Päikesekuldne kevadnäitus

Eilsel jahedal, aga kirkal päeval käisin Kunstihoones näitust vaatamas. Elamise kunst: Eesti kunsti ülevaatenäitus 2007. Kes tahab asjatundlikku arvustust, võib seda näiteks Sirbist lugeda. Mina ütlen rohkem, mis mulle kui võhikule silma hakkas.
Ma ei käi ju kuigi tihti näitustel. Tudengipõlves kui argipäeval oli aega maa ja ilm, ei jätnud kesklinnas pea kunagi midagi vahele. Viimasel ajal aga väga harva. Kuigi pea iga kord näitusesaalist välja astudes on rahulolutunne. Olen väärt elamuse saanud. No mõned erandid on ka olnud muidugi, aga... See tänavune ülevaatenäitus puudutas mind. Rohkemgi kui tavaliselt. Minu jaoks on kriteerium sageli see, kui mitme taiese juures minutiks-paariks seisatan. Seekord oli selliseid õige mitmeid.
Näiteks Andres Toltsi kolm graafilist teost panid taas mõtlema värvide ja geomeetriliste kujundite seostele, mis mind alati nii võluvad. Tagumises lisaruumis pani hämmastama Anniki Kari mustvalge maal roomavast lapsest keset tööstusmaastikku. Vist esimene kokkupuude selle kunstnikuga. Naima Neidre sulejoonistused tunduvad veidi müstilised - mida kaugemalt neid vaatad, seda terviklikum tundub pilt. Ja Olev Subbi linnamaal oma ajatus elegantsis oleks võinud sündida 70-80 aastat tagasi. Jaak Soansi "Kuum dušš" paneb oma lihtsuses lihtsalt naeratama.
Ma ei hakka rohkem neid töid eraldi välja tooma. Põnevat on seal tegelikult muudki. Peaks tagasi minema ja eelkõige nende trepist vasakule jäävate saalidega uuesti tutvuma. Inimene väsib ju liiga ruttu ära.
Kokkuvõttes: päris palju mulle uusi, tundmatuid nimesid, rohkesti naiskunstnikke, väga vähe uuenduslikku. No tõesti. Paistab, et maal on väga inn ja üheksakümnendate Eesti novaatorlik revolutsioonilisus aut. Aga see ei tähenda veel sugugi halba. Võiks ju öelda hoopis nii, et ülevaatenäitus mõjus mulle nagu Bob Dylani viimane plaat. Vana, aga ikkagi värske. Hiphoppi ma ei kuula ju nagunii.