai kätte, mõned tuli sissepoole taguda. Arutasime veel, et ei tea, kas see sai eelmist sinise lainekesega lipu ka hoida... et ei tea... Ja siis vaatasin lähemalt ühte naelajuurikat - see andis meile vastuse. Selgelt oli seal ilusaid (siiani) punaseid riidekiude küljes. Seega tõesti ajalooga lipuvarras. Tumeroheliseks värvitud. Ja mingi hetk on keegi seda roigast (ehk siis juba enne lipuvardaks olemise aega) kirvega tükeldada üritatud - mõned laastud lahti löödud.
Tüütu on ta ka - pidi poelipu lahti harutama osaliselt, et see mahuks alt jämedamaks minevale vardale ikka otsa. Aga nüüd siis tehtud - meie oleme vabariigi aastapäevaks valmis!

PS: Ei tea, kas see ka õige jutt on, et ainuke õige viis vana lippu hävitata on, et lõika värvid lahku ja põleta kolm riidejuppi ära. Seda teeme siis volbritules.

Ära seisa mulle nii lähedal, Sting

BBC kirjutab, et igasugu vanad bändid tulevad tänavu uuesti kokku.
Reeglina käib see nii:
1. Bändi liikmed on aastaid üksteist avalikkuse ees sõimanud.
2. Tehakse intervjuu bändi kunagise juhi ja õpetajaga, kes vastab bändi võimaliku kammbäki kohta midagi taolist: Nojah. Pärast aastatepikkust pausi rääkisin siin jah üks päev oma vana kitarristiga, meenutasime vanu ilusaid aegu ja... Oleks ju tore jälle korra kokku saada ja... Aga no vaevalt küll.
3. Ilmub pressiteade kontserdist mõnel uhkel olulisel üritused. Live 8 või Grammy või kellegi pulmad või midagi taolist. Pikemaks kammbäkiks ei anta mingit lootust. Kuigi nojah...oli ju iseenesest tore.
4. Ilmub uus pressiteade maailmaturnee kohta. Eilsed vihavaenlased on äkki suured sõbrad. Nostalgiahuviline publik ostab metsikult kalleid pileteid meeleheitliku õhinaga. Nad tulevad taas!
5. Bänd puhkab aastakese või kaks, tegeletakse "muude projektidega". Viimane tähendab selliste gruppide puhul juba tavaliselt kusagil Kariibi mere saartel peesitamist.
6. Pressiteade uuest turneest. Lubadus: mängime kindlasti kõiki hitte! Nostalgiahuviline publik vaatab, et ai pagan, piletihind on paari aastaga veerandi jagu tõusnud. Ind neid osta on juba mõnevõrra väiksem kui eelmisel korral.
Kriitikud ja need muusikasõbrad, kes veel ikka ka uuemat sorti rockmuusikat ostavad, ootavad suure põnevusega oma vanade iidolite uut plaati. Milleks on nad 20, 30 aastat hiljem võimelised? Kindlasti millekski vägevaks. Loomingulised mahlad hakkavad jälle jooksma. Unustatakse, et bändiliikmed pole viimased kümme aastat eraldi midagi mõistlikku avaldanud. Ühiselt nad teevad kindlasti uuesti rockiajalugu!
Nojah. Tavaliselt ei tee. Kui uus plaat peaks ka ilmuma (viimaste aegade kammbäkkijatest näiteks Blondie), siis ei meenuta selle sisu enam kuigivõrd bändi hiilgeaegu. Ehk on üks korralik laul. Ehk kaks. Tervikuna valdab muusikafänni tohutu pettumus. Miks nad ometi ajaratast tagasi pöörata ei suuda?
Mõnel puhul (näiteks Eagles) jääb see uus plaat sootuks tulemata. Milleks pingutada? Kord kolme aasta jooksul veelkord vanad hitid püünele ja papp jookseb.
Niisiis - kallid Eesti Police'i fännid. Esimesel suurel kammbäkkturneel nad tõenäoliselt siiakanti ei tule. Mõne aasta pärast aga juba kindlasti. Mängivad kõiki hitte. Küsivad võib-olla isegi alla tuhande krooni näo pealt (kuigi kes neid tuleviku hindu teab).
Hea investeering jumalikku muusikasse? Hmmm...
Mark Sutherland, Billboard:
"It's called money," he says. "Essentially that's what a reunion boils down to.
"In most cases, these people can make more money in their old band than they can doing whatever they're doing now."

Tujutuse põhjustest

Täna on meil töö juures koosolek. Mida see tähendab? Tähendab seda, et kogunetakse keldrisse ärakuivatet õhuga ruumi ja hakatakse pisiasjade üle irisema. Irisetakse ja urgitsetakse, tihti minutite kaupa ühelegi otsusele jõudmata. Kõige hullem on muidugi sellel vaesekesel, kes oma probleemiga teiste ette astunud. Tema on omadega puntras ja ootab lahendust. Aga lahendust on palju loota. Tädi bürokraat peab enne ülejäänutega jõudu katsuma ning püüdma oma olematut võimu õige pisut kergitada. Põhiprobleem on sel ajal ammu unustusehõlma vajunud. Aga eks kõvema häälega tädi jääb muidugi enamasti peale ja tunneb oma võidu üle tublisti uhkust. Puntras töötaja? Tema poeb vaikselt oma urgu ilma, et oleks erilist abi saanud. Ja teeb töö ära. Sest teisiti pole võimalik.
Eh, õudne. Minu jaoks eriti, sest koosolekuinimene ma ju pole. Kileda häälega teistest üle ei karju ja harva on mul isegi jõudu küsida, et vabandust, mis siin õigupoolest toimub? Sest ega sest abi ju pole. Urgitsemine jätkub niikuinii.
Ja siis veel küsitakse, mis mind nõnda tujutuks teeb.

Kurva kuninganna lugu

Stephen Frearsi The Queen on kõigile Sõpruses uudistada. Eliisabet Teine ühel hullumeelsel varasügisesel nädalal aastal 1997. Rahva Printsessi surm ja inimeste ennenägematu emotsioonidepuhang nõudsid kuningannalt hoopis tavatut tegutsemist, kiireid reageeringuid ja oma rahvaga suhtlemist. Midagi sellist, milleks Briti kroon tol hetkel sugugi valmis polnud.
Või vähemalt nii meile väidetakse. Tegelikult on kuningliku perekonna tollased mõtted loomulikult puhas väljamõeldis. Kuninganna päevaraamatut, millesse ta filmi jooksul usinalt sissekandeid teeb, ei avaldata tõenäoliselt kunagi. Ja tema 1997. aasta isiklikud vestlused Balmorali jahilossis ema, poja ja abikaasaga jäävad puhtalt spekulatsioonide tasandile.
Hoopis rohkem on teada filmi ülejäänud kahe peategelase, noore peaministri Tony Blairi ja tema nõuandja Alastair Campbelli sammudest sellel murdelisel nädalal. Küllap käsikiri nende kahe sõpradele räägitul peamiselt põhinebki.
Ehkki tõeväärtus on filmil seega nõrk, on ta ometi põnev pilguheit maailma kuulsaima monarhia tegemistesse ja eelkõige kuningliku perekonna suhetesse Briti valitsusega. Ning muidugi ei saa jätta märkida laitmatut näitlejatööd. Helen Mirren näitab veelkord, miks on tegemist ühe meie ajastu suure näitlejaga. Sa ju unustad üsna pea, et sulle näideldakse. Helen Mirren kehastub kuningannaks ja õige pea ta ongi seda.
Mind aga viis see film taas Wikimaailma kondama. Alustasin Alastair Campbellist ja jõudsin välja 1935. aasta üldvalimisteni. Ja 1931. aasta. Ja 1945. aasta... Ning kasvõi näiteks Briti kommunistideni. Ühesõnaga: sisukat tegevust tundideks.
Lisaks veel ühe Inglise kriitiku arvamus The Queenist ja lugu sellest, kuidas Briti monarhe filmilinal varem kujutatud.

Autoga pimeduses

Neljapäeva õhtul sõitsime Haapsallu Grüüne Püünele. Oli üks neid julmalt külmi õhtuid, aga ega ju autos pole vigagi. Sõidad mööda pimedat, tühja maanteed, vaikselt, aga kindlalt köetakse istumine soojemaks, arutad rohelisi asju teel rohelisele kontserdile.
Haapsalu tundus kurvalt mahajäetud, nagu kuurortlinn talveõhtul ikka. Hiiglasuure kultuurihoone ühte tiiba olid kogunenud Alex Lotman, Peeter Jalakas, Tõnu Trubetsky, Allan Vainola ja Jaak Johanson, et veidi tõsist juttu rääkida ja vahele mõned toredad laulud laulda. Kohalikke huvitunuid oli vast kümmekond, neistki mõned ilmselgelt juba erakonna liikmed. Liiga külm õhtu või lihtsalt ükskõiksus nende maailma asjade vastu? Küllap natukene mõlemat.
Aga sellest hoolimata oli huvitav õhtu. Sain taas palju uusi asju teada - eriti, mis puudutab maaelu ja regionaalpoliitikat. Härra Lotmani näol meil nendel aladel suurepärane asjatundja. Kas tasus seepärast tööpäeva õhtul Haapsallu sõita ja keskööks koju tagasi tulla? Ikka tasus. Veidi tarka juttu kulub igaühele ära. Mine sinagi! Sel nädalal Püüned Tartus, Narvas, Võrus, Rakveres ja Kuressaares.

Pimesikumäng tulevikuga

Reede õhtul kogunes Sõprusesse täismaja. Rohkemgi veel. Noored inimesed ikka, sinisilmsed ja rõõmsad. Vaatama filmi, mis sisuliselt endise USA asepresidendi Al Gore'i ettekanne globaalse soojenemise teemadel. An inconvenient truth.
See pole mõnus film vaadata. Ääretult ebameeldiva sõnumiga. Aga nagu Marek Strandberg pärast väikest põlvekivitükkidega trikitamist ütles: uskuge, iga sõna on tõde. Väga valus tõde, tuleb lisada.
Tegelikult on lugu lihtne ja tuntud enamikule meist. Süsihappegaasi sisaldus atmosfääris ja kliima soojenemine kogu maakeral on omavahel seotud. Ja mõlemad kõverad näitavad juba aastakümneid peatumatut tõusu. Tänaseks me oleme jõudnud kriitilisse seisu. Sisuliselt oleme otsuse lävel: kas võtta midagi ette praegu või arvestada teadmisega, et elu nagu me seda oleme tundnud, Maal ei jätku.
Konkreetne hirmustsenaarium Eestile? Gröönimaa jääväljade sulamine ja Golfi hoovuse peatumine. Meie pisut veider saatus globaalse soojenemise mõjul võib olla hoopis jääaeg Läänemere kallastel.
Al Gore käib mööda maailma ringi ja kasutades oma aastakümnetega kogunenud poliitilise esinemise oskust, püüab inimestele aru pähe panna. Muidugi pole see lihtne. Tavalist inimest vaevalt õnnestub pelgalt teaduslike faktidega veenda. Jah, teadlased on ühel meelel olukorra tõsisusest, aga mis minul sellest abi? Mina pean homme tööle minema, et oma peret toita. Pean kuidagi talvel oma kodu kütma. Pean mõistliku hinnaga toitu ja esmatarbekaupu hankima. Ma tean ju hästi, et kõik see suurendab tõenäosust, et... Aga mis parata.
Tegelikult saab igaüks ühtteist teha küll. Aga ega üldisemal tasandil nendele eelmistele küsimustele seegi film selget vastust anna. Ei saagi anda. Kuigi "Ebameeldiv tõde" püüab inimestesse külvata lootust, et nad suudavad hirmsad tulevikustsenaariumid igapäevaeluliste otsustega ära hoida, on seda tegelikult palju loota. Naabrimees jätkab ju nagu ennegi. Ja ületeenaaber samuti.
Al Gore'i loengut vaadates süvenes minus veendumus, et millegi globaalsel tasemel muutmiseks on vaja selgeid ja konkreetseid poliitilisi otsuseid. Mida suurem riik, mida suurem saastaja, seda vältimatumad need otsused on.
Eesti selged ja konkreetsed poliitilised otsused on samuti olulised. Ja just selle nimel ja sellepärast Marek Strandberg ju reede õhtul kohal oligi. Ega pole vaja küll sellepärast kedagi valida, et natukene rohkem raha igakuiselt kätte jääks. Saan täiesti aru inimestest, kes selliste valimisloosungite pärast oma häält põhimõtteliselt ei anna. Aga ei, see on vale. Valida tuleb ikka selle nimel, et jääksime ellu.

Iraani sõda ähvardab

Eileõhtusel ETV valimisdebatil püüdis tuntud kõiketeadja Sven Mikser väita, et tema "allikate" kohaselt Bushi administratsioon Iraani rünnata ei kavatse.
Joschka Fischer on märksa ettevaatlikum:
Unfortunately, this danger is all too real. Since the Bush administration views Iran’s nuclear program and hegemonic aspirations as the major threat to the region, its new strategy is based on a newly formed undeclared anti-Iranian alliance with moderate Sunni Arab states and Israel. The nuclear program is the dynamic factor here, because it will set a timeline for action.
Alex Lotmanil on igal juhul tuline õigus: veel ühte sõda meie kallite liitlaste kõrval ei peaks Eesti enam läbi tegema. Loodetavasti on ka kõigil Euroopa Liidu riikidel seekord mõistust sellest eemale hoida.

Kibekülma õhtu tuled

Kõndisime siin Nõmmel veidi ringi, külm ninast näpistamas ja asetasime lumme küünlaid.

Inimesed on kolelaisad

Eile hakkasin mõtlema, et mida töö juures kogu selle hulga vee plastpudelitega tehakse, mis koosolekutel ja koolitustel tühjendatakse. Mul oli tunne, et sekretär lihtsalt viskab need minema. Ja see tunne ei petnud mind.
Igatahes sain ma täna peale selle, et minu üle rohkelt nalja visati ja lõõbiti, ka abiväge. Leiti koht, kus seda pudelitemassi ladustada (ikka sadu pudeleid kuus) ja sekretär oli nõus need pudelid mulle andma, prügikasti viskamise asemel. Minu töölaud saab nende vahelaud olema. Eks elu näitab, kas see oli mõistlik, kuid mujal neile kohta ei ole.
Lisaks lubasin, et kui viin need meile nurgapeale taaraautomaati, siis ostan puhketuppa midagi head. Näiteks mahlapressi kõrvale hulga apelsine. Kord kuus. Kergemeelselt antud lubadus...?

Öökapp, õigemini riiul

Ehmatusega avastasin, et mul on terve hunnik raamatuid öökapile oma järge ootama jäänud. Olen alati arvanud, et raamatuid ma pooleli ei jäta. Loen lõpuni, isegi kui see seda väärt alati pole. Teagi, miks ma seda heaks jooneks olen pidanud.
Üldiselt mul varem oli küll sedasi, et haruharva jäi raamat pooleli - seda küll pigem lugemisnälja tõttu. Võisin ühe käe sõrmedel üles lugeda, et millele mu hammas ei hakanud. Aga kunagi oli selline aeg kus ma igasugu jura lugesin, eriti tagantjärele mõeldes. Iga viimase vanaema soovitatud ajaloolise romaani. Enamasti olid need neidudest, kes "eksisid teelt" ja said varases nooruses lapse - küll see elukäik läks neil siis alles konarlikuks. Muidugi. Tagantjärele sain vanaema pedagoogilisetest kavatsustest aru (pealegi ei osanud kohaliku külaraamatukogu juhataja oma riiulitelt alates mu 8. klassist ühtegi ulmekat leida...). Ei tea, kui kaua ma ükskul saarel ilma lugemismaterjalita peaksin olema, et tõelist rõõmu tunda randa uhutud "Inimlaps Ditte" sugusest raamatust...
Kes teab, ehk piisaks juba nädalaski.

Aga pooleli on esmajoones Johnny Cash "The autobiography", Xaviera Hollanderi "The Happy Hooker". Siis M.J. Smithi "Kui ütlen ei, siis tunnen end süüdi" (arvasin selle kasuliku ja huvitava olevat, kuid hoolimata selle suhteliselt söödavalt-ladusalt kokku pandud tekstist seisab) ja Underhilli "Miks me ostame. Ostuteadus" . Lisaks peotäis ajakirju National Geographic - just see parem ports :) astronoomiaalaseid lugusid sisaldavad numbrid. Ja viimane Horisont. Ning uuem väljaanne Kaupoeg Puhhi lugudeseeriast - lapsena ei fännanud, mõtelsin, et ehk meeldiks tänapäeval enam.

Aga samas olen ju ka midagi ometi läbi saanud.
- Mikita "Kirsiõieturundus" (aitäh, R!)
- Martini "Troonide mäng" (millega seoses meenub mulle kohe, et teine osa sai ju elektrooniliselt hangitud, aga kõvakettal ta kopitab)
- Hargla "Roos ja lumekristall" - tore oli!

Kuidagi kaob see aeg kuhugi ära ja lugemine on natuke kõrvalisemaks jäänud. Omal ajal ei saanud ma aru, et kuidas ema mulle ütles, et tal pole selleks aega. Ma arvasin, et ega talle see lugemine siis ikka nii palju ei meeldi kui mulle. Aga nüüd liiguvad asjad samas suunas. Vaikselt. Aga kindlalt.

***

Eneseabi ja käsiraamatud mulle eriliselt peale ei lähe. Minul on raamat kindel paik, kuhu on lapsest saadik olnud hea sukelduda ja unustada kõik muu. Nüüd siis näiteks töömuredest lahti saada ja alustada järgmisel päeval puhta(ma) lehena. Selleks on hää ilukirjandus. Eriti muidugi SF. Mõistagi on vajalik teatav kriitiline kogus - eelpoolmainitu on liig väike.

On see võimalik?

Tänahommikune Emori uuring jahmatas korralikult. Roheliste toetus on tõusnud kõrgemale kui ma eales oleksin julgenud loota. Uhke poolehoidjate protsent kõrgharidusega inimeste seas teeb erilist rõõmu.
Muidugi pole õige enne õhtut hõisata. Need protsendid muutuvad veel palju. Aga vähemalt mina loodan ja usun, et ka viimasel minutil otsustajate seas on rohelistel poolehoidjaid omajagu. Nii et miinimum-(ja ühtlasi ka maksimum-)eesmärk: Riigikokku pääseda tundub õnnestuvat.
Neljapäeval Haapsalus Grüüne Püünel kohtume!

"Mõõdukad" islamiriigid

Mai Yamani kirjutab Guardianis, et nn mõõdukate islamiriikide liidrid on tegelikult piinamisi ja riigimõrvu sooritavad fanaatikud. Ometi on lääneriikide avalikkus valmis nende tegusid taluma ja Egiptuse või Saudi-Araabia despootlikke valitsejaid oma sõpradeks pidama. Sest on ju hullemaid. Või kas ikka on? Need nii-öelda mõõdukad valitsejad pole mingid demokraadid, nad lihtsalt ei hakka vastu ja sõltuvad igas suhtes Ameerika heatahtlikkusest. Ja seda viimast naudivad need valitsused täiel rinnal.
Amnesty Internationali kirjeldus Saudi-Araabiast on paljuütlev: "there are no political parties, no elections, no independent legislature, no trade unions ... no independent judiciary, no independent human rights organisations. The government allows no international human rights organisations to carry out research in the country ... there is strict censorship of media within the country, and strict control of access to the internet, satellite television and other forms of communication with the outside world."
Veel mõtlemapanevaid artikleid tervest maailmast leiab siit.

Kevadilmakene rasvatihase lauluga

Ei pannud mind vahepeal siia kirjutama ei pahameel Von Krahli peale, et nad sellist saasta oma katuse all etendavad (Faust), ei mõningane rahulolu Plazas nähtud Allikaga (sest sellist kosmoselaeva pole ma enne kohanud; puud küll, aga mitte sellist) ega ka eilne Paabel (oli vaadatav ja mõtlemapanev ning samas ka visuaalselt nauditav).
Aga mis mind siis pani blogima? Ei tea :)

Kunagi olnud mõttest iga päev uus õppetund kirja panna pole midagi välja tulnud, aga natuke siia endale meenutuseks:
- Nagu see alati on nii olnud, on ka edaspidi: kui ise ei tee, siis ei tee keegi
- Mufti suudab 15-20 cm lumes päris edukalt liikuda
- Mõnigi varem ebameeldivalt üllatanud inimene võib sind ikkagi tulevikus positiivselt ka üllatada
- Vanemaid ja kogenenumaid tasub kuulata. Tõesti.
- Varem korduvalt oma naha peal tõestuse leidnud kuid ununenud (või laiskuse tõttu tähelepanuta jäänud): 2 korda nädalas ujumas käimist mõjub tõesti enesetundele hästi. Eriti hommikul peale tööd – kuid tänahommikune oli ka hea (3.kord sel nädalal isegi). Kogu rahvas istus mullivannis (6 tavapärase maksimumi asemel 10), duširuumis (8 asemel 25) ja saunas. Bassein oli tühi – mis sobis mulle suurepäraselt!
- Kunagi on ikka esimene kord, kui Linnateatrisse soovitud etendusele kohe esimesel korral pileteid ei õnnestu bronnida.

A buzz

Kunagi palju aastaid tagasi oli internetis üks selline lehekülg, millel sai asjatundjatelt igat sorti küsimustele vastuse. Ammu enne Wikipediat. Abuzz oli tema nimi. Pööraselt huvitav tundus. Just katsetasin, kas on veel tänagi olemas. Ei ole.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma õigupoolest kirjutada. Hakkasin hoopis mõtlema, miks täna kobarmügarikus nähtud "Paabel" minu pea küsimusi täis laadis. Ja miks see film mulle nii tohutult meeldis. Kas lihtsalt sellepärast, et armastan sellises laadis lugusid: kogu maailm on üks ja inimesed olenemata rahvusest põhiolemuselt sarnased?
Või on selles tõtt-öelda vägagi nutikas stsenaariumis peidus midagi sootuks enamat?
Isegi kui neile küsimustele ei leia kohe vastust, siis nii mõndagi sai siiski selgeks. Näiteks et nn terrorivastases sõjas on kättemaks määratult olulisem kui ohvri aitamine. Või siis, et Ameerikas, seal vabade maal, otsustab nahavärv ikkagi määratult palju. Ja ega teismelise üksindusetundele polegi ühtegi rohtu. Ei.
Lisaks nutikale käsikirjale hämmastas "Paabelis" detailide täpsus. Alejandro Gonzalez Inarritu suudab ühesuguse veenvusega kujutada nii kurttumma maailmapilti kui keskealise daami kuumust õhkavat ängi kõrbes.
Superstaarid Pitt ja Blanchett olid justkui ülearused trofeed nii kaasahaarava loo juures. Mitte, et nad halvasti oleksid mänginud. Aga "Paabel" sellist Ollivuudi pitserit tegelikult ei vajakski. Aga kui niimoodi film rohkem vaatajaid ja ilusamaid auhindu kaasa toob, siis miks mitte. A buzz is still hanging around.

Üheksakümnendate parim rock-bänd?

Seda The Black Crowes tõesõna paistab olevat. Kuulan siin parajasti nende 2000. aastal ilmunud kogumikku, kus paremad palad bändi viielt üheksakümnendatel ilmunud albumilt. Ning mõtlen, et üksikule saarele minnes ei saaks ma seda plaati küll kuidagi maha jätta. Sest vaat lugu, sõbrad, on järgmine: Black Crowes jumalast rokib!
Just!

Mis toimub?

Mina enam küll ei tea. Meilidele ei vastata, tunne justkui oleksid kusagilt välja praagitud. Aga vahest saab sellestki tundest kuidagi üle. Ajapikku.
Lugemislaual on Indrek Hargla "Roos ja Lumekristall" ning mõtted kusagil sealmail, et kui mitu korda ta neid "Back to the Future" filme vaatama pidi, kirjutamaks see lausa fantastiline neljas lugu? Kõik peab ju varasemaga klappima.
Telekas on parajasti põnev lugu Briti kodakondsusega usbekitarist, kes võtab kätte ja üritab hankida 25 Euroopa Liidu liikmesriigi võltspassid. Reisid risti-põiki läbi Euroopa, palju hämaraid kohtumisi, millest mõned lõpevad rõõmsate värviliste passikaantega, mõned pisarates.
Lõpuks piirdub daam 20 varastatud või võltspassiga. Närvid ütlevad üles. Ja tagasi Inglismaale reisimiseks valib ta... üllatus-üllatus... Eesti passi. Olla teine vana mall, aga kvaliteetne. Eurostari rongiga reisides läbib ta päris mitu piirikontrolli ja õnnelikult. Eesti varastatud passiga. Hmm.

Lumine talv

Sherlock-poiss just proovis mulle vägisi sülle ronida: justsama ta ju tuli ühelt neist oma pikkadest retkedest. Kahtlemata on ta vahepeal ümbruskonna taludes uskumatuid seiklusi läbi elanud. Aga kodu ootas. Ja nüüd väike kasukapuhastus ja ongi uneaeg.
Tore talvepäev on täna olnud. Lõpuks jõudsime nii kaugele meiegi, et käisime seda Otepää suurt suusavõistlust vaatamas. Päris palju aastaid võtsime hooga. Autoga vurasime hommikul läbi lumesaju uhkelt külaliste parklasse. Aga neid pool-vippe tundus olevat kohal märksa enam kui lihtinimesi.
Tehvandil oli rahvast murdu. Suuremate ja väiksemate Eesti lippudega varustatult. Metsas oli tegelikult huvitavamgi kui staadionil. Pääses kohe raja äärde luurama. Lume ja tuule vastu aitasid päris kenasti hernesupp ja kuum tee. Ja lõpuks sai rahvas tänu Jaak Maele veel hurraagi karjuda. Paar hallikat pilti siis meiltki:

Roheline mehike

Isegi see vaene ookeanitagune poliitiline laip on muutumas roheliseks. Jou jou!
Aga mina võtsin täna fotoka kaasa: mõttega lõuna ajal pisut talvist linna pildistada. Ilm tundub selleks tegevuseks imeliselt sobiv.

Oli kord üks võlur...

Hätt

Kas seda vana mängu mängid veel? Mina pole suutnud isegi kolme aasta järel loobuda. Ja täna õnnestus paari uue mängija abil teha oma hätiajaloo parim mäng. 64 tärni ja 282 statistikapunkti. Kõik see tähendas tubli vastase 4:1 ülemängimist. Ehk õnnestub teise hooajagi Eesti kolmandas liigas püsida. Kuigi tõtt-öelda on juba kahju laupäeva ennelõunad arvuti taga passida...

Mida lugeda praegu?

Ilmateade lubab peatset talve, aga tööakna taga laulab hoopis linnuke nagu kevadel. Nojah, hea küll, rasvatihane on. Ikkagi.
Reede, pea on väsinud, silmad veelgi rohkem. Otsin harivat ja hääd lugemist. Leiangi.
"For me, rock'n'roll was a cultural voice that was revolutionary, sexual and poetic and political and for the people," she says. "And I felt, presumptuously, that I had to do something about this."
Nii kõneleb Patti Smith, rockmuusika lindprii ja intellektuaal. Enam mitte ainult laulja, vaid poeet ja fotograaf.
Samal ajal raporteerib Guardian, et süsihappegaasi kontsentratsioon atmosfääris kasvas 2006. aastal hüppeliselt. Palju äkilisemalt, kui teadlased ootasid. Loodus ei suuda inimkäte looduga enam toime tulla.
Mida teeme meie? Jätkame endistviisi? Kahtlemata. Mõistus ei tule enne pähe kui on liiga hilja.

Rohelised vihmad, tormid

No tegelikult sadas ju eile isegi lund. Vähemalt seal lõunas, kus Sherlock ja Nato elavad. Ma polnudki hiiglama ammu korralikult metsa saanud. No nii paariks tunniks ikka vähemalt kondama. Ikka on miski toredad plaanid ära rikkunud. Eile see lõpuks õnnestus.
Läksime nagu palju kordi varemgi Välkjärve poole ja oskasime taas kord üpris põhjalikult ära eksida. Asub ju see soojärv õige sügaval metsas. Ühel teeäärsel lagendikul nägin siis oma silmaga imeasja ära: jah, näsiniin tõesti õitseb jaanuari keskel. Ei ole ajalehtedes liialdatud sugugi. Panen pildikese siiagi - kuigi tunnistan, et õige udusevõitu on ta selle lumise ilmaga välja kukkunud. Või õigupoolest võib eilsete piltide kohta öelda, et nad on lausa mustvalged. Sest loodus on praegu mustvalge.

Pärast autoga tagasi Põhja sõites hakkas vihma kallama. Tublisti kohe. Ja kallab tänagi veel. Vist polnud ikka veel talvel aeg tulla. Kas seda aega kunagi tulebki? Loodan siiski natuke. Sest kahe nädala pärast ootaks meid ju Otepääl vabapääse MK-etapile ja Muftit isegi koht VIP-parklas.
Täna avalikustas me erakond kandidaatide järjestuse Riigikogu valimistele. Esikümme teeb mulle siirast rõõmu. Mõnikord parteis tegutsedes satud musta masendusse, sest tundub, et kuidagi väga vähe on seal neid tõelisi aateinimesi. Poliitilist võimu tahetakse ja ei miskit muud. Aga roheliste nimekirja esikümne valdav enamik on tõesti ideelised rohelised. Inimesed, kes on aastaid keskkonnaideid kandnud ja nende eest võidelnud.
Ja mina ju erakonda selle pärast astusin, et ta on Roheline. Mitte ei astunud mina erakonda Tahame Ruttu Võimule. Seepärast paneb aateliste roheliste suur esindatus nimekirja eesotsas naeratama.

Buugijaanuar

Nojah - vaat selline lugu, et tänasel üpris lohutamatult jubedal vihmasel lörtsisel tuulisel päeval mängib kõrvaklappides JJ Cale'i ja Eric Claptoni vaimustav buugi. Ja silme eest jooksevad läbi Guardiani/Observeri vapustavad lood Whitney Houstoni isiklike asjade garaažimüügist.
Whitney Houston (kui keegi ei tea) oli kunagi parematel päevadel ülimenukas lauljatar ja teenis veelgi rohkem miljoneid Kevin Costneri filmiga "Bodyguard", mida meiegi telekanalid aastate eest innuga ketrasid. Aga ei sest Whitney rahast pole järel enam midagi. Läks see väidetavalt vägivaldse ex-abikaasa Bobby Browni peale, uimastitest räägitakse muidugi ka. Ja kõigest muust.
Igatahes nüüd jõudsid rahamured sellesse staadiumisse, et asjad tuli maha müüa. Klaverist ja "Whitney troonist" (mingi uhke tugitool vist) kuni lavakleitide ja jah, tõesõna - aluspesuni, välja.
Guardian ja Observer kirjeldavad seda imelugu õige mitmes lõbusas, mahlases artiklis:
Houston, you don't have a problem
Houston, we have a solution
Cash strapped Whitney sells pants and piano.
Tahtsin veel lisada, et hommikul oli vaikne tuuletu tugev vihm nii lohutav. Oleksin tahtnud lompide vahel pika jalutuskäigu teha.

Aasta 2006 piltides - 10 kõige olulisemat

Järjekord pole piltidel oluline - küll aga need muljed, mis meil nendega seostuvad. Ja need kõik on kohad või hetked, kus oleme olnud koos.


Meie vägev reis - nii kaugel me koos pole varem käinud. Aafrika äärel, Tenerifel. Seda nime kuuldes on tunne, et kuuled ookean võimsat kohinat, jalad mustja kareda liiva sees, palmioks põske paitamas. Detsember.

Meie uus pereliige. Patrick. Uru. Harakas Harald. Olenevalt sellest, kas ta on parasjagu midagi veidrat korda saatnud või mitte.

Pildil on ka teine kiisu - Liisbet. Tema oli meil vaid nädala, kuid siiski oli ta tõukeks uuesti kiisu võtta. November.

Üks maagiline hommik, teel tööle Pärnusse. Läbi paksu karge udu. September.

Päikeseloojang Pirita tee alguses. Või päikeseloojang, see nägi välja nagu pronktulekahju. Enne hõljus piki randa üks mingi plaan - ma ei tea mis see tegelt oli. Mitte biplaan. Mingi mootori, propolleri ja langevarju segu. August.

Kivihunnikud Saaremaal ühes rannas - täiesti juhuslikult avastatud. Hiljem küll kuulsime oma pisikeseks pettumuseks kohalikult, meie majaperemehelt, et need pole sugugi haruldased.

Aga meie jaoks oli see koht ainulaadne. August.

Rohelise erakonna asutamine ja kõik need pisikesed ning suured asjad selle ümber. Sadade roheliste "käppade" laialijagamine kaasliikmetele. Pea kohapeal otsustatud kandideerimine ja valituks saamine. Tunde kestev häältelugemine enne seda. Ökoveini mahe maitse. Wrap. Lõputu-lõputu ridade vahel sagimine ja häältelugemine. November

Maagilised ja vastupandamatult ligitõmbavad tuulikud Paldiki poolsaarel. Neid oli vist 8 seal kokku. Me muudkui otsisime Muftiga teed lähemale. Lõpuks ka leidsime ja kuulasime nende omalaadset surinat.

Veel teadmata, et roheliste programmis on tuulegeneraatorite massilisel ehitamisel väga oluline koht... Aga juba siis meeldisid nad meile! Mai.

Esimene päev Muftil meie maja ees seista. See oli 9.mai. Ja nüüd saab juba varsti 20000 täis temaga sõidetud. Kui palju andis tema meie suvele täiesti teise näo - me nägime nii palju Eestimaad! Ja tiba Helsingit ja selle lähiümbrust. Lätti veel ei jõudnud.

Pulmatorti lahti lõikamas. Aprill.

Berliini jalgpallistaadion, Brasiilia - Horvaatia. Müstiline, kuidas jalgpalli ja maailma vahele võis kuuks ajaks panna võrdusmärgi. Mul on tänini kõrval istunud sakslase vaimustunud karjed kusagil peas kumamas: Ronaaaaaaldinnnnnjooo. Kuuma päeva kuum õhtu. Juuni.

Hallikas(roheline) pühapäev

Telekas on kinni jäänud Eurospordile. Aina suusatavad ja suusatavad, mäest alla ja püssiga. Aga ei anna see mingit talvetunnet ega õiget fiilingut. Tahaks ise õue ja loodusesse. Lõpuks pühapäevahommikusest peavalust lahti saanud, on enesetunne vaikselt paranemas.
Roheliste asjadega tegeleme peaasjalikult Jutikuga. Reede õhtul oli meil uusaastapidu Muusikamajas, mille korraldamisel olime mõlemad tegevad. Jutik oma organiseerimisoskusega muidugi rohkem. Mina rohkem abitööline.
Aga õhtu oli võimas. Kaugelt üle saja inimese, palju uut energiat ja enamasti sõbralik ning lootusrikas õhkkond. Pisikesest skandaalist ja mõningatest raskustest muidugi ei pääsenud, aga midagi nii suurt mõne üksiku inimese innu ja täieliku vabatahtlikkuse alusel korraldada pole ka lihtne.
Järgmine etapp on muidugi valimised. Uue erakonnana on roheliste võimalusi raske hinnata. Mina usun, et meil on kandidaate, keda tasub valida. Ja meil on uuenduslik programm, mida tasub toetada. Aga valija usaldust võita pole kerge kui sul pole raha majakõrguste reklaamiplakatite jaoks. Kahjuks on aga nii, et plakatitega võidetud usaldus kaob kiiremini kui kevadine lumi. Meie proovime teistmoodi. Rääkida asjast, mitte jagada lubadusi.
Alles viimastel päevadel hakkasin mõtlema, et võinuks ju isegi oma kandidatuuri esitada. Äkki oleksin erakonnale mõne hääle kogunud. Aga parem vist siiski ei. Äkki on minu osa teine. Saan ehk midagi muud kasulikku korda saata. Varsti tuleb sellest rohelisest unenäost ärgata niikuinii. Või?

Ta tuli...

...kusagil Lasnamäe nõlval. Üle jala vees ja lörtsis. Kurdistavate paukude saatel. Sel udusel ööl.
Peagi järgnes kenake törts Rumeenia vahuveini. Ning säraküünlad ahjuveerel.
Ilusat ja rahulikku uut, hea lugeja!

Muusika-aasta 2006

Aeg on üles riputada järjekordsed muusikalemmikud. Aastal 2006 sain muusikaga tegelemiseks vähe mahti. Ja kui võimalust oligi, vaatasin päris tihti minevikku. vanuse asi või mis... Igatahes sai uute ja huvitavate plaatide ning muusikapalade nimekiri õige lühike. Seas siiski tõelisi pärleid.
Mõnda alltoodust on võimalik kuulata Vikerraadios 31. detsembril kell 21-23. Vaevalt muidugi, et keegi sel hinnalisel momendil raadiot kuulata viitsib. Aga igaks juhuks mainin siiski.

Aasta albumid:

Bob Dylan - Modern Times
Mary Lee's Corvette - Love, Loss & Lunacy
Mark Knopfler/Emmylou Harris - All The Roadrunning
Bonnie Raitt - Souls Alike

Aasta laulud:

Mary Lee's Corvette - Wasting The Sun
Wailin' Jennys - Firecracker
Secret Machines - Alone, Jealous & Stoned
Bonnie Raitt - Crooked Crown
Mark Knopfler & Emmylou Harris - This Is Us
Snow Patrol - You're All I Have
Drive-By Truckers - Gravity's Gone
The Pipettes - Pull Shapes
Sarah Harmer - I Am Aglow
Thea Gilmore - Call Me Your Darling
The Storys - Cinnamon
Josh Ritter - Girl In The War
Beth Orton - Shadow Of A Doubt
Laura Veirs - Bedroom Eyes
Prince - Fury
Belle and Sebastian - The Blues Are Still Blue
Richard Ashcroft - Music Is Power
Zutons - Valerie

PARADIISISAAREL

Ookean ja loodus

Loodus on siin paradiislik – inimesele tülikaid või ohtlikke loomi-putukaid ei pidavat siin peaaegu üldse leiduma. Ei madusid, skorpione, ämblikke – tõeline pensionäri suvituskoht (nagu ta ka aastakümneid valdavalt olnud on).
Mina sattusin millegipärast igal pool viigipuusid uudistamas – enamasti küll määraja puudumise tõttu pigem aimama, et see võiks ehk kuuluda sellesse liigirohkese perekonda ju, sest... vili või leht meenutab midagi...
Hoolimata selest, et me sinna talvel sattusime, oli ikkagi kõikjal õitsvaid lilli, põõsaid ja puid. Ja muidugi pidev äratundmisrõõm haljasaladel ja lillepeenardel – puha meie toataimed. Lemmiktaim on haljastajatel jõuluajal jõulutäht. Seda jätkus kõikjale.


Üks kauaaegseid unistusi oli mul ookeanis ujumine. Arvasin lausa, et teen seda iga päev. Aga võta näpust! Punane lipp oli rannas üleval ja ega vees ka kedagi ei olnud. Meie, rumalad turistid, nagu me olime, ei saanud sellest alguses aru – vesi on ju soe, miks siis vette ei lubata??? Temperatuur ju ainuke põhjus mitte ujuma minekuks! Käärisime siis püksisääred üles ja jalutasime madalas vees ja nautisime lainevahtu. Kauaks meile seda ei antud ümbritsevate rõõmuks – tuli suur laine ja kastis meid pea nabani märjaks. Siis jõudis meile ka kohale, et laine on siin lihtsalt kohati selline prognoosimatu – tuleb suur laine pisikeste seas ja lööb kõik su plaanid uppi.
Õnneks ikkagi tuul rauges natuke viimaseks kaheks päevaks ja sain ka täitsa ookeani ujuma! Nüüd ma tean, miks kasutatakse sõna kibesoolane – just selline ongi ookeni vesi. Paar korda oli mul kõik silmad-suu-nina seda täis. Unustasin end madalasse vette merekarpe korjama ja ei jälginud laineid. Nii tuligi suurem vahusäbar ja lükkas mu pehmelt pikali. Isegi prillid jäid alles!

Loro Park

Loro Park on vist Kanaaride suurim turismimagnet. Papagoipark, mis ajapikku arenenud tõeliseks loomaaiaks. Peamiseks on pargipidajatel siiski papagoid. Neid on seal tohutult palju ja just nende iga värvi lindude säilimise heaks looduses kulutatakse enamik küllalt soolasest piletirahast.


Papagoid on võimalik õpetada tegema fantastilisi asju - näiteks arvutama või rattaga sõitma. Loro Park pakkus lisaks papagoishow’le veel teisigi huvitavaid atraktsioone. Merelõvide etendus oli ehk kõige mõnusam. Need on nii uskumatult toredad elukad, keda saab õpetada tegema igasuguseid trikke. Suur vuntsidega olevus seejuures oli eriti tore. Temas justkui õhkus meeletut indu kõik need trikid ära teha.
Loro Pargis on veel suur akvaarium, ahvid, pingviinid ja nii mõnedki muud loomad. Pikad looklevad teerajad – igal sammul mõni uskumatut värvi papagoi häält tegemas.
Aga mõnusaim moment oli meie jaoks vist tunnike kohalikus restoranis. Banaanitaimede ja sidrunipuude keskel. Aeg oli veel küllaltki varajane ja istusime seal peaaegu terve tunni vaid kahekesi. Päike paitas nii mõnusasti ning naeratus tuli justkui iseenesest näole. Selle hetke oleks tahtnud peatada.

Liiklus ja Didix

Tunnistan, et kui ma oleks ikka tegelikult teadnud, millised teed ja tänavad seal on, siis ma poleks küll julenud autoga sõitmise peale mõelda. Didix on Fiat Punto, mille Hertzi daam meile pilvisel esmaspäevahommikul peale suuremat paberimäärimist ja sabas seismist üle andis.


Üks tänav hoopis La Orotavas

Auto oli pargitud vähemasti 10-kraadise kallakuga tänavale, nina muidugi ülespoole. Pool aastat Mufti roolis automaatkäigukasti nautimist oli oma jälje jätnu. Mina seal minema ei saanud igatahes, peale 2 õnnetut katsetamist tuli üks sõbralik Hertzi tädi küsima, et milles mure. Ja nii ta parkisgi selle auto teistpidi sellel tänaval – nina allapoole. Ei tea mis mõtted tal peas küll olla võisid („Saame me kindlasti selle auto ühes tükis tagasi...“)
Eks esimesed tunnid olid kõige õudsemad - auto suri muudkui ristmikel välja jne. Hullem, kui esimene sõidutund autokoolis! Aga kolmandaks päevaks oli mul ka täiesti käpas juba siduri ja gaasiga auto kohapeal hoidmine. Ja ma ei unustanud pidevalt ära seda tõsiasja, et Didixil on olemas sidur (seda otsisin ma esimesed paar päeva koju jõudes siis muidugi ka Muftil...).
Didix oli vist ainult 1,1 mootoriga – kui 30 oli vaja mäest üles ronida, siis oli ok. Aga kiirteel, kus sõideti 120, seal lauge tõusu peal üle 80 välja võtta... jaaa. Raske.

Aga meid teenis ta vapralt ja ka Teidel käisime suuremate probleemideta ära. Tublid Itaalia autotootjad. Loodetavasti veereb Didix veel kaua mööda Tenerife mägiseid teid.

Tänavad kesklinnas (just põhjaranniku linnades) näevad välja nagu meie Tallinna vanalinna keskmised tänavad. Laiuselt. Käänakuid on enam ja kõrguste vahe oluliselt suurem. Aga neil pole tõesti palju seda lamedat ruumi seal põhjapool – ookani ja mägede vahel. Seda olulisem on sõbralik liikluskultuur – eks muidugi ole harjutud ka hullude turistidega, kes milleski midagi ei taipa. Aga hämmastav ikkagi.

Parkimiskohta on linnades väga keeruline leida. Tänavaääred on päeval lootusetult täis ja ka kahes reas kõrvuti parkimine pole midagi imepärast. Paaril korral sõitsime lihtsalt linnadest läbi, sest mitte kusagile polnud autot jätta.
Jalakäijatega ollakse väga sõbralikud. Tänavat ületada pole kusagil probleem, sest vöötraja juures jäädakse alati seisma. Milline tohutu kontrast Eesti oludega.

Mäed

Ühel hommikul asusime Didixiga teele. Esimest korda paistis alla Puerto Cruzi mäetipp kätte. Seega oli lootust, et seal üleval on selge ja kaunis ilm. Ei teadnudki tegelikult, mida oodata. Pole ju kunagi varem mägedes käinud. Elamus osutus vapustavaks. Pärast mõtlesime, et ehk olid ka teised päevad ainult alt vaadates pilves – pealtpoolt pilvi oli ilus ilm. Aga kes teab.
Vaikselt vinnasime ennast mööda korralikku asfaltmaanteed aina kõrgemale. Esimene asi olid vaated. Algul merele, hiljem juba mägede suunas. Kusagil kõrgel paistsid kätte tohutud okaspuumetsad, kõrgemal Teide ise kogu oma suursugususes. Loodus hakkas vaikselt muutuma. Palmid asendusid päris lehtpuudega, varsti olime pilvedega ühel kõrgusel.


Tee lookles muudkui ülespoole. Ootasin vist järsematki minekut tegelikkusest. Tegelikult oli korralik tee isegi väikese Didixi jaoks. Fotokas tahtis iga hetk pildistada. No nii põnev ja huvitav ja erakordne oli!
Kanaari saared kuuluvad Hispaaniale. Ja saartel, mis emamaa rannikust asuvad õige kaugel, valitseb Hispaania elulaad täielikult. Saarte algasukate guanchode kultuurist on alles ainult nännipoodide t-särkidel asuvad sümbolid. Aga teel Teidele hakkas äkki silma teeäärne kritseldus: Kaanari saared ei ole Hispaania! Hiljem nägime sarnaseid vastupanumärke paaris kohas veelgi. Nii et kusagil saartel elavad nähtavasti iseseisvuslased, Hispaania ülemvõimu vastased.
Okaspuumets seal kõrgel võlus eriti. Tohutult suured käbid ja kui pikkad okkad. Küllap vist nad männid olid seal ikkagi (valge mänd?). Õhk oli värske ja hommikuselt jahe. Kui lõppesid männid, algasid põõsad ja peale hakkas tõeline mäestik. Valgus oli seal hoopis teistsugune. Vahepeal veidi udune, siis punakaspruun ja lõpuks kristallselge, vahvalt omapärane. Jalutades oli natukene raske hingata.
Aga meie sõitsime aina edasi. Mööda laavakiviväljadest, kitsast kaljuäärt pidi. Teide ise aina lähemal ja lähemal. Ja siis olimegi 2353 meetri kõrgusel. Seal, kust köisraudtee veel üle tuhande meetri kõrgemale sõitis. Ilma meieta. Vabandust. Polnud julgust sinna imepisikesse vagunisse minna. Polnud ehk viitsimist ka tunde sabas seista. Seal üleval päikeselõõsas oli niigi hea. Rahulik avarus täis musta ja roostekarva laavakivi.


Tagasiteel tegime männimetsas veel ühe jalutuskäigu. Sattusime ammusuletud kaevanduse juurde, kus oli väike mälestusmärk 1971. aastal hukkunud kaevurile. Mis tol korral õigupoolest juhtus? Sai mõeldud, et püüame internetist uurida. Kahjuks on nüüd ununenud nii kaevuri nimi kui kaevanduse täpne asukoht.
Aga meie kihutame juba lõputuid käänakuid võttes läbi pilvede allapoole. Üleval oli päike ja all on päike, tee keskel aga pea läbinähtamatu udu. Selline oli Teide 13. novembri hommikupoolikul.

Linnad

Puerto de la Cruz

Puerto de la Cruz oli meie kodu terve selle nädala. Atlandi ookeani kaldalt nobedasti kõrgustesse tõusev linn. Poole kilomeetri kaugusel veepiirist vaatad juba ookeanile nagu pilvelõhkuja katuselt. Nii kiirelt maa tõuseb.
Rannad on õigupoolest kahel pool kesklinna. Ühel pool on selline lihtrahva peesitamispaik rohkem. Kaunis palmidega palistatud rannatee möödub musta värvi liivaga rannast, mille vastu taob Atlandi ookean oma võimsaid laineid. Tihtipeale taob nii kõvasti, et vetteminekust pole mõtet unistadagi.
Teisel pool südalinna naudib rikkam (või siis lihtsalt mugavam) rahvas oma rannamõnusid mere äärde ehitatud basseinide ääres. Mis on tegelikult halenaljakas vaatepilt. Ookean käeulatuses, eelistab see rahvakild basseini kloorivett. Sest kloori Tenerifel armastatakse. See lõhn ei kao ninast kuigi kergelt.
Veepiiri lähedal on tohutud hotellikompleksid täis Põhja-Euroopa rikkaid turiste. Üksnes pühapäeva hommikupoolikul tuleb Tenerifele Taanist kolm suurt lennukitäit inimesi. Ja Soomest, Rootsist, Saksamaalt... Paljud turistid sellest hotellitsoonist nädala-kahe jooksul ei väljugi. No võib-olla teevad vanalinnas mõne tiiru. Samuti madalal asuv vanalinn on hotellide poolt justkui sisse piiratud. Sugugi mitte inetu, aga ka mitte väljapaistvalt kena tänavaterägastik täis ninni-nännipoode ja erineva tasemega söögikohti.


Pisut kõrgemal veepiirist on villade rajoon ja uhkemad hotellid. Viimased põhiliselt Saksa pensionäride päralt.
Kus elab seda turistidemassi teenindav personal? Julgen pakkuda, et mägedes. La Orotavas ja kõrgemalgi.

La Orotava

Ma ei teagi täpselt, kuidas Puerto Cruz La Orotavaks üle läheb. Tegelikult katkematult kõrgustesse tõusva linna katkestab mingil hetkel neljarealine kiirtee, kuid tegelikult on linna nimi vist juba enne seda vahetunud. La Orotava on igal juhul tutvumist väärt. Tegelikult jättis see linn ehk nähtust kõige sügavama mulje. Vanalinn on põnevaid vanu hooneid täis, tänavad on kitsad ja vonklevad paralleelselt mäeküljega või siis üles ja alla. Aeg-ajalt avaneb suurejooneline vaade alla ookeani suunas.


Kõndisime seal ringi juba emotsioonidest väsinuna – olime ju just Teide jalamilt tulnud. Äkki seisime ühe kauni sisehoovi väravas ja jälgisime, kuidas paabulind seal aeglaselt ringi jalutab. Söögikoht! Imeilus ja üldse mitte nii üle mõistuse kallis. Kaua otsustamine aega ei võtnud. Sellest sai meie reisi kõige kaunim lõunasöök. Vana villa oli imetoredasti korda tehtud – nagu siit pildi pealt ka näete. Teenindus sõbralik, toit imehea. Üpris täiuslik elamus, ütleks. Kui kunagi La Orotavasse satute, siis kasutades Loro Pargi hüüdlauset: “a must on Canaries.” Söögikohal on ka oma veebiaadress: www.zonakiu.net

Garachico

Kindlasti väärib märkimist Garachico. See väike linnake asub Puerto Cruzist läänes, kohe ookeani rannikul. Pika ajalooga on seegi paik. Reisijuhi väitel elas linnake oma paremaid päevi enne 1706. aasta vulkaanipurset, mis suurema osa hoonestusest hävitas. Aga nii mõnigi vanem hoone on tänaseni säilinud. Garachicos käisime kohe esimesel päeval, kui Didix meie käsutuses oli. Pärast seiklusrikast hommikut liiklusega harjumisel ja parkimiskohtade otsimisel, olime sõitnud pärast maalilist põhjaranniku teed lääne suunas. Mööda banaaniistandustest ja teeäärsetest pisikestest söögikohtadest ja uskumatutest vaateplatvormidest ja kõrgetest kaljudest. Läbi tunnelite. Parkisime lõpuks otse ookeani kaldale ja lootsime, et linna pole pikk tee kõndida. Ega olnudki. Varsti olime peaväljaku ääres ja imetlesime pisikest Simon Bolivari mälestusmärki. Bolivar, paljude Lõuna-Ameerika riikide vabastaja Hispaania koloniaalvõimu alt, miks on tema mälestusmärk siin? Garachicos sündis Bolivari ema.

Reisijuhi alusel planeeritud söögikohta me Garachicost ei leidnudki. Tea, kas nimi vahetunud või restoran suletud hoopis. Möllavate lainetega ookeanist pole kaugel igav, aga odav pitsarestoran. Sugugi mitte ainus meie jaoks sel nädalal. Ettekandja on väga lõbus sell, muudkui viskab vimkasid. Ja toit on söödav. Mere ääres on valmimas tore uus jalutusrada kivide vahele, kuhu aga veel pekslevate lainete vahele kõndima ei pääsenud. Kõrval on nelinurkne kiviehitis Castillo, merekindlus. Selliseid leidub siin pea igas mereäärses linnas ja kohalikud on nende vanade kindluste üle väga uhked.

Santa Cruz de Tenerife

on saare pealinn. Selline Tallinnaga samas suurusjärgus linn, mis jääb peamistest turismiteedest kõrvale. Päris tore linn tegelikult, kus erinevalt Puerto Cruzist kuulis peamiselt hispaania keelt. Sel päeval, kui Santa Cruzi sõitsime, polnud meil kiirteelt ära pööramisega õnne. Õiget teed La Lagunasse ei leidnud ja nii kihutasime otseteed mere äärde, Santa Cruzi, välja. Parkimiskoha leidsime päris mere äärest McDonalds’i parklast. Kohe seal kõrval asub Calatrava auditoorium, tohutu valgest kivist kontserdihoone. Mis meile meenutas esimesel pilgul kuulsat Sydney ooperimaja, aga ega ta nüüd midagi võrreldavat muidugi pole. Siiski avanes sealt auditooriumi juurest tore vaade linnale ja linna taga asuvatele teravatipulistele mägedele.
Mereäärne jalutuskäik viis meid pikkamisi vanalinna. Seal me muudkui vantsisime – vasakul päris suurlinnalik automagistraal, paremal tohutu kaubasadam. Käib ju Tenerife varustamine endiselt peamiselt meritsi.

Santa Cruz üllatas mind vist kõige rohkem selle poolest, et ta oli üpris tüüpiline pealinn hullumeelse liikluse, mõnusalt pika, aga sisutute poodidega palistatud kaubatänava ja paljude ilusate väljakutega. Lõpuks veel tore turg nimega Meie Ema Aafrika Turg (Mercado de la Nuestra Madre Africa). Jah, tõepoolest – tegelikult olime me ju parajasti Aafrikas. Puht geograafilises mõttes. Leidsime sealt turult õige toreda kaelakee.
Santa Cruzis tundsime ka esimest korda üle õige mitme kuu, mida tähendab palavus. Selleks hetkeks, kui linnast lõpuks õige tee välja leidsime, oli enesetunne juba üpris kuum ja väsinud.

La Laguna

La Lagunasse jõudmine oli paras imelugu. Leidnud küll oma meelest õige koha kiirteelt ära pööramiseks, sattusime otsekohe meeletusse liiklusmöllu. Läks aega, enne kui leidsime pisut rahulikuma tänava ja isegi vaba parkimiskoha. Viieks sekundiks. Nii palju läks aega, kuni hoonest väljus käsi pilduv härrasmees ja teatas, et siia kohe päris kindlasti parkida ei saa, sest kohe on kohal tohutult suur kaubaauto ning koht on reserveeritud talle. Jutiku nukker-kurnatud nägu tagas meile siiski peatuspaiga kohe seal kõrval.

Aga oli see nüüd ikka La Laguna? Leidsime peagi ühe kiriku ja sealt kõrvalt linnaplaani. Võrdlus meie reisikirjaga kindlat vastust ei andnud.
Lõpuks siiski jõudsime oma napi La Laguna kaardi ääre peale ja saime kindla teadmise – see ikka on see linn! Tõmbasime hinge, sellest tihedast liikluskeerisest eemaldumise puhul ja külastasime kohalikku pagaritöökoda. Üldiselt jättis see linn väga rahuliku ja vaikse mulje, aga me olime taas sattunud ringi hulkuma siesta ajal – seega oligi enamik kohti kinni ja inimesi tänaval vähem.

Kulinad

Igal sammul oli linnades nännipoode – nii ehteid kui nõusid, nii riideid kui tüüpilist turistinänni. Usun, et minuga oli raske, sest alguses tundus, et seal oli nii palju omanäolisi ehteid müügil ja nii ma käisin igas ettejuhtuvas kulinapoes. Reisi teises pooles kõik mulle nii ainulaadne enam ei tundunud, kuid ühtteist sai kaasa ostetud küll.
Kõige huvitavam neist kandis vist nimetust Tierra Fertil. Tõeliselt värviliste ja paljuski käsitsitehtud hilpude kodu. Üks tore värviline ruuduline pluus sai sellest poest ostetud.
Kukuxumusu oli üks kaubamärk, mille nännipoed kuulusid ühtede huvitavamate hulka. www.kukuxumusu.com Hakkasime omapäi kõiki neid poekesi sedamoodi kutsuma.

***

3 sellist elamust, mis annavad edasi kogu meie reisi meeleolu, ja mida ma kõhklematult kõigile esmakordselt Kanaaridele minejatele soovitaksin, oleksid:

- Musta liivaga rand Puerto de la Cruzis, palistatuna hiiglaslikest aaloepuhmastest, inimesekõrgustest kaktustest ja palmidest – seal lihtsalt tuleb ujumas käia! Kui muidugi tuul lubab. Ja kindlasti peab ka mõned merekarbid sellest lainevahust välja noppima ja tasku pistma.
- Muinasjutuline restoran La Orotavas. Kiu’s oli tasakaalus vanailmeline õhkkond, lopsakas eksootiline taimestik, vaade ookeanile (u 600m kõrguselt) ja muidugi fantastiline toit!
- Väikelinn Garachico imekitsukeste käänuliste tänavate ja igivanade majadega. Ja milline park veel seal mäejalamil oli!

Kristian ja Jutik

Jõulupäevil...

Kõigepealt ikka vabandused, vabandused... Meie Tenerife stoori pole ikka veel päris valmis. Aga küll ta jõuab - omal ajal või pisut hiljem.
Jõulupäevil käisime Lõuna-Eestis päikest otsimas ja leidsimegi ta sealt. Kipitavalt külmana, aga ikkagi.
Minu tänavune jõululugemine on Leho Lõhmuse värskelt ilmunud raamat "Nõmme ajalugu". Üks mu supertoredatest kingitustest. Mind tohutult lummab selle väikese linnakese lugu, kus ma olen sündinud. Või linnaosa, nagu me teda täna tunneme. Kõige huvitavam fakt, mis Lõhmuse raamatust välja joonistub - nii tihe on seos Nõmme arengu ja raudtee vahel. Nõmme tekkis tänu auruvedurile ja arenes üksnes ning alles siis tõeliseks linnaks, kui liikuma hakkas elektrirong. Sellel samal pisikesel Kivimäe jaamalgi, mis minu kodust vaid mõne pika sammu kaugusel, on lähiümbruses toimuvale olnud otsustav mõju.
Mitte, et Nõmmel nüüd midagi hirmus erilist oleks viimase sajakonna aasta jooksul juhtunud. Seda mitte. Nõmmel on peaaegu alati elatud konservatiivset, alalhoidlikku elu. Eesti ajal ja Vene ajal ja Saksa ajal. Majaomanike kodanlik kultuur, kui nii võib öelda. Aga millegipärast tundub mulle, et siinsete mändide all üles kasvanud põlvkonnad on olnud õnnelikumad, kui mitmel pool mujal Tallinnas.

Tagasi hämaruses

Oleme kenasti kodumaal tagasi. Õige pea loodame teile ka reisikirja valmis kirjutada ja lugemiseks üles riputada. Millal see õige pea täpsemalt on? Oeh... Äkki siiski varsti. Praegu on küll kahjuks kõik õhtud hõivatud.
Aga eile tõime juba imetoreda jõulupuu tuppa ja ehtisime äragi. Et oleks kiisul millega mängida.

Virrvarr

Just selline tundub kõik minu peas. Olen siin omajagu Pöffist kirjutanud, aga tõtt-öelda jääb tänavune festival mõtetes kuidagi väga tahaplaanile. Hirmus kahju.
Homme alustame Jutikuga reisi Tenerifele. Eks enamus tublisid inimesi on seal juba ammuilma ära käinud. Aga praegu lihtsalt tahaksin kusagile ära. Ehk on seal isegi päikest näha. Mis siinsetes oludes tundub peaaegu mõistetamatu. Pea peab natukene puhata saama. Muidu läheb veel hullusti.

Pöffimaag 4: Elu pärast surma

Tänasest Päevalehest võib lugeda kellegi kommentaari sellele esmaspäevasele “Pärast pulmi” filmile. Seal on väidetud, et ajalise järgnevuse segiajamine filmis ei olnud mitte režissööri uuenduslik võte, vaid tulenes hoopis filmilintide vales järjekorras esitamisest. Kui tõesti nii, siis tegi Kosmose filmitehnik haruldaselt head tööd. Minu suutis igatahes küll täiesti ära petta. Muidugi läks see film ka korra “põlema”, nii et tehnilised probleemid olid tõesõna.
Nii või teisiti, tahaksin seda linateost veel korra vaadata, et selgust saada. Ilma ajalise segaduseta oleks see ausõna märksa igavam film! Hehhee...
Nojah. Igatahes eile jätkasin Põhjamaade filmide seltsis. Ning esimest korda sellel Pöffil pettusin veidi. Norralaste “Tüütu mees” polnud halb film, lihtsalt veidi kuiv ja maitsetu festivaliliha. Ulmehuvilistele üpris tuttava idee filmilikkuses pole kahtlust. Noor mees otsustab teha enesetapu ja hüppab metroorongi alla. Mis ootab teda ees pärast surma? Taevas või põrgu? Tegelikult mitte kumbagi. Ta tuuakse bussiga kusagile kõrbeservale ja viiakse sealt linna, mis ilmselt meenutab seda sama linna, kus ta varemgi elas. Igav rutiinne töö tavalises kontoris, korter, igavesti sõbralikud töökaaslased, aga külmad nagu kalad.
Mehel ei lähe siiski kaua mõistmaks, et midagi on väga valesti. Toidul pole maitset, alkohol ei tee purju – ühesõnaga elul puudub mekk. Ja naine, kellega ta üsna sundimatult koos elama hakkab, huvitub üksnes mööblidisainist. Tõesti. Millestki muust ei soostu rääkimagi ja mees pakub talle üksnes puhtmateriaalset huvi. Lapsi surmajärgses maailmas pole.
Peategelase uued enesetapukatsed ei too soovitud tulemust. Ta lihtsalt ei sure – sõitku rong tast kui mitu korda tahes üle. Aga ühes keldris on üks imelik sein, mis teda tõmbab. Ja seina sees auk. Kas selle seina taga on päris maailm? Või lihtsalt üks alternatiivreaalsus päris tordi ja lastega? Tont seda teab.
Selles filmis on tekitatud päris huvitav olukord, kus inimestelt on võetud kõik emotsioonid ja vaba tahe. Nad on sisuliselt masinad, mitte elavad olendid. Loodud igavesti jätkama nii, nagu enne. Teeseldes. Tüütu mehe enda programmeerimisel on lihtsalt midagi valesti läinud.

Pöffimaag 3: Üksindusest

Suur osa festivalifilmidest räägivad ühel või teisel moel üksindusest. Taanlaste “Seep”, mida pühapäeva õhtul pooljuhuslikult vaatama sattusin, polnud selles suhtes erand. Kogu tegevus toimub ühe korrusmaja kahes korteris. Ühes neist korteritest elab äsja oma elukaaslasest lahku läinud naine, teises transvestiidikalduvustega noormees. Mõlemad on jäägitult õnnetud kujud, kes pole oma lähedaste mõistmist pälvinud. Nagu arvata võib, hakkavad nad filmi käigus vaikselt teineteisele lähenema. Kergelt see muidugi ei lähe. Soovahetusoperatsiooni ootav noormees sulgub oma korterisse, teenides raha üpris näruse prostitutsiooniga. Tema päeva ilmestab mingisugune Ameerika seebiseriaal. Naine aga ei saa oma hiljutisest elukaaslasest kuidagi lahti – kuigi mehi proovib ta läbi hulgi.
Filmis on üritatud kasutada seebiooperlikku jaotust. Justkui iga seriaali “osa” algab omaette olukorratutvustusega. “Seep” ei ole soe ega kergestihaaratav film, aga mind võlus asjaolu, et varju ei jäeta seal midagi. Just nii kalgilt karm võib täiskasvanu elu olla. Kui teda ei mõisteta.
Huvitaval kombel kordus Taani filmiõhtu ka esmaspäeval. “Pärast pulmi” viib meid Indias orbudele keelt õpetava taanlase maailma. Hiljuti Bondi filmis kurikaela mänginud Mads Mikkelsen teeb siin suurepärase, ilmeka rolli. Et kodutute laste turvakodu jaoks raha saada, lendab filmi peategelane üle aastate tagasi kodumaale. Varjamatu vastumeelsusega. Aga ta peab heategijast miljonäriga kohtuma.
Kodumaal, täiesti ootamatult, paisatakse ta elu segamini. Nagu paisatakse ka film ise. Režissöör Susanne Bier kasutab nimelt ajalise järgnevuse segiajamise võtet. Esimesel hetkel tundub, et midagi oleks justkui filmist välja lõigatud. Aga lõpuks lapitakse kõik tükid kokku. Ja pilt saab ehk paremgi kui saanuks siis, kui filmikeel olnuks “tavapärane”.
Aga mida siis peategelane Taanist eest leiab? Too saladuslik miljonär on abielus mehe endise kallimaga ja tema endisel kallimal on abielluma valmistuv tütar. Võite kaks korda arvata, kes on tegelikult neiu isa? Ja saladused ei lõpe sugugi sellega.
Nagu “Seep”, on ka “Pärast pulmi” väga põhjamaine film. Elus tuleb läbi teha hulk katsumusi ja isegi kui sa näiliselt oled võitnud või lihtsalt pakku pääsenud, pole sa seda tegelikult hoopis. Ja eks see üksindus hiilib ikka nurga taga virilalt naeratades...
Eilne “Hommikusöök Pluutol” tõi lõpuks Sõprusse täissaali. Või õieti peaaegu. Otse minu kõrval istuma pidanud, aga kohale tulemata jäänud paar peaks küll kibedalt kahetsema. Sest Neil Jordan sai küll omamoodi väikese meistriteosega hakkama. Film hiilgab fantastilise muusika ja riietusega. Toimub ju tegevus glamuursetel 70-te algusaastatel, kui õhus oli sõna otseses mõttes kulda ja karda. Üks ajastu rockijumalaid on ka sellesse filmi ära eksinud. Bryan Ferry, see Roxy Musicu elegantne lauljaonu nimelt.
Aga film ise on Iirimaa raskete konfliktiaastate kroonika. Ja samal ajal tobenaljakas pilt veidi teistsuguste noorte ellu. Ja samal ajal ühe üksiku (aga seekord mitte õnnetu üksiku) hinge seiklustest vihameelses maailmas. Ja seda ka: suur film sõprusest.
Nagu taanlaste “Seebis” on ka seekord peategelane transvestiit. Aga seda hoopis loomulikumal moel. Selles mõttes, et Cillian Murphy ei ole selles filmis mees naisteriietes. Ta ongi igas suhtes naine. Ja sellepärast hoopis teistmoodi.
Üksindus? No eks ole siin sedagi. Ega Kitten ju ühiskonda ei sobi. Ja oma armastust muidugi ei leia. Aga ta saab hämmastavalt hästi hakkama. Igas olukorras. Muutumata, kompromisse tegemata. Vaat see on saavutus omaette!
Ning ärme unustame punarindu. Nemad on veel kõige armsamad.

Pöffimaag 2: Guantanamo

Kui hommik oleks õhtust targem. Aga praegusel nukral aastaajal ta seda ju ei ole. Ikka puhub vali tuul sul juuksed peast, ikka kihutavad pilved vormelikiirusel üle taevalaotuse ja aeg-ajalt kallab külma vihma. On see ju alati olnud filmifestivali jaoks täiuslik aeg – seda enam veel tänavusel eriti sombusel hilissügisel.
Pajatan veel mõnest nähtud filmist veidi. Pühapäeval näiteks seadsime ennast õige vara teele, sest piletid filmile “Tee Guantanomosse” olid ammu ostetud. Seda üllatavam, et palju kõneainet tekitanud linateost sugugi täissaal vaatama ei saabunud. Vist on teema eestlasele ikkagi liiga raskepärane ja kauge.
Film oli õige tavatu jutustus grupist noortest inglastest, kes sõidavad esivanemate maale Pakistani pruute otsima. Üpris tavapärane, et isa seda oma pojalt nõuab. Õige kiiresti harjuvad Birminghamis üles kasvanud poisid Pakistani oludega ja tunnevad end seal koduselt. Juhtumisi on 2001. aasta oktoober ja ameeriklased on alustanud oma karistusaktsiooni Afganistanis. Tõsiusklike moslemitena tahavad noored inglased naaberriigi vendi aidata ja otsustavad Kabuli sõita. Hetkeajendil, suuremalt kaalumata, mida nad õieti teevad.
Talebani võimu viimaste päevade Afganistan on üks õige masendav paik. Ja poisid mõistavad kiiresti, et õigupoolest pole neil seal midagi peale hakata. Sõjalist ettevalmistust pole, tahtmist sõdida veel vähem. Aga kohalikud ei lase neid enam tagasi Pakistani. Selle asemel jäävad nad pealetungivate võitlejate lõksu ja võetakse Talebani kõrilõikajate pähe vangi.
Mis järgneb, on kummaline õudusunenägu. Afganistanis peremehetsevad ameeriklased ei usu sugugi, et nende kätte on langenud süütud inglise poissmehed. Poisse peetakse välismaalt tulnud võitlejateks ja neid mehi tuleb kohelda eriti ohtlike kurjategijatena. Filmi peamine osa kujutabki seda, kuidas ameeriklased oma vange kohtlevad. Õige hullusti, aga ega see vist sõjatingimustes ennekuulmatu pole. Siiski on hämmastav jänkide ja nendega koostööd tegevate brittide metsik hirm ja vihkamine oma hoolealuste suhtes. Sõjavange ei peeta inimesteks ja Bushi doktriini karmus annab sõjaväelastele mõista, et nii see olema peabki. Mõni harv juhus humaanse vangivalvuri näol muidugi sekka satub, aga põhirõhk on siin sõnal harv.
Kulub aastaid, enne kui tõde noorte inglaste kohta lõpuks päevavalgele tuleb. Poiste pealtkuulajad Guantanamo laagrites saavad küll õige ruttu aru, kellega neil on tegemist. Aga oma viga tunnistada nad sugugi ei soovi. Nii saavad poisid tunda põrgupiinu õige mitmete “kaasaegsete” pealtkuulamismeetodite näol. Kuidas oleks näiteks täisvolüümil death-metal muusikaga? Mõned head tunnid väikeses kongis?
Lõpuks ei jää ameeriklastel siiski midagi üle. Viga tunnistamata ja andeks palumata saadavad nad poisid lihtsalt Inglismaale tagasi. Ja seal nad lastakse vabaks. Ning õige pea on nad Pakistanis pulmi pidamas tagasi.
Aga süütud poisikesed need meie kangelased enam pole. Nüüd on nad tõsiusklikud moslemid, kes on omal nahal jänkide külalislahkust tunda saanud. Pole väga põhjust imestada kui nad ühel ilusal päeval kätte maksta otsustavad. Ja kelle teene see siis ikkagi on? Selle üle tasub mõtiskleda.
“Tee Guantanamosse” viis mind taas kord mõttele, milline traagiline viga on ameeriklaste välispoliitika ikkagi olnud. 9. septembri sündmustele reageeriti niivõrd valesti kui vähegi saab. Selle asemel, et oma värsket vaenlast tundma õppida ja üritada leida rahumeelne väljapääs, mindi pimedat tunnelit mööda otse sõtta. Lõpmatusse sõtta, kus ei saa olla võitjaid. On ainult kaotajad: kõikide maailma riikide elanikud, kes enam ennast kunagi turvaliselt tunda ei saa. Ja see viimane ei ole üksnes ega isegi mitte peamiselt Al-Qaeda süü. Selle põhjustasid lääneriikide lühinägelikud poliitikud ise.

Pöffimaag

Pärast nädalat, mis sai veedetud nii unes kui ilmsi roheliste poliitikat analüüsides ja üldkoosolekul nähtut seedides, jõudis eile lõpuks kätte esimene pöffipäev sel aastal. Ja milline päev ta oli! Mitmekülgne ja joovastav. Ah, seda filmiarmastust, mis kord aastas minus ikka jälle pead tõstab! Tõesõna, neid lugusid jälgides tõstab taas pead usk inimkonda.
Õigupooolest - üks pöffifilm sai juba varem ära nähtud. Hollandlaste noortekas "Šnitsliparadiis" viis üle päris mitme aasta Kinomajja. Päris lõbus lugu noorest poisist, kes oma isa vastuseisust hoolimata otsustab kiirtoidukoha köögis nõudepesijana "elu näha". See köök on tõesõna karikatuurne - karvaste purjus meeste mängumaa, kus puhtus pole peamine ja suits hambus liha praadimine pole mingi eriline patt. Euronormid... mis euronormid? Filmis saab nalja, armastus ei puudu kah ja Maroko päritolu noored rokivad täiega. Või vähemalt niipalju kui karvane bossilooder lubab.
Tänane päev algas aga Kosmose üldse mitte uuendatud nahkistmetel koos serblaste filmiga "Homme hommikul". Tosin aastat Kanadas elanud Nenad tuleb korraks kodumaale tagasi, et oma noorikuga abielluda. Maailm, mille ta eest leiab, pole kuigivõrd muutunud. Belgradis elatakse endiselt lootusetult kitsastes korrusmajades, juuakse viina ja tõmmatakse suitsu. Ja üsna pea mõistab Nenad, et tegelikult on need inimesed tema ainsad päris sõbrad. Ja see tüdruk, kelle ta välismaale minnes oma parima sõbra embusse jättis, on tegelikult tema ainus ja igavene armastus.
Imetore väike film sellest, et minevik käib sinuga alati kaasas. Ja kui kunagi pöördud tagasi sinna kus tuled, saad aru, et tegelikult pole võimalik põgeneda. Slaavilikult metsik ja üdini kurb on see serblaste linateos. Nii harva saab tänapäeval selle kultuuriruumiga tutvuda. Põnev elamus.
Loetud tunnid hiljem leiame end Vene Kultuurikeskuse ebamaises saalis. Sinna pole ma vist kunagi varem juhtunud ja seepärast jahmatabki kogu see sealne nõukasümboolika alates laemaalist ja lõpetades sirbi ja vasarase vapiga seinal. Pole raske kujutleda, kuidas N. armee ohvitserid siin sirgetes rivides istusid. 50 aastat tagasi on aeg selles ruumis seisma jäänud.
Ja ometi sobib Lõuna-Aafrika "Tsotsi" sellesse veidi ebamaisesse ümbrusesse. Tsotsi on noor taskuvaras. Et ellu jääda, peab ta olema iga hetk valvel ja jälgima iga liigutust enda ümber. Filmi käigus muutub Tsotsi külmaverelisest kurjategijast hoolivaks inimeseks. Sündsustunne on siin võtmesõna. Igas inimeses on see olemas, ükskõik kui sügaval peidus.
Ühel päeval tulistab Tsotsi noort naist ja varastab tema auto. Äkki selgub, et tagaistmel on väike beebi. Tsotsi tahab lapse sinnasamasse maanteele jätta, aga miski sunnib viimasel hetkel ümber mõtlema. Ta võtab lapse kaasa ja ise veel laps, püüab tema eest hoolitseda. Seal Soweto lootusetus kastikülas leiab ta tänu beebile täiesti ootamatult elule uue sisu. Leiab teistsuguseid inimesi. Jõuab ajapikku tagasi omaenda vägivaldse lapsepõlve juurde tagasi. Ja pöördumatult katkevad senised sidemed. Tsotsi on võitnud võõrkeelse filmi Oscari ja asja eest. Sündsustunne.
Ja siis Glastonbury! Ma armastan muusikafestivale. Ja eriti filme muusikafestivalidest. Glastonbury on 35-aastase ajalooga pidu Inglismaal, mida Michael Eavise nimeline härra korraldab oma maa peal. Peamiselt selleks, et inimesed saaksid korra aastas kokku tulla ja olla. Olla nad ise. Või kui nad tahavad, kehastuda kelleksi teiseks. Ilma piirideta, ilma normideta. No vähemalt peaaegu. Julian Temple'i fantastilise filmi keskmes olid festivalikülastajad ise. Muusika ja muusikud olid seal nende jaoks, mitte vastupidi. Glastonbury kui Inglismaa Jeruusalemm. Kui pelgupaik. Kui kõigi veidrike kodu mõneks ebamaiseks unetuks ööpäevaks. Keset imekaunist päikesetõusu ja muda ja vihma.
Kunagine vaba hipifestival on tänaseks kõvasti turvatud äriprojekt. Ja muusikat kuuleb Glastonburys nüüd tõesõna igasugust. Aga inimesed pole kõigi nende aastatega muutunud. Paljas pepu ja naeratav nägu on endiselt kõige tavalisemad vaatepildid.
Lähemalt võib sellest Glastonbury filmist lugeda suurepärasestGuardiani ülevaatest.