Öised pahalased

Viimaste päevade sündmused siin linnas on mind nagu iga teist mõistlikku inimest muretsema pannud meie riigi tuleviku pärast. Kuigi asja kohta avalikult arvamust avaldada pole mul justkui põhjust. Sest tegelikult ma ju vene rahvusest kaaslinnlasi ei tunne. Ei ühtegi rüüstajat ega ainsatki niisama kriiskajat. Nende motiivid ja arusaamad elust ja Eestist on mulle tundmatud. Tundmatud ńing arusaamatud. Vaatan suu lahti neid kaadreid, seda omavahel segunevat viha ja joovastust. Võib-olla on see nende inimeste jaoks on ainus võimalus ennast välja elada? Näidata meile kõigile, et nad on olemas ja nendega tuleb arvestada?
Ja pagan - eks ma arvestan ikka. Viimastel aastatel isegi õhtutundidel mulle küllaltki turvalisena tundunud Tallinn pole seda nüüd enam pikka aega. Isegi kui vägivald vaikselt vaibub.
Ja see nüüd juba endine kuju seal Tõnismäel... Sellega võinuks me kõik oma võitlused võitlemata jätta. Alles see oli, kui me teda seal ju isegi ei märganud. Käisin rahvusraamatukogus üheksakümnendate lõpuaastatel tööl ja heitnud selle mehe poole seal pilkugi. Ikka diagonaalis üle haljasala ja tagasi. Paar korda aastas seal tõesti midagi toimus. Aga siis oli rahulik ning lilleline.
Keegi tegi mingil hetkel kusagil vea, sest rahu muutus sõjaks. Kas mitte meie ise?
Täna linnas ringi käies jättis nähtu isegi pisut naljaka mulje. Nagu Jutik väga tabavalt ütles, tegutsevad meie linnas öised pahalased. Lõhuvad ja röövivad, aga kui kukk kireb, kaovad justkui vits vette. Ainult sodi jätavad endast maha. Ning kuni päikeseloojanguni elame täpselt nagu enne. Aga kui päike loojub...