Armastus esimesest silmapilgust

See kõik juhtus ühel kevadisel päeval. Toomingad andsid võserikele juba suvelootuse värvi ja siin-seal piilus eri karva õrnu õisi paarikraadist ilma trotsides päikest otsides ringi.
Ja nemad tulid alles tulid üksteise suunas, veel täiesti teadmatuses teise olemasolust. Kuid ühtemoodi kerget vihmasabinat mittemillekski pidades.
Ühelt poolt tulija oli sihvakas ja tõmmu. Silla keskpaiga poole jalutades oli ta näol kergelt boheemlaslik unelus, kui ma seda just professorliku hajameelsusega segi ei ajanud. Ta tuli oma pikki-pikki jalgu väärikalt üksteise ette asetades, saatjaks keskmist kasvu habemik.
Teiselt poolt tulija oli samuti omades mõtetes, vaadates siiski aeg-ajalt kõrval jalutavale pikajuukselisele brünetile otsa, justkui selle lobisemisele uut indu juurde andes (kuigi tegelikult ei kõlanud tema suust sõnagi). Ta oli silmnähtavalt rõõmsameelne, justkui tahtes oma korrapärasesse sammu mõned kepsutused sisse põimida, kuid seda siiski mitte tehes. Ega ta siis enam nii noor ka pole!
Ja siis nad kohtusid! See oli maagiline pilk, mis neid ühte põimis. Kuid silla kõnnitee oli kitsas ning nii enda kui ka kaasjalutaja inerts viis neid edasi. Ja juba olidki nad teineteisest möödas. Kuid nende kaelad pöördusid kui omatahtsi tagasi vaatama - üksteise suunas, silmast silma.
Toreda pikakoivalise dogi kõrvad kerkisid huvist kõrgele-kõrgele, jäädes siiski oma suuruse tõttu lonti - kuid galantne nägi ta sellegipoolest välja. Kuid ka teises suunas vantsiv tume labrador piilus korduvalt üle õla tagasi.
Kuid siis viis mind liiklusvool, mis mind hetkeks Sõpruse sillale seisma oli sundinud, edasi ja ma kaotasin nad silmist. Viimase asjana nägin veel, kuidas habemik temast möödunud labradori-brüneti paarile pilgu üle õla heitis.